Quassimodo - nii väliselt kui seesmiselt

Kõik oli hullult ilus ja tore kui ma hommikul kodust välja läksin. Väljas olles läks aina toredamaks. Mis sest et jalad mingil hetkel siiski läbimärjad olid, soe ja hea oli ikkagi olla.
Aina paremaks läks siis kui sõitsime Otepääle snõutuubima. Isegi siis kui avastasime, et vingemat rada enam ei eksisteeri ja tuleb ikkagi minna kesklinnas asuvasse kohta, oli kõik ülihästi, tore ja vahva.
Seda õnne ja rõõmu, mis mäest alla tuhisedes end peale pressis, ongi võimatu sõnadesse panna. Oh neid (teiste) kilkeid ja meie kõigi naeru, jutte kõhus ning adrenaliinirohket naudingut. Vahva oli!
Tegelikult ei olnud midagi väga halvasti ka siis kui üks mees endast sõltumatutel asjaoludel oma rajalt välja sõitis ning mind jalust niitis. Mõnevõrra vähem toredad olid need momedid mil ma hingata ei saanud ja kontrollisin, et kas jalad ikka veel liiguvad, sest pärast näoli maandumist oli kael väga vales asendis paar kerget raksu teinud.
Kui siis aga hingamine taastus, jalad täitsa liikusid ning mälestuseks olid vaid põrutatid selg, valutav pea ning mõnevõrra verine põsk, siis tundus kõik täitsa tore olevat jälle. Kui ma poleks oma suts katkise näoga lapsi hirmutanud, siis oleksin veelgi mäest alla lasknud.
Ka õhtul oli kõik hästi tore... Natuken valus ja uimane aga ikkagi rõõmus ja rahulolev.
...
Öösel hakkasid rõõm ja rahulolu kaduma. Kõigepealt ei olnud mul õhku, niisiis tuli aken lahti teha. Siis ahistasid mind riided, need tuli seljast võtta. Seejärel hakkas mul külm, tuli lisaks ühele tekile veel teinegi peale võtta. Siis tundusid mu jalad huugavat ja varbaküüned niiiii pikad olevat, et see tunne ei lasknud magama jääda. Avastasin, et jalad ongi paistes. jahutasin neid. Küüned ei olnud pikad aga öörahu huvides said need veelgi lühemaks tehtud. Siis, juba teki all olles, saabus vedelikupuudus. Tuterdasin alla ja tõin pudelitäie vett endale. Ja siis sai juba vaikselt hakata magama jäämisele mõtlema. Saabumas oli hommik. Asendi leidmine oli keeruline. Kramplikult tuli hoida tekki põsele sattumast, sest see oli metsikult valus. Samuti tuli jälgida, et ma end kogemata vasakule küljele ei keeraks, mis muide mängib minu magamisharjumuste juures üsna suurt rolli. Ja siis jõudis lõpuks ometi kohale ka teadmine, et valuvaigisti ei vähenda ei põse, selja ega ka peavalu.
...
Ja nii ma siis ärkasingi hommikul tigedana nagu porikärbes, sest magada sain vaid ~20 minuti kaupa ning igale uuele uinumisele oli eelnenud pikk üritamise protsess. Valu ei olnud hommikuks vähenenud. Oma õuduseks avastasin hoopis, et silm, vasak siis, ei avane enam üldse ja peegel teatas mulle, et pool näost on kohe määäärgatavalt suuremaks paisunud. Ühesõnaga, ma näen välja nagu haledalt peksasaanud tänavakakleja. Ja peavalu meenutab ka end aeg-ajalt. Ning kael, õlad ja käed on enda sundasendis hoidmisest niiiii väsinud. Ning see üks töötav silm ei jaksa midagi väga kaua järjest vaadata, mittetöötavast ma lugejate heaolu huvides ei hakka üldse rääkima.
Oma õest ka mitte, kes on neljane, põletadasaanud, haigals ja ootab kahe päeva pärast toimuvat operatsiooni.

Ühesõnaga, minu positivismivarud on nüüd mõneks ajaks üsna põhjalikult ammendunud.

Ahjaa, oma kaastunde võivad ka inimesed sinna sammusesse pista... Uskuge mind, sellest ei ole mitte kellelegi kasu!