Frustratsioon
Isegi mina ei suuda enda olemist alati heaks mõelda. Enamasti küll aga mitte alati. Täna näiteks on üks igavesti ilge päev olnud. Ja ükski enesesugestsiooni võte ei mõju.
Alustuseks jõudsin ma veendumisele, et see, mis mind kolm päeva vaevanud juba on, on siiski ligi tikkuv haigus ja ei midagi muud. Siis sunniti mind kohupiima sööma ja kohvi jooma. Mõlemad on ühed kohutavaimad asjad mida ma tean...aga mul oli valida kas alla neelata või nälgida. Valisin alla neelamise. Pole üldse kindel kas teine valik kehvem oleks olnud. See esimene oli igatahes parajalt julm ja ebameeldiv. Peaaegu et päeva kõrgpunkt oli poodlemine, mille käigus ma endale ühe vajaliku riidetükki soetasin. Asja positiivsuse nullis pangakontol oleva rahahulga järsk ja plaaniväline kahanemine. Ja siis ma jõudsin koju. Vaja teha seda, teist ja kolmandat. Ning ma tundsin end iga hetkega aina halvemini. Ära tegin. Mõtlesin, et oh rõõmu, nüüd saab oma sooja, mõnusasse, pehmesse pessa kerra tõmmata... Aga kus sa sellega... Mingil seletamatul põhjusel olid minu toad maja kõige külmemad ruumid. Mis siis ikka, evakueerusin magamistoast ja kolisin kaminaruumi. Tegin kaminasse tule. Enne seda muidugi oli tarvis sooritada mõned akrobaatilised šedöövrid, et liigutada siiber sellisesse asendisse, mis tagaks suitsu lahkumise majast korstna, mitte akna kaudu. Pärast kolmandat süütamist ja suurt leeki jäid puud isegi põlema. Natukene läks soemaks. Aga see võis muidugi olla tingitud ka sellest, et ma panin endale selga kaks kihti fliisi ning tõmbasin sooja teki kõrvuni üles. Salli panin ka kaela! Minu puhul, kes ma tihti end sellistel juhtudel lämbumas tunnen, on see suur asi. Igatahes, istusin siis diivanil ja vaatasin telekat. Tunde. Lugeda ei saanud, sest keskendumisvõime oli null ja alla selle. Aga teleka vaatamise trenni pole ma ammu teinud, selle tulemusena jäid silmad nii suure pingutuse peale kohe üsna haigeks ja mõnda aega nägin kõike muud peale teleka kahekordselt ja läbi udu. Ma räägin, et enne maratoni peaks ikka natukene trenni ka tegema aga paistab, et iseenda nõu kuuldavõtmine on kõige raskem asi üldse.
Nojah, ja siis mulle tuli pähe, et tegelikult peaks peale jälgi kohupiimasaiakese ja veel jälgima poole tassi kohvi veel midagi päeva jooksul sööma. Tuterdasin alla kööki ja avastasin, et menüüs on hea soovi korral kiirnuudlid a'la Rolton ja saepurumaitselised kanapihvid. Loobusin söömisest. Emal hakkas must kahju ja andis mulle oma laualt (tal nimelt olid külalised) paar tillukest tükki hästi magusat kooki ning neli soolapulka. Magusate kookide peale läks minu, kes ma eriti magusat ei taha, süda pahaks ning soolapulgad ei ravinud seda. Istusin teki all edasi, andsin silmadele järeltrenni ning mõtlesin....ei, kui aus olla, siis ei mõelnud mitte midagi.
Ühel hetkel otsustasin (ilma mõtlemata!), et nüüd oleks aeg magama minna. Tegin ettevalmistusi. Võtsin sisse mingeid rohtusid, mis väidetavalt peaksid aitama, tegin endale tassi rohelist teed, otsisin välja Bachi ja Handeli plaadi ning võtsin raamatu ka voodisse kaissu. Minu magamistuba oli endiselt jääkülm. On siiani, kui aus olla. Minu järelpärimistele, et millal sooja saab, vastati, et täna pole mõtet enam kütta, homme. Süüa pidi ka homme saama. Positiivne, kas pole. Ainus mida teha on vaja, on homset oodata.
