Peegelseintega labürint

Monday, November 30, 2009

Varia

Vestlus..

ca kell 17:30

Tema: tere hommikust!
Mina: kellel siin hommik on?
Tema: sinu juuste järgi sul...

Mu juuksed näevadki sellised välja, kallid sõbrad!

-------------------

Lily Allen - Not Fair -> absoluutne heatujumuusika. Täiesti põhjendatult...aga see selleks. Ühtlasi oli see kunagi ammu, kui ta uus oli, ka kuidagi üllatuslik. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru ja siis tundus tegu olevat sellise rõõmsa ja positiivse romantilise looga. Viis oli tore, muljet aga lugu ise eriti ei avaldanud... Ja kui ma siis ükskord sõnu nägin ja lõpuks aru sain, et mida ta laulab... Siis hakkas see viisi ja sõnade meeleolude vastandlik kombinatsioon mulle kohe väga väga meeldima. Siiamaani on see üks kindel viis mind naeratama saada, ükskõik kui halb tuju on.

--------------------

Sotsiaalsed klassid eksisteerivad. Fakt. Kahju ainult, et tänapäeval, mil kõrgharidus on sisuliselt inimõiguseks muutunud, ja siin kultuuriruumis, kus seesugust käitumist ka eriti harrastatud ei ole, läheb järeldusteni jõudmiseks tarvis mõnevõrra rohkem aja- ja energiakulu kui mõne ilmateemalise lause vahetamisele. Aga paratamatu tõde selgub ühel hetkel igal juhul - inimesed lihtsalt räägivad erinevat keelt.

--------------------

In search of a fb.

Thursday, November 26, 2009

... the speed limit

Pimedus. Tuled. Muusika. Tühjus. Kiirus.

Ma armastan öiseid sõite. Kui poleks olnud vaja koju jõuda, siis ma oleksin hea meelega hommikuni end istmesse vajutanud ja lihtsat sõitnud ja sõitnud ja ... Nendes liigutustes, mida auto teel hoidmiseks, kiiruse tõstmiseks või langetamiseks on vaja teha, nendest sujuvates liigutustes on midagi rahustavat. Nii nagu ka selles vaikses urinas mida auto teeb ning nendes teetähistest mis oma katkematus rütmis mööda lendavad... ohhh... lihtsalt nii niii hea tunne.

Wednesday, November 25, 2009

Gravitatsioon...

Ma avastan jälle maailma kõigis tema värvides. Vahepeal jäi nii umbes kolm aastat vahele, mil nägemine oli selektiivne. Nüüd on jalgratta valmis leiutamise rõõm nii suur, nii suur.

Millest ma siis räägin? Oh, igasugu taasavastamisi on olnud tegelikult hästi palju. Üks viimase aja omasid on aga see mis itsitama paneb ja tekitab tunde, et elu ja maailm on ikka nii toredad. Et mõned asjad lihtsalt on ja ise ei anna nende osas midagi ära teha või muuta. Nii lihtsalt on. Näiteks, olles inimesi täis ruumis võib näha tervet hulka äärmiselt huvitavaid, atraktiivse välimusega, intelligentseid, humoorikaid mehi. Nad KÕIK on vaatamis- ja kuulamisväärsed. IGAÜHEGA neist tahaks pikemalt rääkida, tuttavamaks saada, mõtteid, väätusi ja maailmavaateid võrrelda ning võibolla, sõltuvalt isikust ja õhkkonnast, ka flirtida. AGA. Kõigi nende suurepäraste meeste seas on üks/kaks, kes ei pruugigi oma suguvendade seast millegi erilise poolest esile tõusta, kuid kelle suunas tõmbab nagu mingi nähtamatu jõud. On keegi kelle kõrval on parem seista, kelle juttu miskipärast meeldivam kuulata, ... Keemia. Füüsika. Ei tea. Pealtnäha ei ühtegi põhjust, miks just see keegi/keegid peaks erilisem(ad) olema kui kõik need teised suurepärased isikud... aga vot on. Lihtsalt on ja sinna ei saa mitte midagi parata. Ja just see avastus ongi kuidagi rõõmsaks teinud viimasel ajal. Nii väsitav ja tüütu on kogu aeg asju juhtida, millegi eest vastutada, mõelda oma valikute tagajärgedele jne jne jne. Tõeliselt hea on vahel harva oma enda peas lihtsalt tagaplaanile tõmmata ja nautida seda, et mõned asjad on ning minu tegevusest või otsustest sõltub äärmiselt vähe kui üldse midagi. Neid hetki tuleb lihtsalt nautida... :)
No ja siis üleanalüüsiv pool minust muidugi püüab aeg-ajalt välja mõelda, et miks just need inimesed ja mitte keegi teine... Aga tegelikult mulle meeldib see, et ma ei tea miks just nemad. Üllatused on alati minu rida olnud. :)

