30-kilomeetrine jalutuskäik...
Kes ei tahaks 30 kilomeetrit öösle läbi matkata, lisaks veel erinevaid ülesandeid erinevates punktides täita? Just, täpselt. Mina ka ei tea kedagi kes ei tahaks. :)
Kõik algas väga rahulikult. Ülimudaselt aga rahulikult. Kõigepealt oli vaja mõnda aega matakata mööda mingit metsasihti, kus hein oli kõrvuni ja muda nabani. Vääääääga rahulikult ja ettevaatlikult. Aga siis me jõudsime maanteele...ja kui sealt taas metsavahele tuli pöörata, siis maantee-hoog enam alla ei läinud. Esimene punkt läks mänglevalt. Kuivõrd kõik me neljakesi oleme ikkagi kõrgelt haritud naised, siis tähed ja numbrid olid meile tuttavad, olime varemgi kohtunud, ning kaarti paistsime me kõik samuti tundvat.
Suur oli meie üllatus kui enne järgmisse punkti jõudmist saime (vähemalt üle)eelmisele grupile sappa ning meie taga jooksusammul liikuvaid noormehi, kes tähtede-numbrite punktis meile kuklasse olid niganud, polnud ikka veel näha. Ju neil siis oli nende sümbolitega raskusi. Järgmine punkt ise oli...eee...huvitav. Viie minuti jooksul tuli lindiga piiratud metsaaluselt alalt üles leida kuni üksteist eset, millest vähemalt üheksa olid mingid ...mmm... 'asjad'. No ma ei oska neid kuidagi kokku võtta. Põhimõtteliselt olid need seal laskemoonalindid, granaadid, mürsud, padrunud jms. Probleem oli aga selles, et peale granaadi ei olnud me neid esemeid isegi mitte pildilt varem näinud. Kuidas sa otsid (ja leiad!) puude vahelt ja mätaste alt asju, mille kohta sa ei tea kuidas need välja näevad või isegi seda mitte, kui suured need on? Ega me väga leidnudki. Suur sinine asi puu otsas ja pigem suuremat sorti metalselt läikiv asi mätta sees jäid Liisale silma, midagi muud me ei suutnud tuvastada. Aga me vähemalt olime taibukad ja tulime enne viie minuti möödumist tulema. Saime oma leitud kesised punktid endala alles jätta ning pääsesime ka boonusringi. Minuti jooksul tuli viie eseme seast välja valida ja kaasa võtta need, mis ei ole ette nähtud õhku lendama. Granaat jäi sinna, maamiin jäi sinna, õllepurgi ja suitsusignaali võtsime kaasa aga viies asi jäi tuvastamata, seega jätsime selle igaks juhuks sinna. Pärast selgus, et viienda oleks võinud ka kaasa võtta... aga isegi meid juhendanud kaitseliitlane ei osanud öelda, et misasi täpsemalt see viies oli... 'mingi mõttetu vidin' tuli vastuseks.
Järgnes pikk matk mööda metsateid ja maanteed. Ei olnud just ülihuvitav. Põnevaks läks Iisakule jõudes ja mööda surnuaia äärt kulgevat matkarada liikudes, sest selleks ajaks oli juba täiesti pimedaks läinud ja matkarada ise oli pigem ronimiseks kui jalutamiseks mõeldud. Järgmine punkt pani taas proovile meie tähtede ja numbrite tundmise oskuse aga ülidselt tuleb siinkohal taas meenutada, et oleme ikkagi kõrgelt haritud neiud. Tõsi, magistrikraadi puudumine meil kõigil andis ennast tunda, sest isegi võtme järgi ei suutnud me kõiki numbreid ja tähti omavhael kokku viia, ent õnneks aitas vana hea bluff+loogika õige vastuseni jõuda ja saime järgmisele teelõigule spurtida.
