...kiirrong võtab peagi õige hoo...

Nüüd ma tean mis tunne see on kui ei taha siia mitte midagi kirjutada, sest lihtsalt nii halb on olla. Vahepeal oli nii. See läks õnneks üle. See tähendab, ma tegelesin probleemiga ja usun, et see enam-vähem lahenes. Niisama lihtsalt ei lähe miski üle...

Ja siis vahepeal on jälle nii hea olla, et ei mõtle mitte millegi muu kui ainult iseenda ja oma hea tunde peale ning jälle pole vaja kusagile midagi kirjutada. Isegi minu mõtete väike must salalaegas (ehk siis see privaatne, mis mul on) pole kaua aega ühtegi täiendust saanud.

Miks nüüd? Ei tea, lihtsalt niisama.
Mul on segadus. Ma ei tea mida ma tahan. Seda ei juhtu minuga just tihti. Ja lausa mitmel rindel korraga... Kui ma oleksin närviline tüüp, siis tõenäoliselt oleks mul praegu juba paanika.
Kas ma ikka tahan kevadel lõpetada? Kahtlane...kuidagi vara tundub...ma nagu ei oleks selleks üldse veel valmis.
Kas ja mida ma organisatsioonist/lt kevadel tahan? Võibolla midagi, millest ma tunnen, et vahepeal ilma olen jäänud...aga ma ju ei tea tegelikult...
Ma olen vahepeal (nii umbes viimase poole aasta jooksul) päris palju muutunud. Kas see on hea või halb? Tahan ma et muutused jätkuksid või mitte?

Miskipärast tundub praegu olevat õige aeg perroonil istet võtta ja mõelda natukene... Hästi veider tunne on - kõik kihutavad mööda, kõik on väga sihikindlate nägudega kusagile teel. Samas, otsesele küsimusele, et kuhu nende valitud teed mööda ka saab, ei oska pea keegi vastata. Meenutab paljutsiteeritud lõiku raamatust "Alice imedemaal", kus Alice, olles ristteel, küsib Kassilt, et kuhu ta minema peaks. Selle peale küsib Kass vastu, et aga kuhu ta jõuda tahaks. Alice vastab, et tegelikult on tal üsna ükskõik kuhu ta jõuab ning nii jääb Kassil üle vaid vastata, et aga siis on ju ka üsna ükskõik millise tee Alice valib.
Alice küsis vale küsimuse. Tegelikult tahtis ta ju teada, et kuhu mingit tee välja viib, et siis sihtpunkte teades parim võimalik otsus langetada.
Minul ei ole Kassi, kelle käest küsida. Alice ma ka ei ole, sest mul ei ole päris ükskõik kuhu ma jõuan. Risttee on aga siin samas...

...ja juba ma näengi eemalt tulevat Jaamakorraldajat, kes koputab närviliselt kellale ning teatab üsna ükskõiksel toonil, et ma olen vaid ees, pidurdan üldist inimvoolu ning mul tuleb perroonilt lahkuda - mingu ma aga parasjagu ees ootava rongi peale või unistagu kusagil mujal...

Ei taha!
... tahan aega, et teha kindlaks kuhu on võimalik jõuda, kuidas sinna saaks...aega, et korjata kokku oma asjad, valmistuda minekuks ning siis rahulikult minema hakata. Kasvõi kiirrongiga...aga minu oma valitud sihtpunkti minu oma valitud ajahetkel. Ei taha elada jõuga pealesunnitud elutempos! See on vägivald!



Kaugusse, kaugusse rännutee jälle viib
terastee kauguses taevast toetamas.
Igaüks, igaüks homses näeb helget teed,
kihutab, kihutab vagun sinine.