"Käi jala!" ehk pühendusega chloele ja lendyale
Täna räägin ma autost. Täpsemalt auto omamisest.
Ikka ja jälle tuleb pähe mõte, et võiks ju üht omada aga täna otsustasin (taas!) hoopis hüüdlause "Käi jala!" kasuks. Miks siis nii?
Sest nii on lihtsam (vähemalt praegu). Mõelda vaid. Kõigepealt see metsik pingutamine, et sobilik mudel välja valida. Alguses tundub variante ja valikuid olevat nii palju-nii palju. Lähemal vaatlemisel on aga igal ühel omad eripärad ja nii osutub selle ühe ja parima sõiduki väljavalimine ikka ääretult keeruliseks. Algul tahaks kõiki ja lõpuks mitte ühtegi nii väga, et teised kõrvale jätta ja see üks auto välja valida.
Aga olgu. Kujutame korraks ette, et olen siiski selle ühe masina välja valinud. Oh seda häda mis siis peale hakkab. Hoolitse, toida, pese, korista, nunnuta ja hoia. Kapriisid, kapriisid. Lisaks on igal autol omad iseärasused, mida tuleb tundma õppida ning millega tuleb harjuda. Ning kõigest hoolimata ei ole kunagi välistatud võimalus, et ta veab sind ikkagi kõige olulisemal hetkel alt. Ühel hetkel lihtsalt ei käivitu...kuigi on vaja lapsed lasteaeda viia, ise õigeks ajaks koosolekule jõuda ja vanaema operatsioonile viia. Näiteks.
Müüks maha? Kahju hakkab. Paljudel ei hakka...aga paljudel hakkab ka. Ikkagi teatav emotsionaalne väärtus ju on. Nii mõndagi koos läbi tehtud ja puha (kõik need kraavid ja asjad). Ning nii ta sul siis kaelas ongi. Vananev metallihunnik, milles vahel on kasu aga tihtipeale rohkem tüli, sest sa ju oled juba hakanud temaga arvestama ja tema peale lootma. Omaette olla oleks mõnes mõttes keerulisem aga kui sellega juba (taas) harjunud oled, on ennast peaaegu alati kindlam usaldada.
Aga mida siis teha?
Ma ütlen, Käi Jala!
Ühissõidukeid ei soovita. Saate isegi aru miks.
Autot laenata...noo jaaa.... Kuidas kellelegi. Mõnele meeldib, mulle eriti mitte. Tegelikult ei soovita ka. Vastutus ja puha... Lisaks ei ole see ikkagi sinu oma sõiduk vaid võõras. Tundmatult pirtsakas ja lootma ei saa tema olemasolu peale kunagi jääda. Mine tea millal õnnestub taas laenata.
Rentida auto? Soovi on, võimalusi ka...no laske käia. Minu eelistuste hulka ei kuulu. Pole veel niikaugele jõundud oma elu ja vajadustega, et see ära tasuks end.
Takso?! Kiire ja mugav. Vahel on vaja. Eks igaüks otsustab oma parima äranägemise järgi. :D
Tegelikult aga...jala käimine on tore, ent lõpuks ei ole see ikkagi päris see mis mugavasse istmesse vajumine, gaasipedaali allavajutamine ning lihtsalt hea sõidu nautimine...või vastupidi, oma oskuste, närvide ja muude omaduste proovilepanemine põneval teelõigul või ekstreemsetes oludes. Ka seda kõike on vaja. Nii et kuigi ma propageerin praegu jala käimist, kavatsen ma kõigest hoolimata endale siiski ükspäev kunagi auto muretseda. Aga seda alles siis kui mul on piisavalt ressursse ja vajadust selle hankimiseks ning ülalpidamiseks. Ahjaa, õige mudel peab ka olema. Just selline, mida ma tahan. Absoluutsel iga üks neist paljudest, mida ma oma elu jookusl proovida kavatsen, peab õige olema ja antud ajahetke vajadustele vastama. :)
Kõik eelnevad mõtted on pärit minu peast kui ma täna bussis (bussis, mitte bussiga!) kodu poole loksusin.
Joks ja Janni - kõike paremat ja ärge siis lube unarusse jätke!
Ikka ja jälle tuleb pähe mõte, et võiks ju üht omada aga täna otsustasin (taas!) hoopis hüüdlause "Käi jala!" kasuks. Miks siis nii?
Sest nii on lihtsam (vähemalt praegu). Mõelda vaid. Kõigepealt see metsik pingutamine, et sobilik mudel välja valida. Alguses tundub variante ja valikuid olevat nii palju-nii palju. Lähemal vaatlemisel on aga igal ühel omad eripärad ja nii osutub selle ühe ja parima sõiduki väljavalimine ikka ääretult keeruliseks. Algul tahaks kõiki ja lõpuks mitte ühtegi nii väga, et teised kõrvale jätta ja see üks auto välja valida.
