Peegelseintega labürint

Friday, August 20, 2010

Õppetund

Kui Sa tead, et miski on viga, siis see enamasti ka on. Kui sa tead, et parem on mitte näppu tulle torgata, siis enamasti ongi targem näppu mitte tulle torgata.

***

Said ühel ilusal päeval grupp inimesi kokku, kellel kõigile meeldis tohutult maalida. Täiesti juhuslikult tuli ühele neist idee teha üks kena ühismaal. Mõeldi välja teema, tehti valmis kavand. Ülesandeid oli just täpselt nii palju nagu oli. Veidi hiljem sai pisike grupp lisandust veel ühe maalimishuvilise näol. Enamus grupist haarasid pintslid kätte ja hakkasid värve lõuendile kandma. Kõige aeglasem ja kogenematum jäi aga paraku rongist maha kuna ei osanud ta kohe ei pintslit õigesti käes hoida ega värve segada. Üsna ruttu sai ta õnneks ise ka aru, et tegelikult on lõuendi pind juba kunstnike vahel ideaalselt ja täpselt ära jaotatud ning ta kipub niikuinii varuratta moodi ballastiks olema. Ja tegelikult oligi nii ju kõige paremini - pilt sai ilus, kohe nagu päris kunstnike käte poolt loodud - ainult see tegi tigedaks, et amatöör ise juba varem aru ei saanud, et ta natukene liiga suurte poiste liivakasti ronis ja seda pintslit kohe algusest peale heaga rahule ei jätnud. Korraks tekkis ju lausa unistus, et äkki...

Loo moraal: kingsepad ja liistud!

Thursday, August 12, 2010

Sealt siia

Ma mäletan, et kunagi meeldis mulle tohutult vaielda. Mitte otseselt vaidlemise enda pärast, ei, see ei ole mulle kunagi meeldinud. Hoopis see tunne mis tekkis oma tõe eest aktiivselt välja astudes oli köitev. Panna argumente ritta, otsida lünki teise omades, põhjendada ja kirjeldada. Sellel kõigel oli justkui omaette loomingulisuse aura.
Oli.

Juba mõnda aega, nii aasta või kolmveerand, olen tundnud et ei jaksa. Ei taha ja ei jaksa enam. Igasugused vaidlused on oma võlu kaotanud. Vaidluses on paratamatult ka teataval määral agressiivsust ja just see agressiivsus tekitab vastupandamatut soovi nurka kerra tõmbuda ja täiesti vait jääda. Mida ma muidugi kunagi ei tee, sest ma ei saa ometi lihtsalt niisama alla anda ja lasta end (loe: minu seisukohta) materdada. Aga. Ma ei otsi võimalusi vaidlusteks. Ma väldin neid. Ja kui veidlusmoment tekib, siis ma püüan seda võimalikult kiirelt ja neutraalselt lõpetada. Ja absoluutselt iga kord tekib tunne, et tahaks käsi näo ette tõsta ja öelda, et ära löö. Mingi tohutu ülitundlikus (hirm lausa?) igasuguse agressiivsuse (ilmingute) ees.

Ma tegelikult oskan ajateljel näpuga näidata väga täpselt kõigi neid hetki ja situatsioone (viimase kolme aasta jooksul) mille summana mul seesugune reaktsioon on tekkinud. See põhjuste tundmine aga ei muuda tagajärgi.

Ahjaa, eelnevat lugedes on oluline vahet teha vaidlusel ja arutelul. Need on kaks väga erinevat asja.