Ja mis mulle veel selle kõige juures meeldib on see, et mina tean kellest ma räägin, teie aga mitte. ;)

-------------------------------

Hoopis teisel teemal aga, millel tõepoolest pole eelnevaga midagi pistmist...
Ma naudin seda, et ma kohati oma viie aasta tagust elu uuesti läbi elan, lihtsalt natukene tervislikumas ja vähem enesehävituslikus võtmes. Kell kaheksa hommikul läbi vihma koju jalutamisel ilma öö jooksul minutitki magamata on oma võlu. Ma saan. Ma taas/veel saan. Ja öö läks igati asja ette. Milline diskussioon... ja tervest seltskonnast keegi ei märganud, et hommik vahepeal kätte jõudis. Need ongi need kõige paremad vestlused!

Tuesday, November 17, 2009

Totaalne udulammas

Nonii, pange nüüd kõhulihased valmis, kohe saab kõvasti minu üle naerda.

Hommikud lihtsalt ei ole minu aeg. Ükski hommik ei ole. Mõni on aga oluliselt hullem kui teine. Tänane, näiteks, oli kohe hämmastavalt kohutav.

Alustades sellest, et ma ei suutnud leida endal parasjagu käes olevaid riideid kuni kõikvõimalike muude äpardusteni välja. Vähemalt kuu kaika auhinna laureaat olen ma aga tänu oma uksejuhtumile. Nimelt, olles juba hiljaks jäänud, haarasin ma autovõtmed, tõmbasin saapad jalga, kihutasin oma kodu välisuksest välja ja jäin siis ukse ette seisma, ise hoolega puldi nuppe vajutades ja oodates, et millal piuks või plõks käiks. Läks ikka päääääris mitu nupuvajutust enne kui ma aru sain, et auto pult ei peagi minu välisust lukustama.

Jah, minu üle võib nüüd naerda ja järgmised tükk aega sel teemal minu kallal norida. Täitsa luban. Kahtlustan, et see lihtsalt käib selle "... kaika" auhinnaga kaasas. :)

---------------------------

Hoopis teisest ooperist aga... Mina ei ole meie peres ainus, kelle arvel saab nalja teha. Minu pisikene õde nimelt on alati olnud äärmiselt õrnahingeline ja ÜliKorralik. Nüüd on ta sellega vindi üle keeranud. Nimelt õppis ta juba ammu selgeks, et vanduda ja ropendada ei tohi, niisama koledaid sõnu kasutada samuti mitte. Ja kuhu see siis jõudnud on? Rääkisin talle ükspäev mingit lugu, kus kasutasin sees sõna "personal". Selle peale läksid mu õel põsed roosaks, silmad suureks ja ta kukkus kätega vehkides mulle seletama, et selliseid sõnu ei tohi kasutada ja miks ma ropendan. :) Sealt edasi läks asi ainult lõbusamaks. Terve möödunud nädalavahetuse käisn ma ringi ja puistasin igale poole lausetesse sõnu nagu "personal", "situatsioon", "sitsima" jne. Eriti lõbusaks läks kui mu õeraas millegi kohta küsides, et mis see on, sai vastuseks, et "see on sekser". Oh seda rõõmu ja väikeste laste kiusamist. :D Loomulikult me selgitasime ka mu õeraasule iga sõna tegelikku tähendust ja puha... aga see õnneks ei muutnud tema reaktsioonides midagi, sest tema jaoks oli ikkagi tegemist koleda kõlaga ja seega ka koleda tähendusega sõnadega. Nii lõbus.

