Peegelseintega labürint

Saturday, December 31, 2005

Selle aasta viimased m6tted...

VG talvine s6jalaager edukalt l2bitud. P2rast seda kui kuum vesi ja paar burgerit olid oma t88teinud, j6udsid arusaamisele, et iga kell uuesti. 10 minutit und, varbaid kylmutavad valvekorrad, valeh2ired (aga 7 sekundit kulus unest t2ieliku valmisoleku saavutamiseni), ainult vett sisaldav supp, ainult kapsaid sisaldav supp, palju nalja, vahvad vastased, ylim6nus 6hkkond, asjalikud juhid, superhe ryhmasisene moraal
(eriline kiitus Indrekule: Oskar magavale Indrekule: Indrek, kuidas tunne on.
Indrek l2bi une: hea.
Oskar: L2hed v2lja valvesse!
Indrek (endiselt pm magades): Iga kell.).
Kokkuv6tlikult oli k6ik lihtsalt SUPER!
Kylmunud varbad ja 10 minutit und rohkem kui 24 tunni jooksul said igal juhul mitmekordselt tasutud.

T2nane vana aasta 2rasaatmise 6htu on hetkel selline kahtlane. Plaan on, iseasi kas sellest ka midagi v2lja tuleb. Selline mitteeluomavata inimeste v2ike koosistumine. Muuhulgas t2nan k6iki asjassepuutuvaid selle eest, et nad muutsidmu 6htu just nii tyhjaks nagu see on. Agategelikult olen ma muidugi rajul. Nagu alati. :)

Ahjaa, seda ka veel, et ma olen vahel ikka v2ga paha inimene.
Ja parem omada oma autot kui laenata teist omi.

Thursday, December 22, 2005

Vaikselt värvides väreledes

taram-taraa, taram-taraa...

Mul on plaanis nüüd ägedalt õmblema hakata. Aga see on alati ilus plaan olnud. Vaatab...
Lisaks on mul plaanis neid kokanduslikke õhtuid jätkata. Kahel korral on juba liigagi hästi välja kukkunud. :) Samas, ei tohi perekonda liiga ära ka hellitada. Hakkavad veel ette kujutama, et ma teengi iga päev süüa. No tänan ei, ainult siis kui endal kõht tühjaks läheb.

Chloe teatas, et järgmisel nädalal on üks telk tervelt minu egodele reserveeritud. Aga ma tahan seda näha. :D

Mmm...ja see film mida me eile öösel Jaanikaga vaatasime, see oli täielik kunst. Millised värvid, pildid, muusika, sümbolid.
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et miks ma raamatute ja filmide juures nii tüdinenud olen ja miks ma lasen sellele, et ma tean täpselt ette mis juhtuma hakkab, ennast häirida. Aga nüüd ma nägin filmi kus see, et ma teadsin mis tuleb, ei häirinud vaid lausa lisas võlu. The Village oli elamus! Just kunstilises poole pealt...
Ja siis meenus mulle täna veel ka üks autor, kelle raamatuid lugedes mul pole seni veel kordagi õnnestunud ära arvata mis juhtub, saama hakkab.
Vahva, elu sai jälle maitseid ja värve juurde. :)

Ja loodetavasti läheb reedel nii nagu plaanitud. Üks mõnus õhtu vana hea sõbra ning ülimalt hedonistlike lisadega. Ma ei jaksa ära oodata...

Hetkel on kõik kaunis ja värviline. Oli isegi siis kui ma tassisin oma seitset kotti (üht isegi hambus) kodu poole ja libedal ning viltusel trepil peaaegu kukkusin. (Kuigi, huvitav kus on need üliagarad abipakkuvad isikud siis kui neid tegelikult ka vaja oleks...)

taramtaraa, taramtaraa....

Tuesday, December 20, 2005

Tsensuur

Jäin mõtlema. Kõik olulisemad või huvitavamad mõttekillud on mul tegelikult kas oma peas või teises arvutis nö lukutaga. Siinsel on peal äärmiselt range tsensuur ja nii jääb tihtipeale siinilmuva näol alles vaid armetu vari algsest mõttetulvast. Mul ei ole kahju. Ettevaatlikus on minu silmis positiivne nähtus. Lihtsalt, iseennast tundes ja teades märkan ma ka ühe vana tuntud negatiivse omaduse ilminguid. Iga natukese aja tagant otsustan selle Omadusega võitlusesse asuda. Probleem on lihtsalt selles, et mul ei ole halli aimugi mida võitluse nimel ette võtta.