ooooo MILLINE lõik see oli. Minu vaieldamatu lemmik!!!! Lippasin kõige ees ja ootasin iga mõne aja tagant teisi järele, kes millegi pärast ei osanud nii väga nautida läbimädanenud ja pilbasteks purunenud laudteed üleujutatud rabametsas kottpimedal ööl. Mina hüppasin üle aukude, balanseerisin pöörleval palgil, kõõlusin kõikuval mädanenud laual ja kujutasin kõige selle juures ette kui palju ägedam oleks seda kõike teha veel jooksu pealt. :)
Kui me aga ammuga laskmise punkti jõudsime, siis hoolimata kahe meie ees olnud võistkonna järel ootamisest, me korralikult lasta ei saanudki. Selle aja peale oli üks nool katki läinud ja kolm sihmärgi taha liivavalli kadunud jäänud. Ma juba minisin kottpimeta ööd, eksole? Öeldi meile, et airsofti laskmise punktis saame topelt proovida. Jäime siis seda ootama...
Järgneva matka jooksul saime aimu ennist enda järel olnud aga rabateel meist ette läinud noormeeste seiklusvaimust, sest jõudsime neile taas kannule kui nad miskipärast rajalt kõrvale olid läinud ja kusagil võsas siplesid (sel ajal kui meie nende kõrval mööda teed jalutasime). Selgus, et nende kaardilugeja ehk ei olegi Liivimaa parim....
Üle lageda lageda soo minnes jäi meile aga mõistatuslikuks kuidas on võimalik ühel võistkonnal kontrollpunkti ilmuda hooooooopis teiselt poolt kui ülejäänud võistkondadel, sest laudteedel vale käänaku võtmine tundus võimatu - üle suure lageda olid eelnevate võistkondade tulukesed ju pääääääris kaugele näha.
Mälumängu punkt oli....eee...huvitav. Praeguseks ei mäleta ma isegi enam ühtegi küsimust... Tol hetkel piisas sellest, et ma ei teadnud ühtegi vastust. :)
Matk jätkus.
Järgmine punkt osutus senistest kõige keerukamaks. Tuli võtta kastist oma võistkonna nimega kleeps ja kleepida see oma võistlusvihikusse. Olete te kunagi püüdnud kusagile kleepida kleepsu, mille puhul te pole üldse kindlad, et tegu on kleepsuga, sest selle nö kleeppaber lihtsalt ei eraldu kuidagi kleepsust endast? Njaa... Etteruttavalt võib öelda, et veidi vähem kui paar tundi hiljem saime sellega hakkama. Sest mida muud Sul ikka keset pimedat metsa 'jalutades' muud teha on kui üritada käsikaudu kleesu lahti murda? Just, meil ka polnud. Ja kleebitud me selle päti lõpuks saime.
Taaskord oli ees selline pikemat sorti matk. Ilmselt üks huvitavamaid (kui see minu lemmik teelõik välja jätta), sest me otsustasime, et aitab kontrollpunktides teiste võistkondade järel ootamisest, aeg on ise enne neid vahepeatustesse jõuda. Pikendasime sammu. Minu tütretütar teatas, et ma näen välja nagu tank ja tema ise hakkas minuga sammu pidamiseks sörkima. :) Mingi hetk tegime paar jooksuspurti ka terve võistkonnaga koos... Saime tulnukatest ette. (Nad lihtsalt nägid sellised välja. Kobar inimesi pisikeste lambikestega...kaugelt vaadates nagu tulnukad.) Niisiis, eesmärk oli täidetud. Aga siis oli näha veel üht tulukeste hulka meie ees.... Ja nad olid nii neetult peibutavad... Nagu majakas oleks vilkunud... Oli vaja ka nemad kinni püüda. Hoidsime sammu!
Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, kuidas kaks meie nooremat liiget esimese seltskonna kinni püüdsid, seal olnud nelja noormehega koos täiesti suvalisest kohast võsavahele pöörasid, jättes minu ja meie neljanda liikme nõutult kaarti vaatama ja nende teguviisi tagamaid arvama. Kuidas me neile igaks-juhuks sinna võsavahel ikkagi järele läksime ja leidsime, et esimese seltskonna kaks kaardiga liiget olid kusagile ette ära kadunud ning nende kaks kaarditut liiget ja meie kaks kaarditut liiget olid sõna otseses mõttes võssa ära eksinud. Kuidas nad siiski suutsid suure tee peale välja tulla ja kuidas me siis nende meeskonna kahest kaarditust liikmest sujuvalt ette läksime ja ka nende kaardiga liikmetest (kes vahepeal, kaardist hoolimata, oma kaarditutest kaaslastest veelgi põhjalikumalt metsa ära eksida olid suutnud) oluliselt varem järgmisesse kontrollpunkti jõudsime.
Suur oli minu ootus airsofti punktile ja...suhteliselt resigneerunud oli minu reaktsioon meie tavapärasele õnnele. Punkt, kus me oleksime pidanud kaks korda lasta saama, sest ammupunktis olid nooled ära kadunud, tervitas meid teatega, et vahepeal on relv katki läinud. Mis siis ikka. Pakuti meile välja uus ülesanne. Aja peale kägistamisvõttest lahti saamine ja mehe üle õla maha viskamine. Keegi teine meie võistkonast väga entusiastlik ei paistnud aga minule meeldis see mõte küll väga. Kaks proovi olid nagu lapsemäg. Aga kui päris asjaks läks, siis suudeti mind ehmatada võttega, kus ma ikka päriselt ka üldse hingata ei saanud. Kuna me ju pidime topelt saama, siis sain ka päris asja kaks korda teha. Kui esimene kord oli üllatus selles, et ei saa hingata, siis teisel korral oli üllatus selles, et alguspositsioon oli mitte ainult hapnikupuudulik vaid ka löögiga selga ja tahapoole kaldus olles. Punktid ma aga koju tõin ja seda kusjuures suure ajavaruga ehk etteantud ajapiirangust jäi mul veel ohtralt aega ülegi. Päris rahul endaga. :)
Jäänud oli veel ainult üks punkt ja kodu oli kaardil juba ahvatlevalt lähedale jõudnud. Mõnel meist oli veidi raskem end edasi liikuma motiveerida aga peamiseks liikuma panevaks jõuks oli teadmine, et ees ootab ülipehme ja mugav autoiste. :)
Viimases punktis oli taas meie lemmik - kleeps! Sel korral läks aga asi õnnelikumalt ja võistlusvihik oligi täidetud. Jäi vaid viimane jalasirutus koduni. Kas ma juba mainisin tulukeste efekti pimedas metsas? Kõik mis on ees, on nagu majakas mis kutsub kiiremini liikuma ja kõik mis on seljataga, on nagu kuklasse hingav oht, mis sunnib samuti kiiremini liikuma. Nii juhtuski, et hoolimata juba ammu varba otsa kasvanud lisavarbast ning siit-sealt tunda andvatest liikmetest, läks samm iga kodu poole astutud meetriga aina kiiremaks. Lõpuks sörkisid isegi need, kes olid vandunud, et enam ühtegi liigutust teha ei taha. :) Ahjaa, et meie taga olijaid vähem motiveerida, olime juba pikemat aega, mitmete vahepuktide vahel, ise oma tuled ammu välja lülitanud ja kasutasime valgust ainult siis kui väga vaja oli. Seda suurem oli pimestusefekt, mis meid koduõuele saamudes tabas, kui mingid purskuvad küünlad põlema pandi ja meid hurraadega tervitati. Olime saabunud vähemalt kaks kohta eespool kui startisime.