Siit siis üleskutse...
Aidake mu lõbusale õe-kiusamise-ja-samal-ajal-tema-sõnavara-arendamise mängule kaasa ja tooge kommetaarides näiteid milliseid sõnu ma võiksin veel oma vestlustesse pikkida, et näha pisikese tüdruku roosasid põski ja käte vehkimist. :D

Monday, November 09, 2009

Kodu - kellele?

Kui ma eile õhtul lõpuks oma enda isiklikku voodisse pikali heitsin, siis oli ikka hea tune küll... :) Kolm ööd järjest erinevate inimeste juures erinevatel põhjustel erinevatel diivaitel veetnuna oskasin ma järsku omaenda voodi pehmust, laiust ja mida kõike veel kohe oluliselt rohkem hinnata. Selle kõige juures ma aga üldse ei kahetse oma kolme ööpäeva pikkust magamata ööde sarja, sest et noh...tore oli...

Märksõnu ja -mõtteid reede õhtust:
- näkku ei tohi!
- 1 latt suitsuvorsti
- sul on kala kokteili sees
- siiapoole pole ühtki kaamerat suunatud
- kõrred sisse ja põhjani!
- selle koha jaoks oleme me liiga kained
- tehke tänava häält
...ja palju muud toredat, mis meile endile meelde jääb... ;)

Friday, November 06, 2009

Oh sa sinine sitikas...

Alles see oli kui ma mudkui käisin ringi ja halasin, et kõik kõik on halvasti ja mitte midagi head ei toimu. Phäh...

Rõõmsate sündmuste kohapealt niipalju, et päris põuast enam rääkida ei saa, kuivõrd ma sain endale kaks suurepärast tütart hiljuti. Samas pole aga rohkem midagi positiivset väga juhtunud ka... Küll aga olen ma saanud tohutusuure eluõppetunni - õnnelikel sündmustel ja õnnelik olemisel on teineteisega väga vähe pistmist.
Millest ma räägin?
No näiteks...
...juba natukene aega (loe: umbes nädalake või nii) lähen ma naeratusega magama, ärkan naeratusega, laulan lollakaid laulukesi ja üleüldse on tohutu rõõmupalli tunne. Põhjust ei ole! Kool laguneb käest, tööd teen minimaalselt, organisatsiooniväsimus kimbutab ja armunud ka kohe kindlasti ei ole (olen jätkuvalt kibestunud ja kuri kogu meessoo peale ;) ). See kõik aga ei takista mul lihtsalt suure rõõmu kehastus olemist. Vapustav tunne! :D
No ja siis lisandus veel tänahommikune lumi ja talvevõlumaa ja... Nii ma siis kõndisingi tund aega tagasi laborist kodupoole, sahistasin ja keksisin ringi nagu kevadine vasikas aastal, ja laulsin, et "lumememmed jalutavad baari, gin'i klaasid leti peal on reas..."

Ilusat uut aastat kõigile!

PS. Ükspäev avastasin, et mul on suurel hulgal lihtsalt vapustavalt ägedaid inimesi elust läbi käinud ja päris hea hulk neist ka püsima jäänud. Mul on tohutult vedanud!

Tuesday, November 03, 2009

Juubel!

Küsisin just äsja oma väikese õe käest, et mis ta arvab kui mitu küünalt minul sel korral tordile panna tuleb ja ta teatas pärast hetkelist mõtlemist täie rahu ja enesekindlusega, et 30. Igaks juhuks küsisin veel üle, et on ta ikka kindel ja kas ta ikka tõesti arvab, et ma saan järgmisel kuul 30-seks ning ta vastas, et jah, muidugi.

Palju õnne mulle sellise suure sündmuse puhul!