Ja hoopis teisel teemal...
Pärast viimase aja sündmusi olen ma järsku hakanud tundma üht teatavat koormat. Huvitav kas see on ka kõigi teistega nii olnud? Miskipärast pannakse mind üha enam ja enam tundma, et minu peale loodetakse ja et minult oodatakse palju. Üks pool minust hõiskab! Teine pool see-eest on tõeliselt ära hirmutatud. Möödunud kolmapäeval ja pühapäeval kuuldud katkendid kajavad mu peas vastu ja virutavad iga natukese aja tagant kusagile jalaga justkui meenutades, et tegutse...juba NÜÜD...
Mulle on ikka meeldinud olla tähtis ja pälvida tähelepanu, ma armastan isegi sellega kaasnevat vastutust. Aga nüüd olen ma esimest korda nii hirmul - ega ma sel korral liiga suurt tükki hammustanud ei ole. Eriti valus on mõte, mis ütleb, et suure tõenäosusega ei ole ma neid ootusi ja lootusi üldse ära teeninud, seda tegi ainult minu meisterlik oskus eesmärgi saavutamiseni endast vajalik mulje jätta. Petlik mulje. Olla keegi kes ma tegelikult ehk üldse ei ole. Mis siis kui tegu oligi pettusega ja see tuleb nüüd välja?
Ja siis on see teine, vastandlik mõte, mis ütleb, et muidugi ma saan hakkama - saan hakkama seepärast, et ma olen sellega juba algust teinud ja end tõestanud. Ainult et sellisel juhul ei muutu minu kavas tegelikult suurt midagi ja ma petan nende ootusi ja lootusi, kes on soovinud, et asjad minu puhul taas rohkem vana moodi oleks.
Ning kolmas mõte ütleb üldse, et ma elan oma fantaasiates. Mis on muide ka tõsi. Kohati tore ja kohati kurb. Ettekujutus asjadest nii nagu nad olema peaks aitab eesmärki saavutada, teisalt annab liiga detailne pilt aga põhjust pettumusteks.

Kogu kompotti kokku võttes peaksin ma endale iga natukese aja tagant meenutama, et kõik ongi pidevas liikumises, progress on vajalik ja asjad ei saa kunagi olema täpselt samasugused nagu nad kunagi olid. Probleem on aga selles, et isegi kui ma ennast selles kõiges veenda suudan ja olukorraga lepin, ei paista teised kahjuks sellega hakkama saavat ja lõpuks tunnen mina end üht või teist pidi ikka süüdi.

Ahjaa, et mingit valestimõistmist ei oleks, siis tegelikult on mul suurepärane tuju ja kui krooniline ajapuudus välja arvata, siis on kõik hästi. Ma lihtsalt ei tahtnud teise tuppa arvuti taha minna ja nii sattus üht-teist minu mõtetest ka siia. :)

PS. Eriti südantsoojendavad on teated, kus inimene ütleb, et ta oleks minu pärast töölt vaba päeva võtnud ja Tartusse sõitnud või kui mulle öeldakse kui väga kahju on, et just sel hetkel ollakse sunnitud Eestist eemal viibima. Ja seda kõike minu pärast... Nüüd võin mina ka öelda, et ma olen end hästi erilisena tundnud. :) (Siirad mõtted on need mis loevad, mitte need väliselt kenad aga sisult tühjad žestid mis mulle ka osaks on saanud kuid mida ma endisest veelgi vähem hindama olen õppinud.)

