Võõrad ja vastikud hetked, mis võiksid pigem olemata olla.

Elasin täna üle midagi sellist, mida veel seni näinud ei olnud.

Nimelt oli mul hommikul ühel teatud erialal ühes teatud aines üks teatud seminar. Seminarijuhataja on väga auväärt ja soliidne mees, üliõpilaste vastu lugupidav ja sõbralik. Ja siis istub auditooriumis, eelviimases reas, noormees, kes sõna otseses mõttes haiseb. Aga noh, oleks ta siis lihtsalt aroome levitanud, ta oli ühtlasi ka veel täiesti tugevas alakoholi(ma loodan)joobes. Niisiis, iga kord kui ta suu lahti tegi ja arvamust avaldas, tuli meil tema ümber hingatavast õhust puudust aga sellest ei olnud tegelikult midagi. Rabav oli hoopis see kui julgelt ja aktiivselt ta iga natukese aja tagant seminari juhendajale teatas, et nii need asjad nüüd küll olla ei saa. Mismõttes? Ja ta isegi ei vaevunud ühtegi küsimuse all olevat teemat lõpuni läbi lugema või siis ei olnud ta üldse võimeline aru saama sellest mida luges. Hämmastav! Ma ei olnud seni veel üheski loengus või seminaris purupurjus ja väga sõnakat inimest näinud. Kahju oli vaid sellest, et  seminari juhendaja ei saanudki aru mis noormehel viga oli ja püüdis kannatlikult talle oma seisukohti selgitada, suurema eduta. Kõige tipuks sai noormees veel lõpuks ka linnukese nime taha kui seminarist aktiivselt osavõtnu. Masendav.

...hästi nukraks tegi aga moment pärast seminari, mil ma avastasin, et ma ei saa tegutseda oma esimese impulsi ajel ja haarata telefoni ning oma emotsiooni kohe jagada. Mida teha kui Parim Sõber...

...on järsku puudu...

PS. Miks tunnid siis kiiresti lähevad, kui on vaja rohkem aega õppimiseks, ja niivõrd aeglaselt venivad, kui ootad und või hommikut, kumb iganes enne tuleb (viimasel ajal kusjuures on hommikul kiirem ringiaeg).