Aga olgu. Kujutame korraks ette, et olen siiski selle ühe masina välja valinud. Oh seda häda mis siis peale hakkab. Hoolitse, toida, pese, korista, nunnuta ja hoia. Kapriisid, kapriisid. Lisaks on igal autol omad iseärasused, mida tuleb tundma õppida ning millega tuleb harjuda. Ning kõigest hoolimata ei ole kunagi välistatud võimalus, et ta veab sind ikkagi kõige olulisemal hetkel alt. Ühel hetkel lihtsalt ei käivitu...kuigi on vaja lapsed lasteaeda viia, ise õigeks ajaks koosolekule jõuda ja vanaema operatsioonile viia. Näiteks.
Müüks maha? Kahju hakkab. Paljudel ei hakka...aga paljudel hakkab ka. Ikkagi teatav emotsionaalne väärtus ju on. Nii mõndagi koos läbi tehtud ja puha (kõik need kraavid ja asjad). Ning nii ta sul siis kaelas ongi. Vananev metallihunnik, milles vahel on kasu aga tihtipeale rohkem tüli, sest sa ju oled juba hakanud temaga arvestama ja tema peale lootma. Omaette olla oleks mõnes mõttes keerulisem aga kui sellega juba (taas) harjunud oled, on ennast peaaegu alati kindlam usaldada.
Aga mida siis teha?
Ma ütlen, Käi Jala!
Ühissõidukeid ei soovita. Saate isegi aru miks.
Autot laenata...noo jaaa.... Kuidas kellelegi. Mõnele meeldib, mulle eriti mitte. Tegelikult ei soovita ka. Vastutus ja puha... Lisaks ei ole see ikkagi sinu oma sõiduk vaid võõras. Tundmatult pirtsakas ja lootma ei saa tema olemasolu peale kunagi jääda. Mine tea millal õnnestub taas laenata.
Rentida auto? Soovi on, võimalusi ka...no laske käia. Minu eelistuste hulka ei kuulu. Pole veel niikaugele jõundud oma elu ja vajadustega, et see ära tasuks end.
Takso?! Kiire ja mugav. Vahel on vaja. Eks igaüks otsustab oma parima äranägemise järgi. :D
Tegelikult aga...jala käimine on tore, ent lõpuks ei ole see ikkagi päris see mis mugavasse istmesse vajumine, gaasipedaali allavajutamine ning lihtsalt hea sõidu nautimine...või vastupidi, oma oskuste, närvide ja muude omaduste proovilepanemine põneval teelõigul või ekstreemsetes oludes. Ka seda kõike on vaja. Nii et kuigi ma propageerin praegu jala käimist, kavatsen ma kõigest hoolimata endale siiski ükspäev kunagi auto muretseda. Aga seda alles siis kui mul on piisavalt ressursse ja vajadust selle hankimiseks ning ülalpidamiseks. Ahjaa, õige mudel peab ka olema. Just selline, mida ma tahan. Absoluutsel iga üks neist paljudest, mida ma oma elu jookusl proovida kavatsen, peab õige olema ja antud ajahetke vajadustele vastama. :)
Kõik eelnevad mõtted on pärit minu peast kui ma täna bussis (bussis, mitte bussiga!) kodu poole loksusin.
Joks ja Janni - kõike paremat ja ärge siis lube unarusse jätke!
posted by Hel | 03:05
2 Comments:
:D:D
hmm. aegajalt on ka v6imalus takso sarnaselt m6nda s6pra paluda end s6idutada. aga see on jah, samuti ebamugav - millal talle sobib jne jne.
Siis m6tlesin seda varianti, et h22letamine... h22letamisel on see hea variant, et tasuta, ja ilma mingisuguste kohustusteta, ja aegajalt v6ib klappida ja olla l6bus, aga teinekord on kyll kange tahtmine poole s6idu pealt maha hypata.. mida on ka tehtud iseenesest.
aga liising! vot kus. hoolikalt valitud, ja peaeagu et sinu, aga katseajaga.. et kui l6puks ikka ei meeldi, siis pohh, aga kui 2ra harjud ja paistab, et sobib, saad endale osta p2riseks ka. :D
aga praegu k2in jala ja tunnen end jubeh2sti. kusjuures, eriti vahva oli see, kui yhe ammukadunud s6braga v222ga pika jalutusk2igu koos ette v6tsime...
"Absoluutsel iga üks neist PALJUDEST, mida ma oma elu jooksul proovida kavatsen"- sobib, väga sobib. Kõik on ikkagi korras, ma algul ehmusin ära. Aga mulle meeldib kõndida jala. Vahel on raske ja tunne nagu oleks midagi puudu, aga mule meeldib kõndida üksi jala ja olla sõltumatu, aga saab vast ka teistmoodi hakkama. Kalli Chloelt
Post a Comment
<< Home