Palju ja mitte midagi

Pikk päev täis mittemidagit.

Ma olen jube pirts ja ärahellitatud aga ma ei kannata kui mind niisama istuma ja ootama jäetakse. Eriti kui seda juhtub kaks tundi ehk kaks korda kahe erineva inimese poolt järjest. Ma-sen-dav!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Täna sai vastu võetud järjekordne otsus: 24 tunniga terveks! Pool on möödas, nüüd on paras aeg aruanneteks. Pea on asjast aru saanud. See tähendab, et mõistus on. Aga üldiselt paistab kehal olevat probleeme koostööga, sest erinevad piirkonnad saavad üldeüldisest korraldusest täiesti isemoodi aru. Ja kuna iga jupike saab isemoodi aru, siis on selge, et staabis ei saa ka rahu ja vaikus ning kord valitseda - seega kokkuvõttes pea ikkagi valutab ja ei saa enam suurt mitte midagi aru. Oeh! Kuidas sõjaväes seda distsipliini asja arendataksegi... Et nagu kuidas ma teen oma kehale ja organismile selgeks, et nii, tuleb kuulata kõrgemal asuvaid (võimu)organeid ning mitte mingit isetegevust teha. Paistab, et hoopis see distsipliini arendamine ja kuulekuse tekitamine kujuneb järgmiseks 24 tunni projektiks. Aga siis saab aeg läbi ka...

Sügisele mõeldes jõudsin järeldusele, et jah, on küll ilus. Aga seda enamasti piltidel, maalidel, postkaartidel, telekas või aknast vaadatuna...ja alati siis kui päike paistab. Kusjuures, soovitavalt tahaks neid pilte vaadata ise samal ajal kusagil lõunamaa päikese all vedeledes. Kõlab nagu plaan, eksole?

Väljasõiduni aega 38 tundi ja 52 minutit...and counting...