...olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi...
Milline vapustav äratus. Selliseid soovitaks igaühele!
Alles see oli kui ma surmahirmus chloe päästsi tapjaämbliku käest, täna siis tuli päästa ema hiiglasliku mängijatepaari - kassi ja hiire - käest.
Ärkan....kuulen, et keegi taob midagi meeleheitlikult vastu lage...või noh, st. vastu minu põrandat aga lihtsalt teiselt poolt. Juurde kuulen ka hädist häälekest, mille omistan emale, piiksumas, et Hel, tule häääähkuuu apppiiiiii!!!
Haaran siis hommikumantli, ei jõua seda selgagi panna, torman trepist alla. Kööki jõudes surun hõlmad kinni ja tunnen huvi, et kus see hädasolija siis on... Silm ja keha registreerivad madala temperatuuri ja lahti oleva ukse aeda. Ema piiskub saunaeesruumist, et mida iganes ma teen ärgu ma jumala eest tema pelgupaiga ust lahti tehku...vähemalt mitte enne kui kass ja tal hambus olev veel piiksuv hiir on majast välja saadud.
Uue informatsiooni põhjal lasen silmadel üle köögi põranda käia...ja näe, ongi... Kass ja tema hambus piiskuv hiir. Püüan siis seda suuremat ja kiskjalikumat karvakera koos tema saagiga uksest välja veeratada aga kass istub põrandale maha ning ei mõtlegi liikuma hakata. Hoopis poetab suutäie maha ja vaatab mulle nõudlikult otsa. Suutäis liigutab veel hädiselt aga näha on, et enam mitte kauaks. Kass ei taha ka sellest aru saada, et nii, nüüd tuleb piiskuv asjandus taas hambusse võtta ja viisakalt uksest välja astuda. Mis see köök meil tema arvates on õige - mingi söömiseks mõeldud koht või...? Noh., lõpuks sai asi lahendatud nii, et kass jäi tuppa ja hiir, kes selle aja peale eriti enam ei piiksunud ega liigutanud, sai kühvli peale lükatud ja aeda sõstrapõõsaste alla visatud. Kass käib otsiva näoga mööda maja ringi, ema on mulle sügavalt tänulik (olid tal ukse lingist kinnihoidmisest juba sõrmenukid valged ja pingsast piiksumise kuulamisest kõrvad valusad) aga tõenäoliselt ei tule tal sõstraisu või üleüldse aeda minemise tahtmist nii pea.
*omaette vaikselt ümisedes koolipoole minek:
...mul juba sünnist saati tiigri süda sees...*
Alles see oli kui ma surmahirmus chloe päästsi tapjaämbliku käest, täna siis tuli päästa ema hiiglasliku mängijatepaari - kassi ja hiire - käest.
Ärkan....kuulen, et keegi taob midagi meeleheitlikult vastu lage...või noh, st. vastu minu põrandat aga lihtsalt teiselt poolt. Juurde kuulen ka hädist häälekest, mille omistan emale, piiksumas, et Hel, tule häääähkuuu apppiiiiii!!!
Haaran siis hommikumantli, ei jõua seda selgagi panna, torman trepist alla. Kööki jõudes surun hõlmad kinni ja tunnen huvi, et kus see hädasolija siis on... Silm ja keha registreerivad madala temperatuuri ja lahti oleva ukse aeda. Ema piiskub saunaeesruumist, et mida iganes ma teen ärgu ma jumala eest tema pelgupaiga ust lahti tehku...vähemalt mitte enne kui kass ja tal hambus olev veel piiksuv hiir on majast välja saadud.
Uue informatsiooni põhjal lasen silmadel üle köögi põranda käia...ja näe, ongi... Kass ja tema hambus piiskuv hiir. Püüan siis seda suuremat ja kiskjalikumat karvakera koos tema saagiga uksest välja veeratada aga kass istub põrandale maha ning ei mõtlegi liikuma hakata. Hoopis poetab suutäie maha ja vaatab mulle nõudlikult otsa. Suutäis liigutab veel hädiselt aga näha on, et enam mitte kauaks. Kass ei taha ka sellest aru saada, et nii, nüüd tuleb piiskuv asjandus taas hambusse võtta ja viisakalt uksest välja astuda. Mis see köök meil tema arvates on õige - mingi söömiseks mõeldud koht või...? Noh., lõpuks sai asi lahendatud nii, et kass jäi tuppa ja hiir, kes selle aja peale eriti enam ei piiksunud ega liigutanud, sai kühvli peale lükatud ja aeda sõstrapõõsaste alla visatud. Kass käib otsiva näoga mööda maja ringi, ema on mulle sügavalt tänulik (olid tal ukse lingist kinnihoidmisest juba sõrmenukid valged ja pingsast piiksumise kuulamisest kõrvad valusad) aga tõenäoliselt ei tule tal sõstraisu või üleüldse aeda minemise tahtmist nii pea.
*omaette vaikselt ümisedes koolipoole minek:
...mul juba sünnist saati tiigri süda sees...*
posted by Hel | 09:14
0 Comments:
Post a Comment
<< Home