Tuesday, December 19, 2006

Praegu on minu maailm täis kauneid inimesi ja veel kaunemaid momente

Mul on jälle pisar silmanurgas. Õnnest. Heameelest. Nostalgiast. Südamest tulevatest mõtetest ja emotsioonidest.
Alates 8ndast detsembrist on mul olnud niiiiiii tohutult palju imeilusaid ja kauneid momente, et ma siiani pean end veenma nende kõigi tõepärasuses.

Oma elu esimese laia lindi kinkimine Jaanikale oli eriline. Peamiselt seetõttu, et tema ise on eriline. Ja lõunasöök pärast seda oli minu jaoks iga oma sekundi ja minutiga niii-niii väärtuslik.

Nädalavahetusel toimunud mäng oli kurnav...ent korduv pisarateni naer oli sel korral tõepoolest piisav tasu ja ma olen õnnelik ning rahul, et siiski alla ei andnud ja ära tegin. Ma loodan südamest, et neid nalju ei lasta mul kunagi unustada.
Sander, mida siis ikkagi tähendab "dünaamiline"? Kuidas seda nõiaprotsessi kõige Õiglasemalt läbi viia tuleks? Mees, kellel on veel 12 minutit elada jäänud, ega sa ei tahaks kogu oma maist varandust rändavale preestrile hingehoiu nimel annetada?
Oh, ehk aitavad need pisidetailidki üht-teist meeles hoida. Emotsioonid on seni veel tugevad ja vahvad.
Ning siis muidugi see järelpidu. Arno, su üllatuslik kingitus oli niiiiii ääretult armas. Siis veel Jaanika ja Johanna viitsimine koos minuga tähistada, öösse üürata ning hilistel tundidel veeprotseduuridega tegeleda ning minu jaoks jahilgi käia. Tüdrukud, te olete minu jaoks nii kallid! :)

Sünnipäev... Üllatused, kaunid soovid, toredad inimesed... Tantsida sain ka! See tähendab, et oli pidu! (nagu igal esmaspäeval) ;) Ja mis peamine, ma tõepoolest tundsin pea igal hetkel, et minust holitakse. Kallid, te ei kujuta ette ka kui väga mul seda just siis vaja oli.
Ning oh seda nostalgiat, üllatust ning rõõmu kui mõni vana ja eriline sõber võtab vaevaks üles otsida, et isiklikult õnne soovida ning lihtsalt näidata, et ta mäletab ja mõtleb mu peale.

Hetked, mil on näha, et keegi, keda oled endast täiesti erinevaks ja absoluutselt mõistetamatuks pidanud, siiski jagab sinu nägemust ja mõtet ühes olulisimas punktis. See on nii hea, soe ja südamesse minev moment ning tunne. Ka sõbralint selle kinnitamiseks on hingest tulev...

Pingutamine eksami nimel ning siis selle eksami kirjutamine nii hästi või halvasti kui ma seda suutsin. Tundsin, et avapauk sessile oli täiesti olemas...ja kuni ma sellest tundest veel surmani tüdinenud ei ole, niikaua see täiesti meeldib mulle... Ehk siis nii esimesed 2-3 eksamit. ;)

Veinilaud. Oli naeru ja pisaraid. Peamiselt õnne ja rõõmupisaraid. Mulle tundub, et detsembrikuised veinilauad on kujunemas mu lemmikuteks. Mitte eriti palju inimesi...aga see-eest just need kõige-kõigemad momendid. Need hästi-hästi erilised! 10 tundi konvendis veeta oli puhas rõõm. Esimest korda olin veinilaua lõpuni suurima rõõmu ja naudinguga... Peaaegu et ei olnudki soovi koju minna... Aga veerand viie ajal hommikul pressis uni siiski juba peale.

Nädalavahetus. On lihtsalt uskumatu kuidas mõned üksikud sõnad, lühikesed minutid ja/või juhuslik moment, mõtlematu liigutus, võivad nii paljut muuta. Sel korral ainult paremuse suunas.
Taas, oli meeletut naeru, oli sügavaid mõtteid, oli olulisi tundeid, oli kauneid meenutusi ning uute mälestuste tekkimist. Järele mõeldes aga - absoluutselt kõi on olnud just nii hea nagu ta on tänu sellele, et kõigi momentide peamiseks komponendiks on olnud jagamine. Kellegi toredaga millegi vahva jagamine. :)
Oma panni pean ma muidugi ühel hetkel ikkagi tagasi küsima...aga päev või paar on sellega ehk veel aega. ;)

Täna aga ajendas mind kõigest sellest kirjutama tegelikult üks kiri, mille ma läbi lugesin. Lihtsalt ääretult hea tunne on kui vana ja oluline sõber räägib endast ja oma elust, soovist jagada, ning tunneb minugi vastu huvi... Lihtsalt niisama... Ning pärast rohkem kui aastast täielikku suhtlemispausi.

Oh, erilised inimesed minu elus, ma hoolin teist nii väga!

1 Comments:

Blogger chloe said...

See viimane oli Andre?

21/12/06 13:07  

Post a Comment

<< Home