Ja see kõik jääb siia ruumi...

No päris kõik ikka ei jää küll.

Õppejõud: "Saite ju koduülesande oma pruudi või peigmehe kiivusluulu olemasolu kontrollida. Kas Teie (pöördub ühe noormehe poole) saite asjas selgust?"
Tudeng: "Ee..mm...eermmm..."
Õppejõud: "Kui mäluhäirete juurde jõuame võite analüüsida, et mis sorti mäluhäirega siin nüüd tegu on."

Häirete ja nende meie endi hulgas analüüsimise teemat edasi arendades...
Õppejõud: "Mul ei ole täna ju haigeid...teisi."

Kunagisest varasemast repertuaarist:
Õ: "... Te peate aru saama, et ka selliseid inimesi on olemas. Mõnel lihtsalt ei ole absoluutselt mitte mingisugust empaatia võimet olemaski. ... Neist saavad psühholoogid."

Ma armastan oma õppejõude, eriti seda üht! :)

...olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi...

Milline vapustav äratus. Selliseid soovitaks igaühele!
Alles see oli kui ma surmahirmus chloe päästsi tapjaämbliku käest, täna siis tuli päästa ema hiiglasliku mängijatepaari - kassi ja hiire - käest.
Ärkan....kuulen, et keegi taob midagi meeleheitlikult vastu lage...või noh, st. vastu minu põrandat aga lihtsalt teiselt poolt. Juurde kuulen ka hädist häälekest, mille omistan emale, piiksumas, et Hel, tule häääähkuuu apppiiiiii!!!
Haaran siis hommikumantli, ei jõua seda selgagi panna, torman trepist alla. Kööki jõudes surun hõlmad kinni ja tunnen huvi, et kus see hädasolija siis on... Silm ja keha registreerivad madala temperatuuri ja lahti oleva ukse aeda. Ema piiskub saunaeesruumist, et mida iganes ma teen ärgu ma jumala eest tema pelgupaiga ust lahti tehku...vähemalt mitte enne kui kass ja tal hambus olev veel piiksuv hiir on majast välja saadud.
Uue informatsiooni põhjal lasen silmadel üle köögi põranda käia...ja näe, ongi... Kass ja tema hambus piiskuv hiir. Püüan siis seda suuremat ja kiskjalikumat karvakera koos tema saagiga uksest välja veeratada aga kass istub põrandale maha ning ei mõtlegi liikuma hakata. Hoopis poetab suutäie maha ja vaatab mulle nõudlikult otsa. Suutäis liigutab veel hädiselt aga näha on, et enam mitte kauaks. Kass ei taha ka sellest aru saada, et nii, nüüd tuleb piiskuv asjandus taas hambusse võtta ja viisakalt uksest välja astuda. Mis see köök meil tema arvates on õige - mingi söömiseks mõeldud koht või...? Noh., lõpuks sai asi lahendatud nii, et kass jäi tuppa ja hiir, kes selle aja peale eriti enam ei piiksunud ega liigutanud, sai kühvli peale lükatud ja aeda sõstrapõõsaste alla visatud. Kass käib otsiva näoga mööda maja ringi, ema on mulle sügavalt tänulik (olid tal ukse lingist kinnihoidmisest juba sõrmenukid valged ja pingsast piiksumise kuulamisest kõrvad valusad) aga tõenäoliselt ei tule tal sõstraisu või üleüldse aeda minemise tahtmist nii pea.

*omaette vaikselt ümisedes koolipoole minek:
...mul juba sünnist saati tiigri süda sees...*

Pauk!

Tuli lihtsalt vajadus iseendale meenutada, et kui ma kunagi veel peaksin naerma ja mõtlema, et peaga uksele otsa jooksmine on võimatu...siis tuleks veel kord natukene mõelda ja meenutada hetkel ikka veel valutavat otsaesist. Jah, ma suutsin vannitoa ukse endale näkku tõmmata. Lihtsalt niisama.

Palju ja mitte midagi

Pikk päev täis mittemidagit.

