You and what army...?
Öösiti on kõige raskem. Ja siis muidugi hommikuti. Päeval samuti...ning kindlasti ka õhtul. Ülejäänud ajal olen aga rõõmus, tugev ja (elu)terve. Süüa ei saa eriti, sest 24/7 on iiveldustunne ning peavalud, pidevalt on metsik väsimus ning kui lõpuks, pärast pikki piinu, õnnestubki magama jääda, siis näen unes mõrvu. Mida ma ise sooritan. Selline hea stabiilne psüühika ning mõtte- ja tundemaailm.
Kõik on kuidagi nii tühi ja kõle. Kui ma julgeksin kõvemat häält teha, siis ilmselt kajaks. Üksi olemise tunne, rõhutatult. Suures, pimedas, külmas...saalis...võlvlagedega...keldris. Ma tegelikult ei taha üksi olla...aga minus ei ole mitte mingit energiat kellegagi vestlemiseks...tahaks lihtsalt...kuidagi hoitud olla või midagi.
Jah, üksinda ei ole võimalik võidelda. Millegi eest võitlemine ühendab, millegi vastu võitlemine liidab veelgi tugevamalt... Aga kui keegi ei võitle, ei sinu vastu ega sinuga koos, siis on lihtsalt hästi külm ja kõle tunne...
Seinast puhub tuul läbi, sõna otseses mõttes. Jalad tunnevad. Ja minul on kukkumise tunne. Mis saab kui ma jõuan selleni milleni ma kukun? Mul on küll üks eriline, erilise tunde ja lõhnaga padi endaga kogu aeg kaasas aga sellest vist seekord ei piisa...
Kõik on kuidagi nii tühi ja kõle. Kui ma julgeksin kõvemat häält teha, siis ilmselt kajaks. Üksi olemise tunne, rõhutatult. Suures, pimedas, külmas...saalis...võlvlagedega...keldris. Ma tegelikult ei taha üksi olla...aga minus ei ole mitte mingit energiat kellegagi vestlemiseks...tahaks lihtsalt...kuidagi hoitud olla või midagi.
Jah, üksinda ei ole võimalik võidelda. Millegi eest võitlemine ühendab, millegi vastu võitlemine liidab veelgi tugevamalt... Aga kui keegi ei võitle, ei sinu vastu ega sinuga koos, siis on lihtsalt hästi külm ja kõle tunne...
Seinast puhub tuul läbi, sõna otseses mõttes. Jalad tunnevad. Ja minul on kukkumise tunne. Mis saab kui ma jõuan selleni milleni ma kukun? Mul on küll üks eriline, erilise tunde ja lõhnaga padi endaga kogu aeg kaasas aga sellest vist seekord ei piisa...
posted by Hel | 00:40
4 Comments:
Usu mind, piisab küll.
Kui ma vaid teaks keda ma uskuma peaksin...
Ma vahest ikka satun siia...
Košmaaridest...
Reisilennuki kokpit. Olen piloot ja üksi juhtkangi taga. Selja tagant kostub inimeste kriiskamist. Mõlemad lennukimootorid ei tööta enam ning õhusõiduk sööstab nina ees kivise kaljuseina poole...
Siis venib aeg välja. Kõik aeglustub, ainult mu mõtted liiguvad endiselt. Hirmu asemele tuleb üks teine tunne. Kõik jääb veelgi aeglasemaks. Kuskilt saan teada, et selleni, kui lennuk vastu mäekülge puruks lendab, on aega umbes miljon aastat.
Ma adun, et mu selja taga on sadakond inimest ning mina olen ainus kelle võimuses ehk midagi teha on, mina olen juht. Nad loodavad mu peale. Aga midagi pole võimalik teha. Süütunne, abitusetunne. Terve igaviku jagu.
Mul oli see unenägu milallgi lapsena haigeks jäädes... kui ma põrgusse peaks sattuma kunagi siis ilmselt selline see ka välja saab nägema.
Võitlemise koha pealt... üksi saab seda teha küll - iseenda vastu. Ja see on kole kole. Eriti, kuna ei tea millega selline põrgu on ära teenitud.
Päikest ja paremaid unenägusid!
kuule army-tsikk, ära heida meelt. selline m6te mul. tõlgendada vabalt, vastavalt olukorrale. a muidu kui siin võitlusstiilidelahkamiseks läks, siis näiteks haiguse vastu võitlen ma siin täiesti edukalt ka täitsa ise. kuigi vanaemalt ja isalt tuli toiduabi, nagu sõtta ikka saadetakse. a ma mõtlengi, et vast on ikka keegi, kes on valmis kas sooje sokke või muud sellist pakiga sõtta saatma, ainult, et alati ei teada, kuskohas lahing toimub.. et siis vist tuleb ise mõnikord kirjutada koju et tsau ma siin sellises jamas saatke seda. a muidu ma võidan praegu, oman täiega kurguvalu ära, kohekohe ta lahkub.
Post a Comment
<< Home