Tsensuur
Jäin mõtlema. Kõik olulisemad või huvitavamad mõttekillud on mul tegelikult kas oma peas või teises arvutis nö lukutaga. Siinsel on peal äärmiselt range tsensuur ja nii jääb tihtipeale siinilmuva näol alles vaid armetu vari algsest mõttetulvast. Mul ei ole kahju. Ettevaatlikus on minu silmis positiivne nähtus. Lihtsalt, iseennast tundes ja teades märkan ma ka ühe vana tuntud negatiivse omaduse ilminguid. Iga natukese aja tagant otsustan selle Omadusega võitlusesse asuda. Probleem on lihtsalt selles, et mul ei ole halli aimugi mida võitluse nimel ette võtta.
Ja hoopis teisel teemal...
Pärast viimase aja sündmusi olen ma järsku hakanud tundma üht teatavat koormat. Huvitav kas see on ka kõigi teistega nii olnud? Miskipärast pannakse mind üha enam ja enam tundma, et minu peale loodetakse ja et minult oodatakse palju. Üks pool minust hõiskab! Teine pool see-eest on tõeliselt ära hirmutatud. Möödunud kolmapäeval ja pühapäeval kuuldud katkendid kajavad mu peas vastu ja virutavad iga natukese aja tagant kusagile jalaga justkui meenutades, et tegutse...juba NÜÜD...
Mulle on ikka meeldinud olla tähtis ja pälvida tähelepanu, ma armastan isegi sellega kaasnevat vastutust. Aga nüüd olen ma esimest korda nii hirmul - ega ma sel korral liiga suurt tükki hammustanud ei ole. Eriti valus on mõte, mis ütleb, et suure tõenäosusega ei ole ma neid ootusi ja lootusi üldse ära teeninud, seda tegi ainult minu meisterlik oskus eesmärgi saavutamiseni endast vajalik mulje jätta. Petlik mulje. Olla keegi kes ma tegelikult ehk üldse ei ole. Mis siis kui tegu oligi pettusega ja see tuleb nüüd välja?
Ja siis on see teine, vastandlik mõte, mis ütleb, et muidugi ma saan hakkama - saan hakkama seepärast, et ma olen sellega juba algust teinud ja end tõestanud. Ainult et sellisel juhul ei muutu minu kavas tegelikult suurt midagi ja ma petan nende ootusi ja lootusi, kes on soovinud, et asjad minu puhul taas rohkem vana moodi oleks.
Ning kolmas mõte ütleb üldse, et ma elan oma fantaasiates. Mis on muide ka tõsi. Kohati tore ja kohati kurb. Ettekujutus asjadest nii nagu nad olema peaks aitab eesmärki saavutada, teisalt annab liiga detailne pilt aga põhjust pettumusteks.
Kogu kompotti kokku võttes peaksin ma endale iga natukese aja tagant meenutama, et kõik ongi pidevas liikumises, progress on vajalik ja asjad ei saa kunagi olema täpselt samasugused nagu nad kunagi olid. Probleem on aga selles, et isegi kui ma ennast selles kõiges veenda suudan ja olukorraga lepin, ei paista teised kahjuks sellega hakkama saavat ja lõpuks tunnen mina end üht või teist pidi ikka süüdi.
Ahjaa, et mingit valestimõistmist ei oleks, siis tegelikult on mul suurepärane tuju ja kui krooniline ajapuudus välja arvata, siis on kõik hästi. Ma lihtsalt ei tahtnud teise tuppa arvuti taha minna ja nii sattus üht-teist minu mõtetest ka siia. :)
PS. Eriti südantsoojendavad on teated, kus inimene ütleb, et ta oleks minu pärast töölt vaba päeva võtnud ja Tartusse sõitnud või kui mulle öeldakse kui väga kahju on, et just sel hetkel ollakse sunnitud Eestist eemal viibima. Ja seda kõike minu pärast... Nüüd võin mina ka öelda, et ma olen end hästi erilisena tundnud. :) (Siirad mõtted on need mis loevad, mitte need väliselt kenad aga sisult tühjad žestid mis mulle ka osaks on saanud kuid mida ma endisest veelgi vähem hindama olen õppinud.)
Ja hoopis teisel teemal...
Pärast viimase aja sündmusi olen ma järsku hakanud tundma üht teatavat koormat. Huvitav kas see on ka kõigi teistega nii olnud? Miskipärast pannakse mind üha enam ja enam tundma, et minu peale loodetakse ja et minult oodatakse palju. Üks pool minust hõiskab! Teine pool see-eest on tõeliselt ära hirmutatud. Möödunud kolmapäeval ja pühapäeval kuuldud katkendid kajavad mu peas vastu ja virutavad iga natukese aja tagant kusagile jalaga justkui meenutades, et tegutse...juba NÜÜD...
Mulle on ikka meeldinud olla tähtis ja pälvida tähelepanu, ma armastan isegi sellega kaasnevat vastutust. Aga nüüd olen ma esimest korda nii hirmul - ega ma sel korral liiga suurt tükki hammustanud ei ole. Eriti valus on mõte, mis ütleb, et suure tõenäosusega ei ole ma neid ootusi ja lootusi üldse ära teeninud, seda tegi ainult minu meisterlik oskus eesmärgi saavutamiseni endast vajalik mulje jätta. Petlik mulje. Olla keegi kes ma tegelikult ehk üldse ei ole. Mis siis kui tegu oligi pettusega ja see tuleb nüüd välja?
Ja siis on see teine, vastandlik mõte, mis ütleb, et muidugi ma saan hakkama - saan hakkama seepärast, et ma olen sellega juba algust teinud ja end tõestanud. Ainult et sellisel juhul ei muutu minu kavas tegelikult suurt midagi ja ma petan nende ootusi ja lootusi, kes on soovinud, et asjad minu puhul taas rohkem vana moodi oleks.
Ning kolmas mõte ütleb üldse, et ma elan oma fantaasiates. Mis on muide ka tõsi. Kohati tore ja kohati kurb. Ettekujutus asjadest nii nagu nad olema peaks aitab eesmärki saavutada, teisalt annab liiga detailne pilt aga põhjust pettumusteks.
Kogu kompotti kokku võttes peaksin ma endale iga natukese aja tagant meenutama, et kõik ongi pidevas liikumises, progress on vajalik ja asjad ei saa kunagi olema täpselt samasugused nagu nad kunagi olid. Probleem on aga selles, et isegi kui ma ennast selles kõiges veenda suudan ja olukorraga lepin, ei paista teised kahjuks sellega hakkama saavat ja lõpuks tunnen mina end üht või teist pidi ikka süüdi.
Ahjaa, et mingit valestimõistmist ei oleks, siis tegelikult on mul suurepärane tuju ja kui krooniline ajapuudus välja arvata, siis on kõik hästi. Ma lihtsalt ei tahtnud teise tuppa arvuti taha minna ja nii sattus üht-teist minu mõtetest ka siia. :)
PS. Eriti südantsoojendavad on teated, kus inimene ütleb, et ta oleks minu pärast töölt vaba päeva võtnud ja Tartusse sõitnud või kui mulle öeldakse kui väga kahju on, et just sel hetkel ollakse sunnitud Eestist eemal viibima. Ja seda kõike minu pärast... Nüüd võin mina ka öelda, et ma olen end hästi erilisena tundnud. :) (Siirad mõtted on need mis loevad, mitte need väliselt kenad aga sisult tühjad žestid mis mulle ka osaks on saanud kuid mida ma endisest veelgi vähem hindama olen õppinud.)
posted by Hel | 00:41
0 Comments:
Post a Comment
<< Home