Peegelseintega labürint

Friday, January 27, 2006

Kaua võib...

Enamusel minuga samas augus istuvatest inimestest on hiljemalt praeguseks vaheaeg. Sellest johtuvalt kutsuti mind peole. Tegelikult lausa kahele (mööndustega kolmele) peole. Aga ei, mina ei lähe. Istun kodus ja loen. Ohrõõm, esmaspäeval 2 eksamit. Samas, uhkus ei lubanud lihtsama vastupanu teed minna. Ise valisin nii, nüüd ei tohi kurta!
Ära nuta, ole vapper! (Nii olevat ma ise endale öelnud umbes 2,5 aastasena kui pidin minema hoidja juurde keda ma kohe üldse ei sallinud.)

I'm a Porsche 911!



You have a classic style, but you're up-to-date with the latest technology. You're ambitious, competitive, and you love to win. Performance, precision, and prestige - you're one of the elite,and you know it.


Take the Which Sports Car Are You? quiz.



Täitsa Autoteemasse...

Tuesday, January 24, 2006

Roheline

Mulle meeldib kui mehed julgevad värve kanda. Oluline on siikohal muidugi ka see, et need värvid sobiksid. Täna näiteks nägin üht Tähtsat Meest kohe üsna lähedalt ja tal oli kuue ning vesti all laimiroheline(!) triiksärk. Terve tund aega, mil ma vastuvõtul olin, imetlesin seda särki. Ilus särk oli. :)

Mul muidugi on viimastel päevadel rohelisega üldse oma suhe. Selline lähedane ja hea suhe...

Sunday, January 22, 2006

Egoist!

Täitsalõpp, kuidas ma küll julgen. Ühele ütlen halvasti, teist vean alt, kolmandast ei tee välja ning neljandale keeldun teenet osutamast. Ja siis teine samasugune ring veel peale ning ongi 8 vihast, tigedat ja/või õnnetut inimest rohkem. Kõige selle juures olen ma muidugi veel selline haige inimene, kes sellest kõigest rõõmu ja naudingut tunneb, nii et tegelikult peaks mu koht üleüldse tuleriidal olema.
Huvitav kui paljud nendest toredatest, altruistlikest ja heasüdamilikest ning lahketest inimestest asju minu vaatenurgast vaadanud on ja kui paljud pärast seda minuga kohti vahetada tahaks.

Argh, vahel tekib tunne, et inimesed on ühed mõttetuimad evolutsiooni tulemid üldse. Aga see tunne läheb õnneks kiirelt üle... Tegelikult ma armastan inimkonda, inimloomust ja eriti selle nõrkusi. Muidu ma ju ei õpiks seda mina ma õpin. :)

Hetkel loen: kõikvõimalikud arvutis olevad materjalid teemal "Isiksusepsühholoogia"

Rohelised tontloomad

Nonii, ongi jälle käes. Imestasingi, et kuhu see nii kauaks jääb. Aasta tagasi olid mul praeguseks juba 24 tundi ja natukene peale lillakirjud juuksed olnud. Miks siis sel korral ei ole? Sest see on juba tehtud. Mis siis seekord? Ei tea. Pole võimalust selle peale mõelda. Isegi Iirimaa ei tõmba enam nii nagu eelmisel aastal. Aga mingi Muu Koht tõmbab küll.
Teised ilmingud on kõik nagu ikka ja alati olnud ning vaja oleks ka seda mida seni ikka - midagi koralikult raputavat. Sümptomid on olemas, ravi on teada aga võimalused puuduvad. Kellele kaevata?

Erieni kuulutuse panime täna üles. Samasugune nagu eelmine. Ma tean, ma koostasin. :) Ja siinkohal mainin ka ära, et kõik kolm sissejuhatust (need lookesed, mis viimase kolme kuulutuse algustes) on olnud minu kirjutatud. Muudmoodi ma oma au, kuulsust ja kriitikat ju koguda ei saa. ;)

Uuuu...ja ühele tegin ma eile/täna kohe kindlasti ära. Ta võiks minusse rohkem uskuda. Rohkem usku! Ma olen selle ära teeninud...

Paar Ideed on mul ka mille kallal tahaks töötada. Need tulevad kõige paremini alati siis kui peaks hoopis midagi muud tegema, enamasti õppima. Kahjuks ei näinud ma vajalike inimeste silmis vajalikku sädet aga loota ju võib. Mu Ideed on mulle kalliks saanud, tahaks neid ikka kasvamas ja õitsemas näha.

Esmajärjekorras tuleb aga ennast päästa. Kes see teine ikka päästab kui ise ei päästa...
...huvitav ainuklt kust see vajalik pealehakkamine võtta.

