Peegelseintega labürint

Friday, March 06, 2009

Võõrad ja vastikud hetked, mis võiksid pigem olemata olla.

Elasin täna üle midagi sellist, mida veel seni näinud ei olnud.
Nimelt oli mul hommikul ühel teatud erialal ühes teatud aines üks teatud seminar. Seminarijuhataja on väga auväärt ja soliidne mees, üliõpilaste vastu lugupidav ja sõbralik. Ja siis istub auditooriumis, eelviimases reas, noormees, kes sõna otseses mõttes haiseb. Aga noh, oleks ta siis lihtsalt aroome levitanud, ta oli ühtlasi ka veel täiesti tugevas alakoholi(ma loodan)joobes. Niisiis, iga kord kui ta suu lahti tegi ja arvamust avaldas, tuli meil tema ümber hingatavast õhust puudust aga sellest ei olnud tegelikult midagi. Rabav oli hoopis see kui julgelt ja aktiivselt ta iga natukese aja tagant seminari juhendajale teatas, et nii need asjad nüüd küll olla ei saa. Mismõttes? Ja ta isegi ei vaevunud ühtegi küsimuse all olevat teemat lõpuni läbi lugema või siis ei olnud ta üldse võimeline aru saama sellest mida luges. Hämmastav! Ma ei olnud seni veel üheski loengus või seminaris purupurjus ja väga sõnakat inimest näinud. Kahju oli vaid sellest, et  seminari juhendaja ei saanudki aru mis noormehel viga oli ja püüdis kannatlikult talle oma seisukohti selgitada, suurema eduta. Kõige tipuks sai noormees veel lõpuks ka linnukese nime taha kui seminarist aktiivselt osavõtnu. Masendav.

...hästi nukraks tegi aga moment pärast seminari, mil ma avastasin, et ma ei saa tegutseda oma esimese impulsi ajel ja haarata telefoni ning oma emotsiooni kohe jagada. Mida teha kui Parim Sõber...
...on järsku puudu...

PS. Miks tunnid siis kiiresti lähevad, kui on vaja rohkem aega õppimiseks, ja niivõrd aeglaselt venivad, kui ootad und või hommikut, kumb iganes enne tuleb (viimasel ajal kusjuures on hommikul kiirem ringiaeg).

Thursday, March 05, 2009

Ettevaatust! Kergesti purunev!

Ma ei ole kunagi seni mõelnud selle peale kui keeruline eriala mul tegelikult on. Keeruline siis just sellest aspektist, et kui sügavuti inimese sisse see läheb ja kui lähedale me iga päev teiste inimeste päriseluliste emotsioonidele ning muredele läheme kasvõi lihtsalt koolipingis õppejõu juttu kuulates. Seni on see kõik minu jaoks ikkagi kuidagi akadeemiline ja distantne tundunud. Ühelt poolt muidugi seepärast, et seni oleme me väga vähe praktikaga kokku puutunud, teisalt aga ka seetõttu, et seni olen ma lihtsalt eemalt vaadanud, kuulanud ja püüdnud end teiste inimeste kingadesse kujutada. Nüüd ma olen ise see teine inimene. Tulemus - ma istun loengus ja/või seminaris ning enamus minu keskendumisest on suunatud sellele, et hoida end koos ning mitte lihtsalt niisama nutma hakata, et mitte minna liiga sisse sellesse tundesse, mis sunnib kätte lõikama ning mitte lihtsalt võõras kohas, võõras keskkonnas laiali laguneda.

Kui saaks, võtaks oma erialast pausi. Kuidas saab teisi inimesi aidata või õppida neid kildude kokku korjamisel toetama, kui endagi killud on nii laiali, et neid ei leia enam ülessegi.

Raske on hingata...