Thursday, January 19, 2006

Ujulas

Vahel lihtsalt on selline eriti hall ja vesine päev. Mitte igav hall vaid rõõmsavärvilisele vastanduv hall.
Hommik petab ära, peaaegu on tunne, et on hästi tore - seda siis kui päike, mis silma paistab, äratab normaalsel kellaajal. Aga juba järgmine mõte toob tagasi reaalsusesse, sest nina, mis oli teki alt väljas, on käega katsudes ülikülm ja vaikselt jõuab kohale, et lihaspinge ei ole tingitud millestki muust kui tundidepikkusest lõdisemisest. Ka ülipaks tekk ei aidanud. Ise olin loll, unustasin öösel kütte sisse lülitada aga sellegi poolest ei ole normaalne, et omaenese voodis istudes tuul kuklasse puhub. See katus tuleb ära vahetada! Kunagi... kui me rikkaks saame...

Ja kõigile soe soovitus: ärge Mitte Kunagi õppige koolis oma ema või isa käe all midagi, milles te tugev ei ole ehk mida te ei oska.
Ma kahtlustan, et ma pean endale varsti lestad kasvatama, et iseenda loodud keskkonnas hakkama saada.
Aga põhiline on ikkagi see, et kui soovite kedagi lohutada ja talle oma hoolivust üles näidata, siis öelge talle, et tema probleemid ei ole teie omadega mitte võrreldavadki vaid üsna lihtsalt ravitavad ja seega ei ole põhjust neil pikemalt peatuda. Seejärel jätkake õhtusööki.

Enesehinnangu näit on hetkel umbes samasugune nagu termomeetril aknataga (ehk siis põhimõtteliselt külmapühad), nii et kriitikaga palun mõnda aega mitte läheneda. Või kui ikka suur tung on, siis soovitavalt akvalngisti varustuses.

Nagu kõik teavad, siis ma olen alati ja kogu aeg üks suur rõõmu- ja energiapall, nii et ma suundun nüüd põrgates oma suuri rõõmsaid tegusid tegema ja palun end järgmised _vähemalt_ kaks nädalat mitte eriti tülitada. Suurepärased tulemused vajavad saavutamist ja ma ei raatsi oma rõõmu ning edukust mõnda aega kellegagi jagada!

0 Comments:

Post a Comment

<< Home