Raport

Niisiis, kuidas mu plaanitäitmine eile õhtul ja täna varahommikul läks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et päris hästi.
Umbes pool kaksteist hakkasin Jaanika juurde jalutama. Teekonna skoor oli 7 kiirabiautot (neist kaks vilkuritega), 3 joodikut (neist üks jalgrattal), palju muda ning 1 alasti naine.
Jaanika juures alustasin - ...nagu Vahuri vanaema ütleb...
Kõigepealt siis 1/3 pudelit tequilat ja siis 1 pdl vahuveini. Üksi, sest Jaanika pidurdab 22. jaanuarini. Natukene nuttu ja hala ning seejärel Toomele lollusi tegema. :)
Kõigepealt püüdis mu tähelepanu tähetorn - sinna läheme! Jaanika oli nõus. Läksime siis värava juurde. Jaanika arvas selle lukus olevat aga pärast minu paari jõu ja ilu numbrit ning mõnd osavamat manöövrit see suur värav siiski avanes. Lükkasime selle ägisedes lahti (huvitav kas ikka õigele poole?) ning pugesime sisse. Siis avastas Jaanika, et kõrval olev jalgvärav oli muidugi täiesti lahti, lausa nii lahti, et me oleksime mahtunud sealt või kõrvuti läbi jalutama. Ja siis nägin mina, et teisel pool suurt väravat polnud üldse mingit väravat enam ollagi. Aga kuhu oleks kogu kangutamise rõõm jäänud kui meil oleks olnud mõistust ja taipu neid lihsamat ligipääsu võimaldavaid kohti märgata ja kasutada.
Nii...ja siis olime me tähetorni juures. Otsustasime, et teeme majale ringi peale. Kusagil maja taga leidsin ma kuuri, mis mulle tõeliselt-tõeliselt meeldis. Milline see täpselt välja nägi, ma enam eriti ei mäleta, sest ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Vaatasin rohkem detaile. Aga ma tean, et see meeldis mulle vähemalt öösel väga. Jaanika arvas, et just nüüd oleks hea aeg ja koht pildistamisteks ning helistas sõbrale. Tahaksin siinkohal ära mainida, et kell oli umbes kolmveerand neli öösel. Suur oli meie üllatus kui selgus, et Jaanika sõber magas ja ei olnud huvitatud välja tulemisest. :)
Niisiis, üllatuse allasurumiseks ja nukruse vältimiseks tuli loomulikult mööda seina hakata üles ronima, kasutades selleks vihmaveetoru ja mingit metallijuppi. Väga kõrgele ma ei jõundud aga üksjagu siiski. ;) Alt kostusid Jaanika hüüded: "Lollakas, tule alla, siin on kindlasti kaamerad. Kui Falk tuleb, siis mina ei hakka midagi selgitama." Ma olen endiselt täiesti veendunud, et seal ei olnud mingit kaamerat, rääkimata mitmusest.
Nii, seejärel ma otsustasin, et ei, meil siiski ei ole vaja ümber tähetorni jalutada vaid me ronime nüüd üle võrkaia, mis niikuinii oli kenakesti lömmis. Teisel pool seda aeda oli lihtsalt niiiiiiii ilus kalle mäest alla. Jaanika ägises ja protesteeris vist natukene, suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud, aga üle ta igatahes ronis! Ja tema järel mina ka. Huvitav kuidas mu riided pärast eilset ööd välja näevad? Ma ei ole veel vaadanud...
Igatahes, seejärel tuli minna traditsiooniliselt kiikuma. Mõned minu jaoks olulised mõtted ja veel natukene nuttu ja hala...aga siis läks taas lõbusaks, sest me hakkasime laulma. Ning meenus, et ega me tegelikult ikka ei oska eriti laule peast. St oskame küll....aga lünkadega, nii paari sõna või fraasi kaupa. :)
Ühel hetkel hakkas Jaanikal jahe ja nii oligi aeg koju minemiseks käes. Üks lõputu mudaväli laius mu ees...aga otsustasin siiski muda ja mitte takso kasuks, sest oli vaja värsket õhku ja avaruse tunnet, muidu oleks tulnud järjekordne paanikahoog.
Uuuu....ja koju jõudsin ma veerand kuus hommikul. Just kõige õigem ja parajam aeg hommikul koju jõudmiseks päev enne ülirasket eksamit. :)

Kinnitust leiab tõsiasi, et mida rohkem teha, seda vähem on aega mõtlemiseks.

PS. Sander, ma tõesti lootsin sinu peale aga sa vedasid mind alt. Reetur oled!

PPS. "Sa võid ju ka tulla."