Peegelseintega labürint

Wednesday, July 04, 2012

Tragöödiast komöödiaks...või vastupidi

Kui midagi mittenaljakat juhtub piisavalt palju kordi, siis muutub see naljakaks. Ja vastupidi.

Kunagi väga ammu, kui ma olin veel eriti noor ja täitsa ilus, ning kohati lausa uskumatult naiivne, juhtus nii, et üks minu väga hea sõber ajas mind kogemata oma naisega sassi. Natukene hiljem juhtus see teise meesterahvaga ja peaaegu kohe varsti juba ka kolmanda ja neljandaga. Pärast neid nelja korda on seesuguseid juhtumeid veelgi ette tulnud. Korduvalt.

Vahel olen ma kohe teadnud, et mind on sassi aetud. Sellistel puhkudel olen püüdnud sõbraliku järjekindlusega vaestele eksinutele oma tegelikku identiteeti meenutada ja nad kodu poole tagasi suunata. Vahel jälle olen ma sellest alles hiljem teadlikuks saanud. Siis on muidugi natukene kurvem meel olnud, sest selgub ju, et minule öeldud ilusad sõnad olid tegelikult hoopis kellegi teise omad ja ma pean neist kui võõrast varast paraku loobuma. Mis aga aastate, nii ca kümne jooksul, muutunud ei ole, on tõsiasi, et ükskõik kui toreda ja hea inimesega ka tegu ei oleks, varem või hiljem kaob ikka oskus oma ja võõra vahel vahet teha ning ilmselgelt on vaja kiipi nahaalla, et kodutee ikka meelde tuleks ja omanik tuvastatav oleks.

Ühtlasi olen osalusvaatluse ja statistilise analüüsi alusel jõudnud järeldusele, et ümbritsevad isendid jagunevad kolme kategooriasse - alaliik "topograafilise hälbega"(65%); need isendid, kes pole veel jõudnud ära eksida (30%); ning liigi senitundmatud esindajad (5%).

Ühesõnaga, kiibistama, seltsimehed kodanikud ja omanikud, kiibistama!