Thursday, January 19, 2006

Ujulas

Vahel lihtsalt on selline eriti hall ja vesine päev. Mitte igav hall vaid rõõmsavärvilisele vastanduv hall.
Hommik petab ära, peaaegu on tunne, et on hästi tore - seda siis kui päike, mis silma paistab, äratab normaalsel kellaajal. Aga juba järgmine mõte toob tagasi reaalsusesse, sest nina, mis oli teki alt väljas, on käega katsudes ülikülm ja vaikselt jõuab kohale, et lihaspinge ei ole tingitud millestki muust kui tundidepikkusest lõdisemisest. Ka ülipaks tekk ei aidanud. Ise olin loll, unustasin öösel kütte sisse lülitada aga sellegi poolest ei ole normaalne, et omaenese voodis istudes tuul kuklasse puhub. See katus tuleb ära vahetada! Kunagi... kui me rikkaks saame...

Ja kõigile soe soovitus: ärge Mitte Kunagi õppige koolis oma ema või isa käe all midagi, milles te tugev ei ole ehk mida te ei oska.
Ma kahtlustan, et ma pean endale varsti lestad kasvatama, et iseenda loodud keskkonnas hakkama saada.
Aga põhiline on ikkagi see, et kui soovite kedagi lohutada ja talle oma hoolivust üles näidata, siis öelge talle, et tema probleemid ei ole teie omadega mitte võrreldavadki vaid üsna lihtsalt ravitavad ja seega ei ole põhjust neil pikemalt peatuda. Seejärel jätkake õhtusööki.

Enesehinnangu näit on hetkel umbes samasugune nagu termomeetril aknataga (ehk siis põhimõtteliselt külmapühad), nii et kriitikaga palun mõnda aega mitte läheneda. Või kui ikka suur tung on, siis soovitavalt akvalngisti varustuses.

Nagu kõik teavad, siis ma olen alati ja kogu aeg üks suur rõõmu- ja energiapall, nii et ma suundun nüüd põrgates oma suuri rõõmsaid tegusid tegema ja palun end järgmised _vähemalt_ kaks nädalat mitte eriti tülitada. Suurepärased tulemused vajavad saavutamist ja ma ei raatsi oma rõõmu ning edukust mõnda aega kellegagi jagada!

Wednesday, January 11, 2006

"Käi jala!" ehk pühendusega chloele ja lendyale

Täna räägin ma autost. Täpsemalt auto omamisest.

Ikka ja jälle tuleb pähe mõte, et võiks ju üht omada aga täna otsustasin (taas!) hoopis hüüdlause "Käi jala!" kasuks. Miks siis nii?
Sest nii on lihtsam (vähemalt praegu). Mõelda vaid. Kõigepealt see metsik pingutamine, et sobilik mudel välja valida. Alguses tundub variante ja valikuid olevat nii palju-nii palju. Lähemal vaatlemisel on aga igal ühel omad eripärad ja nii osutub selle ühe ja parima sõiduki väljavalimine ikka ääretult keeruliseks. Algul tahaks kõiki ja lõpuks mitte ühtegi nii väga, et teised kõrvale jätta ja see üks auto välja valida.
Aga olgu. Kujutame korraks ette, et olen siiski selle ühe masina välja valinud. Oh seda häda mis siis peale hakkab. Hoolitse, toida, pese, korista, nunnuta ja hoia. Kapriisid, kapriisid. Lisaks on igal autol omad iseärasused, mida tuleb tundma õppida ning millega tuleb harjuda. Ning kõigest hoolimata ei ole kunagi välistatud võimalus, et ta veab sind ikkagi kõige olulisemal hetkel alt. Ühel hetkel lihtsalt ei käivitu...kuigi on vaja lapsed lasteaeda viia, ise õigeks ajaks koosolekule jõuda ja vanaema operatsioonile viia. Näiteks.
Müüks maha? Kahju hakkab. Paljudel ei hakka...aga paljudel hakkab ka. Ikkagi teatav emotsionaalne väärtus ju on. Nii mõndagi koos läbi tehtud ja puha (kõik need kraavid ja asjad). Ning nii ta sul siis kaelas ongi. Vananev metallihunnik, milles vahel on kasu aga tihtipeale rohkem tüli, sest sa ju oled juba hakanud temaga arvestama ja tema peale lootma. Omaette olla oleks mõnes mõttes keerulisem aga kui sellega juba (taas) harjunud oled, on ennast peaaegu alati kindlam usaldada.