Thursday, December 15, 2005

Värviline maailm

Tehtigi ära!
Suur osa minust ei uskunud, et selleni jõutakse. Aega tundus nii vähe olevat ja osa minust tahtis ilmselt veel armsast mustast kinni ka hoida. Aga nüüd olen ma igatahes värviline. Täpsemalt siis kolmevärviline. Vajadusel ja võimalusel kannan vastavaid linti ning peakatet ja puha... Ilus on! Viimast korda kirjutasin oma nime ette "reb! " teisipäeva õhtul EÜSis. Siis ma veel ei teadnud, et see viimaseks korraks jääb. Nüüd on nostalgiapisar silmanurgas. Aga hästi ilus ja uhke tunne on küll. Ei jaksa enam veebruarit kuidagi ära oodata. :)

Wednesday, December 14, 2005

nnnnjjjjjjjjjjj......

Kust alustada?
Reedel näiteks oli Erieni koosolek. Meil igatahes oli naljakas. Esialgu. Huvitav mida ja kuidas me jaanuari lõpus-veebruaris mõtleme.

Laupäeval helistas mulle chloe ja teatas, et hästi vahva oleks öösel Kiidjärvele sõita. Üle konaruste ja läbi raskuste aga pool kolm öösel jõudsime isegi kohale. Vahva oli. Koju ja magama sai veerand seitse hommikul. Seetõttu kinnitasin uksele igaks juhuks sildi, et enne kella kahtteist päeval palun mitte tülitada. Silt aga kukkus ilmset öösel kunagi maha. 10:00 tuldi ja lauldimind üles. Lihtsalt puhas rõõm. Kui ma seejärel end uuesti magama keerasin, lootsin sügavat ja kosutavat und. Kui, oh ei, pool kaksteist tuli ema taas arglikult minu tuppa ja teatas mulle, et ta olevat mu isale juba tükk aega tagasi lubanud, et ma olen kell 12 võimeline ja valmis endale kingitust ostma minema. Torisesin ja porisesin aga ajasin end jalule. Ja teate mille ma sain? Selle 4K'se mantli, millest ma siin kunagi unistasin. :) Saapad, millest ka siin juttu oli, sain juba mõni aeg tagasi. Nüüd on veel ainult kingad puudu. :)
Kunagi päeval sain chloelt sõnumi: 20:00 ole raekojaplatsis. Oligi. Tegelikult küll 20:04 aga kes neid minuteid ikka loeb. :) lendyalt sain ilusa punase roosi ja siis viisid nad mu (nii et ma ikka veel ei teadnud kuhu me teel oleme) Creppi. Mõnuuuusss.... Isegi laud oli kinni pandud ja puha. Lihtsalt super.
Õhtul läksin veel konvendist läbi. No lihtsalt ei tahtnud koju minna ja nii mõnusat päeva ära lõpetada. Meie vapper bridzi-naiskond istus ja harjutas. Edu neile. Rääkisin Eleniga juttu kuni kaardimängijad lõpetasid ja mu kallis ak. ema Marje mind koju õppima suunas. Tubli temast! Koju minnes suutsin üles leida ainsa libeda ja jäise koha ilmselt kogu linnas ja muidugi seal nii korralikult libiseda, et täies pikkuses selili maha prantsatada. Samas, haiget ei saanud üldse, sest uhiuus mahtle on lisaks soojusele ka äämiselt pehme. Tol hetkel ka porine.

Esmaspäeval ma õppisin, terve päeva. Mõningase palavikuga voodis ja teki all pole lihtsalt niikuinii midagi asjalikumat teha.
Täna pole ma nii tubli olnud. Palavik on endine aga pidin linnapeale ronima, et teatavaid asjatoimetusi ajada. Nii mõnigi võttis põlve värisema aga vähemalt on selleks korraks ühelpool. I think...

Ja siis see imekaunis teade....ma ei peagi reedel eksamit sooritama. Ja retsensiooni tegemisega on ka vist jaanuarini aega. Võiks peaaegu öelda, et kõik ei paistagi enam nii kohutav...aga teisalt ootavad järgmised 8 tundi ees koos viie essee ja eksamiks valmistumisega. Go me! Kui need tehtud, eks ma siis hõiskan.

PS. Oleks ma kohusetundlik, siis ootaks kaks referaati veel sel nädalal tegemist.

Thursday, December 08, 2005

Kas suudan?