Kogu raja läbimiseks ehk stardist finišisse jõudmiseks kulus meil 7,5 tundi. Kuivõrd me aga mitmetes kontrollpunktides pidime teiste võistkondade järel ootama ca 15-25 minutit, siis tegelik rännaku aeg, koos ise punktide läbimisega, oli ilmselt ikka märgatavalt lühem. Kahjuks me ei saa kunagi teada kui palju lühem, sest meie ooteaeg fikseeriti ainult pommiraja punktis, paraku mitte üheski teises. Läbi käisime selle veidi rohkema kui kolmekümne kilomeetri jooksul ikka IGASUGUST maastikku ja tänu heale seltskonnale oli see kõik väga väga hea kogemus ning ajaveetmine.
Ainus, mis ei lasknud tervel ööl totaalne hernes olla, oli siduri vajutamine. Tagasiteel oli mu vasak jalg otsustanud, et saabas on tema jaoks liiga väike (pole ka ime, koju jõudes avastasin, et viie varba asemel on kuus - ilmselt räägin nüüd natukene aega, kuni olukorra normaliseerumiseni, läti keeles) ning kui muidu ehk maanteel oli kõik hästi, siis linna jõudes kasvas siduri vajutamise vajadusega eksponentsiaalselt ka ebamugavustunne. Kodus ootas aga külm dušš, jalakreem ja -massaaž ning kõik oli jälle lihtsalt suurepärane.
Ühesõnaga. Mina tahan uuesti minna. Järgmine võimalus on ilmselt kevadel! Kes minuga kaasa tahab tulla?
Ma arvan, et üle kolmekümne kilomeetrist rada ma ka veel järgmisel korral ei valiks - see oli täiesti piisav - küll aga oleksin sobivalt meelestatud seltskonnaga koos valmis päris suure osa teest kergelt sörkides läbima (seekordse 'jalutamise' asemel). Kõige olulisem on aga, et lihtsalt oleks tore olla. :)
----------
Autori mäked: ülaolevas tekstis palun sõna 'jalutama', 'jalutuskäik' vms lugemise ajal iga kord silme-ees ette kujutada pooleteisemeetriseid samme ja märkimisväärselt tempokat edasiliikumist.
Kõik algas väga rahulikult. Ülimudaselt aga rahulikult. Kõigepealt oli vaja mõnda aega matakata mööda mingit metsasihti, kus hein oli kõrvuni ja muda nabani. Vääääääga rahulikult ja ettevaatlikult. Aga siis me jõudsime maanteele...ja kui sealt taas metsavahele tuli pöörata, siis maantee-hoog enam alla ei läinud. Esimene punkt läks mänglevalt. Kuivõrd kõik me neljakesi oleme ikkagi kõrgelt haritud naised, siis tähed ja numbrid olid meile tuttavad, olime varemgi kohtunud, ning kaarti paistsime me kõik samuti tundvat.
Suur oli meie üllatus kui enne järgmisse punkti jõudmist saime (vähemalt üle)eelmisele grupile sappa ning meie taga jooksusammul liikuvaid noormehi, kes tähtede-numbrite punktis meile kuklasse olid niganud, polnud ikka veel näha. Ju neil siis oli nende sümbolitega raskusi. Järgmine punkt ise oli...eee...huvitav. Viie minuti jooksul tuli lindiga piiratud metsaaluselt alalt üles leida kuni üksteist eset, millest vähemalt üheksa olid mingid ...mmm... 'asjad'. No ma ei oska neid kuidagi kokku võtta. Põhimõtteliselt olid need seal laskemoonalindid, granaadid, mürsud, padrunud jms. Probleem oli aga selles, et peale granaadi ei olnud me neid esemeid isegi mitte pildilt varem näinud. Kuidas sa otsid (ja leiad!) puude vahelt ja mätaste alt asju, mille kohta sa ei tea kuidas need välja näevad või isegi seda mitte, kui suured need on? Ega me väga leidnudki. Suur sinine asi puu otsas ja pigem suuremat sorti metalselt läikiv asi mätta sees jäid Liisale silma, midagi muud me ei suutnud tuvastada. Aga me vähemalt olime taibukad ja tulime enne viie minuti möödumist tulema. Saime oma leitud kesised punktid endala alles jätta ning pääsesime ka boonusringi. Minuti jooksul tuli viie eseme seast välja valida ja kaasa võtta need, mis ei ole ette nähtud õhku lendama. Granaat jäi sinna, maamiin jäi sinna, õllepurgi ja suitsusignaali võtsime kaasa aga viies asi jäi tuvastamata, seega jätsime selle igaks juhuks sinna. Pärast selgus, et viienda oleks võinud ka kaasa võtta... aga isegi meid juhendanud kaitseliitlane ei osanud öelda, et misasi täpsemalt see viies oli... 'mingi mõttetu vidin' tuli vastuseks.