Aga mida siis teha?
Ma ütlen, Käi Jala!
Ühissõidukeid ei soovita. Saate isegi aru miks.
Autot laenata...noo jaaa.... Kuidas kellelegi. Mõnele meeldib, mulle eriti mitte. Tegelikult ei soovita ka. Vastutus ja puha... Lisaks ei ole see ikkagi sinu oma sõiduk vaid võõras. Tundmatult pirtsakas ja lootma ei saa tema olemasolu peale kunagi jääda. Mine tea millal õnnestub taas laenata.
Rentida auto? Soovi on, võimalusi ka...no laske käia. Minu eelistuste hulka ei kuulu. Pole veel niikaugele jõundud oma elu ja vajadustega, et see ära tasuks end.
Takso?! Kiire ja mugav. Vahel on vaja. Eks igaüks otsustab oma parima äranägemise järgi. :D

Tegelikult aga...jala käimine on tore, ent lõpuks ei ole see ikkagi päris see mis mugavasse istmesse vajumine, gaasipedaali allavajutamine ning lihtsalt hea sõidu nautimine...või vastupidi, oma oskuste, närvide ja muude omaduste proovilepanemine põneval teelõigul või ekstreemsetes oludes. Ka seda kõike on vaja. Nii et kuigi ma propageerin praegu jala käimist, kavatsen ma kõigest hoolimata endale siiski ükspäev kunagi auto muretseda. Aga seda alles siis kui mul on piisavalt ressursse ja vajadust selle hankimiseks ning ülalpidamiseks. Ahjaa, õige mudel peab ka olema. Just selline, mida ma tahan. Absoluutsel iga üks neist paljudest, mida ma oma elu jookusl proovida kavatsen, peab õige olema ja antud ajahetke vajadustele vastama. :)

Kõik eelnevad mõtted on pärit minu peast kui ma täna bussis (bussis, mitte bussiga!) kodu poole loksusin.

Joks ja Janni - kõike paremat ja ärge siis lube unarusse jätke!

Friday, January 06, 2006

Natukene kõike.

Kõigepealt ettevalmistustest.

Esimese asjana sadasime J. juurde etteteatamata sisse aga ma olen veendunud, et kui ta meid vähegi tunneb, siis ta oskas ka meid oodata. Vaene O., temast on peaaegu kahju. Vähemalt jäi kogu tehtav söök talle endale. :)

Kõigepealt grill&chill metsas. Ilus lõke oli. Süüa oli. Juua oli ka. Ei mingit alkoholi. Lumine mets oli lihtsalt imeeilus. Mõnus ja hea oli olla, külm ka ei hakanud. Järgmisel korral piknikutoolid vms kaasa.

Seejärel kultuurne osa - kuum šokolaadijook (ja kui ma ütlen šokolaad, siis ma ka mõtlen (vedel) šokolaad, mitte mingi lahja kakao) Crepp'is. Mmmm... Chloe tahtis teada kas me oleme Mehe ka tellinud. Enilegi üllatuslikult tuli välja, et olimegi. Täitsa juhuslikult. :)
Šokolaadi kõrval selgus veel ka see, et minu seinale ilmub tabel ristide jaoks. Kümnendale ristiomanikule teen midagi välja. Kurika näitaks, millega ennast lüüa. Seni on esimesed kolm risti juba omaniku leidnud.

Ja siis järgnes sotsioloogiline vaatlus ehk Väike Tants Club Tallinnas. Esimene tund aega olime me kolm tugevasti vähemusse jäävat täisealist. Seejärel olime me väike osa natukene vähem vähemusse jäävatest täisealistest. Ehk siis koolivaheag. Alguses tundus lausa õudne olevat. Noh, kellegi sünnipäeva puhul tantsima minna ja avastada, et kuulud vanurite klassi. Aga seejärel asusime me oma sotsioloogiliste uurimuste kallale, millest tuleb omaette uurimistöö kunagi kirjutada. Samuti sai paika pandud järgmise katse idee, plaan tuleb koostamisele järgmisel tibiõhtul. Katseisik(ud) on juba välja valitud (kuigi ta(nad) seda veel ei tea).
Ahjaa, tantsida sai ka tegelikult täitsa palju. Mõnuuuusss....

Ning siis läksime koju. Huvitav kellele ja miks peo puhul alkoholi vaja on?

Kaaaaaunist jaanuari jätku...

PS. 4 eksamit, 2 referaati ja 1 retsensioon veel...

Mina?!


How evil are you?


Kusjuures, ise oma vastuseid küsimustele kriitilise pilguga üle vaadates tundus küll, et ma olen ikka täitsa-täitsa hea ja mingit kurjust ei saa lõpptulemus mingil juhul mainida.
Niipalju siis sellest...