Enne voodisse ronimist helistasin veel korraks Jaanikale ning halasin natukene üle viie minuti. Aga ainult natukene üle viie minuti, sest tal oli tore ja ma ei tahtnud teda rohkem segada. Ronisin voodisse teki alla. Pärast tunnist lugemist veensin end selles, et nüüd olen unine küll. Kustutasin tule ja tõmbasin teki kõrvuni. Plaat lõpetas ja muusika lakkas. Ja siis mulle meenus miks ma kunagi oma toas ei maga kui alumises kaminaruumis külalised on - ma kuulen oma magamistuppa pea igat sõna, naerupahvakutest rääkimata. Oo õudust ja minu teravaid kõrvu. Isegi nohu ei päästnud. Tükk aega vähkremist ja uni oligi läinud. Pool kaks helistasin emale alla ja küsisin, et millal öörahu algab. Vastati, et kohe. Umbes kümne minuti pärast hakkaski. Aga selleks ajaks olin ma ära joonud nii palju miskipärast väga kangeks muutunud rohelist teed, et a) mul oli igasugune uni läinud ja b) mu magu otsustas, et talle need koledad joogid ja veel koledamad söögid, mis ma täna endale manustanud olen, üldse ei meeldi ning siis hakkas tahtejõudude võistlus. Kord mina all ja mu iiveldus peal, siis jälle iiveldustunne all ja mina peal. Kuni ma siis lõpuks nii paarkümmend minutit tagasi kapitlueerusin.
Ja ainus, mida ma tahan, on et keegi ütleks midagi ilusat ja head mulle aga see peab tulema siiralt ja südamest. Seni on päeva/õhtu parimad saagid "aww, vaeseke" ja "noh, tibu". Natuke niru, kas pole. Minu standardite järgi küll on.
Või nojah, seda tahaks ka, et oleks hea olla ja uni tagasi tuleks ja saaks normaalselt hingata ja magada....aga ma oskan oma soovidega siiski reaalsuse piiresse jääda, eksole. Niisiis, maailmarahu ja kõike muud!
Tundub, et tuleb piiiiiik öö.
Alustuseks jõudsin ma veendumisele, et see, mis mind kolm päeva vaevanud juba on, on siiski ligi tikkuv haigus ja ei midagi muud. Siis sunniti mind kohupiima sööma ja kohvi jooma. Mõlemad on ühed kohutavaimad asjad mida ma tean...aga mul oli valida kas alla neelata või nälgida. Valisin alla neelamise. Pole üldse kindel kas teine valik kehvem oleks olnud. See esimene oli igatahes parajalt julm ja ebameeldiv. Peaaegu et päeva kõrgpunkt oli poodlemine, mille käigus ma endale ühe vajaliku riidetükki soetasin. Asja positiivsuse nullis pangakontol oleva rahahulga järsk ja plaaniväline kahanemine. Ja siis ma jõudsin koju. Vaja teha seda, teist ja kolmandat. Ning ma tundsin end iga hetkega aina halvemini. Ära tegin. Mõtlesin, et oh rõõmu, nüüd saab oma sooja, mõnusasse, pehmesse pessa kerra tõmmata... Aga kus sa sellega... Mingil seletamatul põhjusel olid minu toad maja kõige külmemad ruumid. Mis siis ikka, evakueerusin magamistoast ja kolisin kaminaruumi. Tegin kaminasse tule. Enne seda muidugi oli tarvis sooritada mõned akrobaatilised šedöövrid, et liigutada siiber sellisesse asendisse, mis tagaks suitsu lahkumise majast korstna, mitte akna kaudu. Pärast kolmandat süütamist ja suurt leeki jäid puud isegi põlema. Natukene läks soemaks. Aga see võis muidugi olla tingitud ka sellest, et ma panin endale selga kaks kihti fliisi ning tõmbasin sooja teki kõrvuni üles. Salli panin ka kaela! Minu puhul, kes ma tihti end sellistel juhtudel lämbumas tunnen, on see suur asi. Igatahes, istusin siis diivanil ja vaatasin telekat. Tunde. Lugeda ei saanud, sest keskendumisvõime oli null ja alla selle. Aga teleka vaatamise trenni pole ma ammu teinud, selle tulemusena jäid silmad nii suure pingutuse peale kohe üsna haigeks ja mõnda aega nägin kõike muud peale teleka kahekordselt ja läbi udu. Ma räägin, et enne maratoni peaks ikka natukene trenni ka tegema aga paistab, et iseenda nõu kuuldavõtmine on kõige raskem asi üldse.