Järgnes pikk matk mööda metsateid ja maanteed. Ei olnud just ülihuvitav. Põnevaks läks Iisakule jõudes ja mööda surnuaia äärt kulgevat matkarada liikudes, sest selleks ajaks oli juba täiesti pimedaks läinud ja matkarada ise oli pigem ronimiseks kui jalutamiseks mõeldud. Järgmine punkt pani taas proovile meie tähtede ja numbrite tundmise oskuse aga ülidselt tuleb siinkohal taas meenutada, et oleme ikkagi kõrgelt haritud neiud. Tõsi, magistrikraadi puudumine meil kõigil andis ennast tunda, sest isegi võtme järgi ei suutnud me kõiki numbreid ja tähti omavhael kokku viia, ent õnneks aitas vana hea bluff+loogika õige vastuseni jõuda ja saime järgmisele teelõigule spurtida.
ooooo MILLINE lõik see oli. Minu vaieldamatu lemmik!!!! Lippasin kõige ees ja ootasin iga mõne aja tagant teisi järele, kes millegi pärast ei osanud nii väga nautida läbimädanenud ja pilbasteks purunenud laudteed üleujutatud rabametsas kottpimedal ööl. Mina hüppasin üle aukude, balanseerisin pöörleval palgil, kõõlusin kõikuval mädanenud laual ja kujutasin kõige selle juures ette kui palju ägedam oleks seda kõike teha veel jooksu pealt. :)
Kui me aga ammuga laskmise punkti jõudsime, siis hoolimata kahe meie ees olnud võistkonna järel ootamisest, me korralikult lasta ei saanudki. Selle aja peale oli üks nool katki läinud ja kolm sihmärgi taha liivavalli kadunud jäänud. Ma juba minisin kottpimeta ööd, eksole? Öeldi meile, et airsofti laskmise punktis saame topelt proovida. Jäime siis seda ootama...
Järgneva matka jooksul saime aimu ennist enda järel olnud aga rabateel meist ette läinud noormeeste seiklusvaimust, sest jõudsime neile taas kannule kui nad miskipärast rajalt kõrvale olid läinud ja kusagil võsas siplesid (sel ajal kui meie nende kõrval mööda teed jalutasime). Selgus, et nende kaardilugeja ehk ei olegi Liivimaa parim....
Üle lageda lageda soo minnes jäi meile aga mõistatuslikuks kuidas on võimalik ühel võistkonnal kontrollpunkti ilmuda hooooooopis teiselt poolt kui ülejäänud võistkondadel, sest laudteedel vale käänaku võtmine tundus võimatu - üle suure lageda olid eelnevate võistkondade tulukesed ju pääääääris kaugele näha.
Mälumängu punkt oli....eee...huvitav. Praeguseks ei mäleta ma isegi enam ühtegi küsimust... Tol hetkel piisas sellest, et ma ei teadnud ühtegi vastust. :)
Matk jätkus.
