Samm edasi, kaks tagasi..

.. ei, nii hull asi tegelikult ei ole, aga tunne on vähemalts selline. Ma nimelt tegelen koolitööga. Roppu moodi tegelen. Ma arvan, et õppisin niisama palju viimati siis kui üritasin nelja kuu tööd kahe nädalaga ära teha. Heaküll, nüüd ma siis olen selgeks teinud KUI palju ma ikka praegu kogu aeg õpin. Probleem on aga selles, et mitte miski ei liigu kusagile edasi. Tõsiselt. Ma olen õppinud kõik päevad ja enamuse öid juba vähemalt nädal aega aga tehtud olen saanud põhimõtteliselt ainult ühe aine raames olnud asjad. Vahepeal on aga oluliselt rohkem ülesandeid juurde tulnud. Mul on tunne, et ma mitte lihtsalt ei oska olla efektiivne, vaid olen kusagil teepeal omandanud oskuse olla õppimisel lausa ebaefektiivne. Eriline oskus? Ilmselgelt...

Üht-teist toredat aga ka. Tütred on mul lihtsalt uskumatult ägedad! Kõik kolm. Ma olin juba enne vaimustuses aga nüüd, pärast kolmapäeva ööd, pean ma sellest lausa igale ühele ja igal pool rääkima.

Oh, ja siis ma sain ju eile õhtul taas rebaselu killukesi maitsta. Osalesin nimelt asendajana rebaste tantsukursustel. Noh, see oli huvitav. Alguses ma vaatasin ainult kella, et huvitav millal läbi saab. Ma lihtsalt ei suuda leida enam midagi põnevat uuesti (kaheksandat korda?) põhisammude õppimises. Lõpuks aga omandasin ma täiesti uue rolli - olin eratreener. Ma kujutan ette, et need noormehed jätsid mu näo hoolega meelde, et kui mind veel kunagi kusagil, eriti tantsupõranda läheduses, näevad, siis pistavad kiirelt ja kaugele jooksu.

Nii, nüüd ma lähen aga pirukat küpsetma...tralalalalalalaaaaa