Home alone - elu nagu filmis

Filmid on elu. Igaühel nii ei juhtu aga minul küll.
Kui juba nädal aega on räägitud, et laupäeva hommikul on venna üheksanda klassi lõpetamise puhul pidulik hommikusöök kuhu vanavanemadki erinevatest Eesti otstest kohale sõidavad, siis on ju üsna lihtne eeldada, et järelikult selline perekondlik hommikusöök ka toimub. Toimuski. Aga ilma minu osavõtuta. Muidugi, kui rumal minust arvata, et kui ma sisse magan siis mu kallid ja hoolitsevad perekonnaliikmed äratavad mu õigel ajal siiski üles. Sest et noh, mulle isiklikult isegi tuleb vahel pähe, et näe...meid on siin üks-kaks inimest vähem kui peaks. Hommikusöögilaua ümber siis sel korral. Aga ei, tundub et ma olen kergelt tähelepandamatu vms. Igatahes õnnestus mu kullakallistel sugulastel minu äraunustamine täielikult. Ärkasin ise kogemata üles minut enne seda kui kõik venna lõpuaktusele sõitma hakkasid. Loomulikult jäeti mind maha. Õnneks suutsin ma siiski olla üsna kiire ja muretseda endale transpordi ning end õigeks ajaks aktusele organiseerida. Go me!

Ahjaa, Ülikooli kohviku kokteilid - hoidke alt, siit me tuleme! :)