Järgmine punkt osutus senistest kõige keerukamaks. Tuli võtta kastist oma võistkonna nimega kleeps ja kleepida see oma võistlusvihikusse. Olete te kunagi püüdnud kusagile kleepida kleepsu, mille puhul te pole üldse kindlad, et tegu on kleepsuga, sest selle nö kleeppaber lihtsalt ei eraldu kuidagi kleepsust endast? Njaa... Etteruttavalt võib öelda, et veidi vähem kui paar tundi hiljem saime sellega hakkama. Sest mida muud Sul ikka keset pimedat metsa 'jalutades' muud teha on kui üritada käsikaudu kleesu lahti murda? Just, meil ka polnud. Ja kleebitud me selle päti lõpuks saime.
Taaskord oli ees selline pikemat sorti matk. Ilmselt üks huvitavamaid (kui see minu lemmik teelõik välja jätta), sest me otsustasime, et aitab kontrollpunktides teiste võistkondade järel ootamisest, aeg on ise enne neid vahepeatustesse jõuda. Pikendasime sammu. Minu tütretütar teatas, et ma näen välja nagu tank ja tema ise hakkas minuga sammu pidamiseks sörkima. :) Mingi hetk tegime paar jooksuspurti ka terve võistkonnaga koos... Saime tulnukatest ette. (Nad lihtsalt nägid sellised välja. Kobar inimesi pisikeste lambikestega...kaugelt vaadates nagu tulnukad.) Niisiis, eesmärk oli täidetud. Aga siis oli näha veel üht tulukeste hulka meie ees.... Ja nad olid nii neetult peibutavad... Nagu majakas oleks vilkunud... Oli vaja ka nemad kinni püüda. Hoidsime sammu!
Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, kuidas kaks meie nooremat liiget esimese seltskonna kinni püüdsid, seal olnud nelja noormehega koos täiesti suvalisest kohast võsavahele pöörasid, jättes minu ja meie neljanda liikme nõutult kaarti vaatama ja nende teguviisi tagamaid arvama. Kuidas me neile igaks-juhuks sinna võsavahel ikkagi järele läksime ja leidsime, et esimese seltskonna kaks kaardiga liiget olid kusagile ette ära kadunud ning nende kaks kaarditut liiget ja meie kaks kaarditut liiget olid sõna otseses mõttes võssa ära eksinud. Kuidas nad siiski suutsid suure tee peale välja tulla ja kuidas me siis nende meeskonna kahest kaarditust liikmest sujuvalt ette läksime ja ka nende kaardiga liikmetest (kes vahepeal, kaardist hoolimata, oma kaarditutest kaaslastest veelgi põhjalikumalt metsa ära eksida olid suutnud) oluliselt varem järgmisesse kontrollpunkti jõudsime.
Suur oli minu ootus airsofti punktile ja...suhteliselt resigneerunud oli minu reaktsioon meie tavapärasele õnnele. Punkt, kus me oleksime pidanud kaks korda lasta saama, sest ammupunktis olid nooled ära kadunud, tervitas meid teatega, et vahepeal on relv katki läinud. Mis siis ikka. Pakuti meile välja uus ülesanne. Aja peale kägistamisvõttest lahti saamine ja mehe üle õla maha viskamine. Keegi teine meie võistkonast väga entusiastlik ei paistnud aga minule meeldis see mõte küll väga. Kaks proovi olid nagu lapsemäg. Aga kui päris asjaks läks, siis suudeti mind ehmatada võttega, kus ma ikka päriselt ka üldse hingata ei saanud. Kuna me ju pidime topelt saama, siis sain ka päris asja kaks korda teha. Kui esimene kord oli üllatus selles, et ei saa hingata, siis teisel korral oli üllatus selles, et alguspositsioon oli mitte ainult hapnikupuudulik vaid ka löögiga selga ja tahapoole kaldus olles. Punktid ma aga koju tõin ja seda kusjuures suure ajavaruga ehk etteantud ajapiirangust jäi mul veel ohtralt aega ülegi. Päris rahul endaga. :)