Nojah, ja siis mulle tuli pähe, et tegelikult peaks peale jälgi kohupiimasaiakese ja veel jälgima poole tassi kohvi veel midagi päeva jooksul sööma. Tuterdasin alla kööki ja avastasin, et menüüs on hea soovi korral kiirnuudlid a'la Rolton ja saepurumaitselised kanapihvid. Loobusin söömisest. Emal hakkas must kahju ja andis mulle oma laualt (tal nimelt olid külalised) paar tillukest tükki hästi magusat kooki ning neli soolapulka. Magusate kookide peale läks minu, kes ma eriti magusat ei taha, süda pahaks ning soolapulgad ei ravinud seda. Istusin teki all edasi, andsin silmadele järeltrenni ning mõtlesin....ei, kui aus olla, siis ei mõelnud mitte midagi.
Ühel hetkel otsustasin (ilma mõtlemata!), et nüüd oleks aeg magama minna. Tegin ettevalmistusi. Võtsin sisse mingeid rohtusid, mis väidetavalt peaksid aitama, tegin endale tassi rohelist teed, otsisin välja Bachi ja Handeli plaadi ning võtsin raamatu ka voodisse kaissu. Minu magamistuba oli endiselt jääkülm. On siiani, kui aus olla. Minu järelpärimistele, et millal sooja saab, vastati, et täna pole mõtet enam kütta, homme. Süüa pidi ka homme saama. Positiivne, kas pole. Ainus mida teha on vaja, on homset oodata.
Enne voodisse ronimist helistasin veel korraks Jaanikale ning halasin natukene üle viie minuti. Aga ainult natukene üle viie minuti, sest tal oli tore ja ma ei tahtnud teda rohkem segada. Ronisin voodisse teki alla. Pärast tunnist lugemist veensin end selles, et nüüd olen unine küll. Kustutasin tule ja tõmbasin teki kõrvuni. Plaat lõpetas ja muusika lakkas. Ja siis mulle meenus miks ma kunagi oma toas ei maga kui alumises kaminaruumis külalised on - ma kuulen oma magamistuppa pea igat sõna, naerupahvakutest rääkimata. Oo õudust ja minu teravaid kõrvu. Isegi nohu ei päästnud. Tükk aega vähkremist ja uni oligi läinud. Pool kaks helistasin emale alla ja küsisin, et millal öörahu algab. Vastati, et kohe. Umbes kümne minuti pärast hakkaski. Aga selleks ajaks olin ma ära joonud nii palju miskipärast väga kangeks muutunud rohelist teed, et a) mul oli igasugune uni läinud ja b) mu magu otsustas, et talle need koledad joogid ja veel koledamad söögid, mis ma täna endale manustanud olen, üldse ei meeldi ning siis hakkas tahtejõudude võistlus. Kord mina all ja mu iiveldus peal, siis jälle iiveldustunne all ja mina peal. Kuni ma siis lõpuks nii paarkümmend minutit tagasi kapitlueerusin.
Ja ainus, mida ma tahan, on et keegi ütleks midagi ilusat ja head mulle aga see peab tulema siiralt ja südamest. Seni on päeva/õhtu parimad saagid "aww, vaeseke" ja "noh, tibu". Natuke niru, kas pole. Minu standardite järgi küll on.
Või nojah, seda tahaks ka, et oleks hea olla ja uni tagasi tuleks ja saaks normaalselt hingata ja magada....aga ma oskan oma soovidega siiski reaalsuse piiresse jääda, eksole. Niisiis, maailmarahu ja kõike muud!
Tundub, et tuleb piiiiiik öö.
posted by Hel | 02:12
0 Comments:
Post a Comment
<< Home