Tööd, tervist, õnne ja armastust..

Eile oli üks neist ilusatest hetkedest, mil mingi väga väike ja üsna tähtsusetu pisiasi lihtsalt paneb naeratama ja teeb tuju heaks. Vähemalt korraks.

Olin juba hiljaks jäämas ja tuiskasin mööda Vanemuise tänavat Shakespeare'i poole kui Kastani nurgal jooksin mööda ühest vanemast prouast, kes hakkas minuga lihtsalt niisama järsku rääkima. Ega ta tegelikult vist just otseselt minuga ei rääkinudki aga kuna ta avaldas kõval häälel oma mõtteid ja kedagi teist läheduses ei olnud, siis ma tundsin end automaatselt vestluspartnerina. Proua arutles selle üle kuidas vastavas linnaosas aja jooksul kõik nii palju muutunud on. Kuidas vasakule on kerkinud suur ja uhke maja ja kuidas paremat kätt olevas majas, kus ta olevat omal ajal tantsimas ja võimlemas käinud, oli kunagi klubihoone, mis nüüd on ka nii ilusaks tehtud. See oli siis see koht kus ma muutusin kuidagi vestluspartneriks, sest ma lihtsalt automaatselt vastasin, et tegemist on korporatsioon majaga ja rääkisin sellest, millise organisatsiooniga tegu on ning millal ja mis puhul see korda tehti. Proua sattus suurde elevusse ja oli kuidagi väga aktiivne ja jutukas... Ta jõudis mulle kohe päris palju informatsiooni enda kohta anda selle poole minuti jooksul, mil ma temast mööda tuhisesin. Kui ma aga olin tõepoolest juba eemaldumas, siis ta tänas mind ja soovis mulle tööd, tervist, õnne ja armastust. Seesugune soe poolehoid ning omamoodi tunnustusavaldus tegigi päeva natukeseks ajaks kuidagi ilusaks, päikeseliseks ja säravaks. Mõelda vaid, mulle sooviti kõike mida ideaalseks eluks ja suurimaks võimalikuks õnenelikusetundeks tarvis. Imeilus!

Täna aga, seevastu, nii ilus ei ole...täna on mul ainult tööd. :)