Jäänud oli veel ainult üks punkt ja kodu oli kaardil juba ahvatlevalt lähedale jõudnud. Mõnel meist oli veidi raskem end edasi liikuma motiveerida aga peamiseks liikuma panevaks jõuks oli teadmine, et ees ootab ülipehme ja mugav autoiste. :)
Viimases punktis oli taas meie lemmik - kleeps! Sel korral läks aga asi õnnelikumalt ja võistlusvihik oligi täidetud. Jäi vaid viimane jalasirutus koduni. Kas ma juba mainisin tulukeste efekti pimedas metsas? Kõik mis on ees, on nagu majakas mis kutsub kiiremini liikuma ja kõik mis on seljataga, on nagu kuklasse hingav oht, mis sunnib samuti kiiremini liikuma. Nii juhtuski, et hoolimata juba ammu varba otsa kasvanud lisavarbast ning siit-sealt tunda andvatest liikmetest, läks samm iga kodu poole astutud meetriga aina kiiremaks. Lõpuks sörkisid isegi need, kes olid vandunud, et enam ühtegi liigutust teha ei taha. :) Ahjaa, et meie taga olijaid vähem motiveerida, olime juba pikemat aega, mitmete vahepuktide vahel, ise oma tuled ammu välja lülitanud ja kasutasime valgust ainult siis kui väga vaja oli. Seda suurem oli pimestusefekt, mis meid koduõuele saamudes tabas, kui mingid purskuvad küünlad põlema pandi ja meid hurraadega tervitati. Olime saabunud vähemalt kaks kohta eespool kui startisime.
Kogu raja läbimiseks ehk stardist finišisse jõudmiseks kulus meil 7,5 tundi. Kuivõrd me aga mitmetes kontrollpunktides pidime teiste võistkondade järel ootama ca 15-25 minutit, siis tegelik rännaku aeg, koos ise punktide läbimisega, oli ilmselt ikka märgatavalt lühem. Kahjuks me ei saa kunagi teada kui palju lühem, sest meie ooteaeg fikseeriti ainult pommiraja punktis, paraku mitte üheski teises. Läbi käisime selle veidi rohkema kui kolmekümne kilomeetri jooksul ikka IGASUGUST maastikku ja tänu heale seltskonnale oli see kõik väga väga hea kogemus ning ajaveetmine.
Ainus, mis ei lasknud tervel ööl totaalne hernes olla, oli siduri vajutamine. Tagasiteel oli mu vasak jalg otsustanud, et saabas on tema jaoks liiga väike (pole ka ime, koju jõudes avastasin, et viie varba asemel on kuus - ilmselt räägin nüüd natukene aega, kuni olukorra normaliseerumiseni, läti keeles) ning kui muidu ehk maanteel oli kõik hästi, siis linna jõudes kasvas siduri vajutamise vajadusega eksponentsiaalselt ka ebamugavustunne. Kodus ootas aga külm dušš, jalakreem ja -massaaž ning kõik oli jälle lihtsalt suurepärane.
Ühesõnaga. Mina tahan uuesti minna. Järgmine võimalus on ilmselt kevadel! Kes minuga kaasa tahab tulla?
Ma arvan, et üle kolmekümne kilomeetrist rada ma ka veel järgmisel korral ei valiks - see oli täiesti piisav - küll aga oleksin sobivalt meelestatud seltskonnaga koos valmis päris suure osa teest kergelt sörkides läbima (seekordse 'jalutamise' asemel). Kõige olulisem on aga, et lihtsalt oleks tore olla. :)
----------
Autori mäked: ülaolevas tekstis palun sõna 'jalutama', 'jalutuskäik' vms lugemise ajal iga kord silme-ees ette kujutada pooleteisemeetriseid samme ja märkimisväärselt tempokat edasiliikumist.
posted by Hel | 16:28
|
2 comments
