Meeled...

Mulle on alati meeldinud inimeste see omadus, mis laseb mõnel kindlal helil, erilisel lõhnal, kunagi nähtud pildil, teraval maitsel või mõnel muul aistingul olla niivõrd tähenduslik. Ma mäletan, et esimeses klassis keeldusin ma oma vesivärvikomplekstist üht kindlat pruunikaskollast tooni kasutamast, sest selle värvi toon meenutas mulle üht kunagi söödud ebameeldiva maitse ning lõhnaga kastet. Iga kord kui ma seda värvi vaatasin, siis lausa tundsin selle eriliselt vastiku kastme maitset. 14 aastat on möödas ja ma mäletan seda värvitooni, maitset, lõhna ja kõike sinnajuurdekuuluvat hämmastavalt selgelt.
Ja siis see kõhugripi fenomen. Mõelge, kas pole mitte nii, et viimane eriti tugev maitse või lõhnaelamus, mis teil oli enne mõnd ägedat kõhugripi või toidumürgituse juhtu, on pärast seda ebameeldivaks saanud/jäänud.

Juba kõrghariduse omandamise esimesel aastal õpetati meile, et kui katseloomal oli pärast söömist kiiritamise tõttu paha olla, siis ta omistas selle reaktsiooni hoopis enne söödud toidule mitte millelegi muule (nagu näiteks kiiritamisele, millest ta muidugi ka teadlik ei olnud). Mingi heli või valgusega aga seost ei tekkinud (ehk siis katseloom ei hakanud ei heli ega valgust vältima, oma halva enesetunde allikaks pidama).

Niisiis on täiesti loomulik, et viimane tugev maitse või lõhn seostub iiveldustundega kui potentsiaalne mürgi(stuse) allikas. Minule näiteks on eeltoodud põhjusel täiesti vastuvõetamatuteks kalapulgad ja vaniljeviin (või tegelikult enamik vanilje maitse- ja lõhnalisi asju), mõnel juhul ka friikartulid (oleneb valmistamisviisist ja rasva hangumise astmest).
Ning oh neid mälupilte, mis tekivad mõne vana võistlustantsuga seotud lemmikloo puhul. Nii mõnigi pala meenutab hetki võistlustelt, laagritest, olulistest sõpradest ja sõbrannadest.
Üks väga konkreetne lugu, mis meenub mulle aastavahetusest 4 aastat tagasi, toob mulle siiani naeratuse näole. Vana tuttav tabas minu meeleolu lihtsalt ideaalselt ära ning pühendas mulle ja ühele teisele inimesele loo: The Puddle of Mud - She f***ing hates me. Ma siiamaani kuulan seda lugu mälestustega, ainult vaatenurk mälestustele on aja jooksul muutunud, seda siiski paremuse poole.
Ma olen ka täiesti veendunud, et teatavat rolli organisatsiooni valikul mängis aastate pikkune eelistus värvi (tegelikult lausa kahe) osas. Need, kes on mu põhikooli lõpust pärit mantlit või viimast standardi kleiti (tegelikult üldse mu võistluskleite) näinud, saavad aru.
Ja siis on muidugi veel see: Juanes - La Camisa Negra -> selle loo taustal on mul silme-ees pilt suvisest, öisest Pirita teest ja mõnusast kiirusest mugavas autos. Jälle silmapilk, mis antud looga alati meenub.
See on hämmastav kuidas pisikesed, antud hetkel täiesti tähtsusetud detailid, osutuvad hiljem nii olulisteks ja suurteks.
Ja hetkel näiteks ajendas mind kirjutama see, et mul tuleb riideid vahetada, sest minu ümber heljuv ja riietest tulenev lõhn ei lase mul õppimisele keskenduda. Õppida on aga vaja. Hetkel käes kognitiivne psühholoogia - eks seegi oma teatavat rolli tänaste mõtete ning sissekannete juures.

Niisiis, riideid vahetama...ja muusika tuleb kinni panna ning tube õhutada, et ei oleks ühtegi segavat tegurit mingeid aastate taguseid või lähemaid sündmusi meenutamas.
Huvitav, kas see oleks lahendus minu kauaaegsele probleemile keskendumisega?