Two down, four more to go! Eksamid siis...need detsembrikuu omad.
Huvitav kaua vastu peab? Keskmine unetundide arv ööpäevas on 2 ja seda terve senise nädala jooksul. Nädalavahetusel lasen ühel ööl endal natukene kauem magada...ja siis järgmisel nädalal samamoodi edasi. Tauriin ja kofeiin on mu sõbrad. Varsti hakkan jälle keset ööd jooksmas käima, et ärkvel püsida, siis saab endorfiin ka taas suureks sõbraks. Tegelikult oleks täna ka magada saanud aga ma ei jää enam. Esiteks seepärast, et teatav üleväsimus tõstab pead, teiseks seepärast, et südamelöögisagedus on üsna kaugel tavalisest voodisvedelemise rütmist. Eiteajahmiks...aga mis seal's ikka, tuleb aega hästi kasutada - kirjutan järjekordset kodutööd. See tähendab, kohe kui see siin valmis on kirjutatud. Kusjuures, tegelikult ma üldse ei kurda. Huvitav on. *Hel avastab ennast ja oma piire...*

Ja siis veel see jutt. No kohe üldse ei petnud ära. Iseenesest oli ju täiesti usutav...aga ajaline kokkusattumus ja lisatingimus - liiga läbinähtavad. Nüüd on ärevus. Kas ma suudan seda endale hoida, et ei petnud ära? Kas läheb nii nagu ma tahaksin, et läheks (kõik need 4 asja)? Jõuludeks on selge...

Ja siis veel üks eksistentsiaalne küsimus: miks kuradi pärast peab see päev keset sessi olema? Ma olen juba korduvalt etteheiteid teinud, oma viimased 10 aastat vist juba...aga miski ei muutu.

Värisevate käte ja põksuva südamega Hel! (kofeiiiiiin!)

Monday, December 05, 2005

Väärtusetu!

Nonii, palju õnne mulle:



Samas, kah mul üllatus.

Tibiblogil läks mõnevõrra paremini:


My blog is worth $564.54.
How much is your blog worth?

372

Abiellusin. Ei lahutanud aga taotlen annuleerimist. Mees jättis juba enne keskööd maha. Ei nuta. Tema ülemus see-eest tegi mu õhtu. 45 minutit jäjest tantsida nii nagu ma ikka juba väga kaua enam tantsinud ei ole kui üldse kunagi. Jeiii! Ainult lõpp oli natukene ootamatu ja tagajärgede all kannatan siiani - eile oli hommikuks jalal kingakontsa jälg, tänaseks on selles saanud pool jalalaba kattev valulik ja äärmiselt sinine laik - keegi daam läks minust möödumise asemel minust üle. Samas ei saa seda talle pahaks panna, inimeste kontsentratsioon oli põranda pinna kohta äärmiselt suur. Eluohtlikkust jagus. Oli hetk mil mulle tundus, et see suur ja raske vapp koos kõige juurdekuuluvaga kukub mulle kohe pähe. Igatahes oli väärt üritus...aga seda ainult tänus sellele, et ma saingi pulmas pruut (matustel kadunuke siiski ei taha veel olla) olla ja tänu viimasele kolmveerandtunnile tantsupõrandal.

Seejärel Julla juures. Iseenesest oli vahva ja kui teised külalised läinud olid ja mina, chloe ning lendya jäime, oli veel vahvam.

Täna nägin minagi ära ka selle kui külalisi tuleb korraga nii palju, et osad ootavad koridoris trepil ja omagi kaasvõitlejad ei pääse sisse. Oli kah aeg juba. :)

Nüüd aga edasi uppuma - 9 kodutööd, 5 esseed, 3 referaati ja 6 eksamt ning seda kõike kahe vapustava nädalaga.

Ahjaa, selle otsustasin ka lõpuks ära, et ma siis ikkagi ei lähe ühtegi neist väkjapakutud kohtadest. Äärmiselt kahju on aga ma lihtsalt ei saa seda endale lubada. Parem siis lihtsalt ära unustada, et mis nädala ja kuupäev parasjagu on. Vaatab kas õnnestub ka. Kui möödas, siis annan teada.

Õujeah, see asi ka veel, et homme matustele. Teistele mu elus.

Thursday, December 01, 2005

Seda et...

... ma siis abiellun reedel. Lihtsalt et te teaks.

Tänan tähelepanu eest!