Ettevaatust! Kergesti purunev!

Ma ei ole kunagi seni mõelnud selle peale kui keeruline eriala mul tegelikult on. Keeruline siis just sellest aspektist, et kui sügavuti inimese sisse see läheb ja kui lähedale me iga päev teiste inimeste päriseluliste emotsioonidele ning muredele läheme kasvõi lihtsalt koolipingis õppejõu juttu kuulates. Seni on see kõik minu jaoks ikkagi kuidagi akadeemiline ja distantne tundunud. Ühelt poolt muidugi seepärast, et seni oleme me väga vähe praktikaga kokku puutunud, teisalt aga ka seetõttu, et seni olen ma lihtsalt eemalt vaadanud, kuulanud ja püüdnud end teiste inimeste kingadesse kujutada. Nüüd ma olen ise see teine inimene. Tulemus - ma istun loengus ja/või seminaris ning enamus minu keskendumisest on suunatud sellele, et hoida end koos ning mitte lihtsalt niisama nutma hakata, et mitte minna liiga sisse sellesse tundesse, mis sunnib kätte lõikama ning mitte lihtsalt võõras kohas, võõras keskkonnas laiali laguneda.

Kui saaks, võtaks oma erialast pausi. Kuidas saab teisi inimesi aidata või õppida neid kildude kokku korjamisel toetama, kui endagi killud on nii laiali, et neid ei leia enam ülessegi.

Raske on hingata...