Vaikselt värvides väreledes

taram-taraa, taram-taraa...

Mul on plaanis nüüd ägedalt õmblema hakata. Aga see on alati ilus plaan olnud. Vaatab...
Lisaks on mul plaanis neid kokanduslikke õhtuid jätkata. Kahel korral on juba liigagi hästi välja kukkunud. :) Samas, ei tohi perekonda liiga ära ka hellitada. Hakkavad veel ette kujutama, et ma teengi iga päev süüa. No tänan ei, ainult siis kui endal kõht tühjaks läheb.

Chloe teatas, et järgmisel nädalal on üks telk tervelt minu egodele reserveeritud. Aga ma tahan seda näha. :D

Mmm...ja see film mida me eile öösel Jaanikaga vaatasime, see oli täielik kunst. Millised värvid, pildid, muusika, sümbolid.
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et miks ma raamatute ja filmide juures nii tüdinenud olen ja miks ma lasen sellele, et ma tean täpselt ette mis juhtuma hakkab, ennast häirida. Aga nüüd ma nägin filmi kus see, et ma teadsin mis tuleb, ei häirinud vaid lausa lisas võlu. The Village oli elamus! Just kunstilises poole pealt...
Ja siis meenus mulle täna veel ka üks autor, kelle raamatuid lugedes mul pole seni veel kordagi õnnestunud ära arvata mis juhtub, saama hakkab.
Vahva, elu sai jälle maitseid ja värve juurde. :)

Ja loodetavasti läheb reedel nii nagu plaanitud. Üks mõnus õhtu vana hea sõbra ning ülimalt hedonistlike lisadega. Ma ei jaksa ära oodata...

Hetkel on kõik kaunis ja värviline. Oli isegi siis kui ma tassisin oma seitset kotti (üht isegi hambus) kodu poole ja libedal ning viltusel trepil peaaegu kukkusin. (Kuigi, huvitav kus on need üliagarad abipakkuvad isikud siis kui neid tegelikult ka vaja oleks...)

taramtaraa, taramtaraa....