Aga uppuja päästmine on lõpuks ikkagi ainult uppuja enda asi...

...sest vastu tahtmist ei saa kedagi sundida kaldale ronima. Ja kes tahab see suudab!
Miks vahel tekib tahtmine teiste eest nende elusid elada, et neid mingist august jälle välja aidata? Arumaeisaa. Ükskõik ju! Nende elud ikkagi! Why do I care? Ei tea, täielik müstika. Tõesti, saadaks jääauku, lehvitaks veel järelegi... Ainult et elusees ei annaks endale andeks seda.
Tiit kunagi ütles, et ma suudan panna inimese ka katuselt alla hüppama kui tahan. Nojah, teda tol korral oleks vist jah suutnud seda tegema panna. Igaüht vast siiski mitte. Kas ma praegu siis tahan endale selgeks teha, et suudan ka vastupidist? Järjekordne mõttetu asi mille kallal oma energiat raisata...ainult et miskipärast ei suuda ma sellest aru saada ja tegutsen ikka ja alati samamoodi edasi. Ja lõpuks tundub, et ainus, kes rahule ei ole ja õnnetu on, olen mina, sest kõik teised on oma tahtmist saanud.
Aga tegelikult on elu ilus...ja ma ei oskaks ilma selleta, mida ma teen, elada.