Naer ja pisarad

Aeg-ajalt ma teadvustan endale, et vahel tuleb peale kadedus. Seda juhtub harva aga juhtub sellegi poolest. Peamiselt olen ma kade nende inimeste peale, kellel on mida meenutada ja millest rääkida, sest nad lihtsalt võtavad ette, teevad ja elavad läbi. Peaaegu et sellised inimesed on ka Sirel ja Riistan...aga nende peale ma siiski kade ei ole. Nende elujuhtumisi on palju lõbusam jälgida kõrvalt.


Möödunud nädal õpetas mulle aga nii mõndagi. Ei tohi seda vaid ära unustada:
esmaspäev - rohkem ma ennast enam kellegi teise heaolu nimel ohvriks ei too
teisipäev - illusioonide hajumise aitavad üle elada teised, väga veenvad kujutluspildid. Mis juhtub kui need ka hajuvad?
kolmapäev - ärritunud inimesed ei kontrolli ennast enam nii palju ja ütlevad välja mida mõtlevad...ning kui tundub, et võiks, siis tee...
neljapäev - 10 tundi und on vahel väga hea ja vajalik
reede - kui keegi on liiga teinud ja sa ei taha üksi olla, siis tuleb ise selles osas midagi ette võtta ning alati valvejoodikute numbrid käepärast hoida - kust mujalt saab head seltskonda, tsirkust ning sõprust all in one... :)
laupäev - ak! ema ja vanaema - parim seltskond absoluutselt kõigi maailma asjade läbi arutamiseks ja paika panemiseks.
pühapäev - vahel peab õppima ka. Seda õppisingi.

Tänane on õpetanud, et parim viis ärgata ja hommikut sisustada on naeruga. Aitäh! :)