Ma olen jube pirts ja ärahellitatud aga ma ei kannata kui mind niisama istuma ja ootama jäetakse. Eriti kui seda juhtub kaks tundi ehk kaks korda kahe erineva inimese poolt järjest. Ma-sen-dav!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Täna sai vastu võetud järjekordne otsus: 24 tunniga terveks! Pool on möödas, nüüd on paras aeg aruanneteks. Pea on asjast aru saanud. See tähendab, et mõistus on. Aga üldiselt paistab kehal olevat probleeme koostööga, sest erinevad piirkonnad saavad üldeüldisest korraldusest täiesti isemoodi aru. Ja kuna iga jupike saab isemoodi aru, siis on selge, et staabis ei saa ka rahu ja vaikus ning kord valitseda - seega kokkuvõttes pea ikkagi valutab ja ei saa enam suurt mitte midagi aru. Oeh! Kuidas sõjaväes seda distsipliini asja arendataksegi... Et nagu kuidas ma teen oma kehale ja organismile selgeks, et nii, tuleb kuulata kõrgemal asuvaid (võimu)organeid ning mitte mingit isetegevust teha. Paistab, et hoopis see distsipliini arendamine ja kuulekuse tekitamine kujuneb järgmiseks 24 tunni projektiks. Aga siis saab aeg läbi ka...

Sügisele mõeldes jõudsin järeldusele, et jah, on küll ilus. Aga seda enamasti piltidel, maalidel, postkaartidel, telekas või aknast vaadatuna...ja alati siis kui päike paistab. Kusjuures, soovitavalt tahaks neid pilte vaadata ise samal ajal kusagil lõunamaa päikese all vedeledes. Kõlab nagu plaan, eksole?

Väljasõiduni aega 38 tundi ja 52 minutit...and counting...

Tubli oldud.

Aitab küll, niigi kaua sai tubli oldud ja kõiki kohustusi korralikult täidetud. Oligi viimane aeg jälle haigeks jääda, olla võimetu vajalikke asju tegema, lasta neil kuhjuda ning siis taas rabelema hakata. Praegu olen muidugi alles esimeses faasis.
Swing on lahe...aga kui see mulle terve nädala jagu tervist maksma läheb, siis see mõnevõrra kahandab laheduse astet. Ei, tegelikult ei ole swing süüdi. Mina ise olen. Aga palju parem ja mugavam on kedagi/midagi muud süüdistada.
Ja siis lihtsalt mulle endale meenutuseks, keegi teine ei peagi sellest aru saama: second-hand, pärast ühte teatavat kasutajat, on edaspidi täiesti välistatud. Ükskõik mis see mulle maksma läheb, ilma ülimegasuperhüperhea põhjuseta ma sellesse samasse auku enam nagu mingit kolmandat või neljandat korda ei lange. Aitab küll tüdruk, õpi oma vigadest! Jah, teie mõlemad!

PS. Nui neljaks aga nädalavahetuseks peab terveks saama!!!!!!

PPS. Huvitav kas ka seekordne haigus on kuidagi seotud tähelepanekuga, et väsimus suurendab tõenäosust... 8-)

...vahetevaheliste vahede vahel...

Ükskord mitte väga ammu istus Jaanika siin mu kõrval ja uputas. Tegelikult ta lihtsalt jõi veini aga mured uppusid iseenesest. Üks näiteks oli selline pisike ja must ja tiibadega.
Mul ei uppunud seekord midagi. Kahjuks. Lihtsalt oli mõnus ja hea olla - istuda Pirol ja vaadata ilusaid inimesi.

Aga tegelikult on paanika. Juunior on juba praktiliselt ukse ees ja praegu on see faas, kus tundub, et kõik on halvasti. Plotist ei tule midagi välja, aega ei ole, ettevalmistus on nõrk, mängijaid on vähe, teadmatus on suur ja mitte midagi ei jõua õigeks ajaks valmis.
Palun öelge, et see on normaalne...

Homme siis veerevad kuulid. Huvitav kas ma jätsin väga kehva mulje?

PS. Psühhopatoloogia on parim!