Peegelseintega labürint

Sunday, September 24, 2006

Ideaalid

Mmm... ma olen iseendaga praegu nii rahul. Esiteks olen ma tubli ja koristan. Teiseks tuli mulle pähe just üks idee, mis mulle endale väga meeldib. Eks näis kas õnnestub ka teoks teha ja kas siis teistele ka meeldib. Aga igatahes väärt proovimist...

Ma arvan, et ma ei ole end nii hästi tundud maist-juunist saadik. Mul on järjekordselt olnud elu-nädal. Kõik kõige paremad momendid kõige paremas seltskonnas, emotsioonide ameerikamäed ja ei ühtegi kahetsusemomenti. Ka selle üle mitte kui ühel hetkel oli 90st tunnist unele kulutatud vaid 14.

Lihtsalt vapustavalt hea oli meenutada mis tunne on viibida ainsa naissoost isikuna meeste seltskonnas. Ja mitte lihtsalt olla ainus neiu, keda siis kõik hoiavad, vaid näha mehi sellistena nagu nad on. Ei mingit tagasi hoidmist, ei mingit ülisuurt enesekontrolli. Julmad ja teravad naljad üksteise arvel, sõjaväejutud, ilusad ja kiired autod, filosoofia, muusika. Niiiii hea...
Mulle on alati meeldinud kuulata ka meeste neid lugusid, kus ma ise suurt kaasa rääkida ei saa - sõjavägi, autod, arvutid, jms. Polegi oluline kui palju ma ise kaasa saan rääkida - aru saan ja mõistan ikkagi, et millest jutt on...ning enamasti on see huvitav. Niivõrd hea keskkooli tunne tuli peale. Enamasti ei ole need "keskkooli tunne" hetked just tingimata kõige paremad, pigem piinlikud või naljakad. Olime ju kõik veelgi nooremad ja rumalamad... Aga antud juhul on tegu nostalgiaga sellest kui hea oli olla oma kalliste klassivendade seltskonnas ning tunda end ühena neist. Ei mingit vahe tegemist. Võrdne võrdsete hulgas. Ma olen alati hingelt rohkem meeste seltskonda sobinud... ;)

Ahjaa, ideaalidest niipalju, et endalegi üllatuslikult avastasin, et mulle täitsa meeldib kui inimestel need olemas on.

Friday, September 08, 2006

Killud

1.5 tundi oli ilmselgelt liiga vähe. Aga võimalik, et ainult minusuguse pikajuhtmelise jaoks. Kõik jõuab alles hiljem kohale - mõtted, emotsioonid, küsimused, vastused. Heaküll, rohkem ei mõtle selle peale.

***

Täitsalõpp, mul hakkab tekkima teatav tigedus ja kibestumus seoses rollimängude ja -mängijatega. Peaaegu et nägin juba paari päästvat päiksekiirt...aga...
Ühe mängu osas pole midagi kuulnud ja nii kipub tunduma, et ei õnnestunud õnneliku valimi sisse sattuda, teisest mängust pean loobuma, sest kuupäev muutus ning mina pean siis kindlasti Tartus olema.
Heaküll, hingan taas mõned korrad sisse ja välja ning kordan endale, et kõikonmillekskihea, kõikonmillekskihea, ...
Aga kurb on ikkagi.

***

Ning ma tean nüüd kuidas asjad käivad. Ma tegelikult muidugi _teadsin_ seda ka juba varem aga nüüd ma olen ise asjas sees ja osaline olnud. :D Äge!

***

Hästi eriline tunne on kui sa oled midagi väga-väga oodanud ja lootnud, seejärel saanud aru, et lootus ei täitu...ning siis selgub, et ikkagi täitub. See rõõm pärast pettumust on veel suurem kui rõõm enne pettumust oleks olnud. :) Rohkem pettumusi ja õnnelikke kulminatsioone!

Monday, September 04, 2006

Maailmarahu

Juba mõni aeg tagasi leidsin oma kursavenna blogist järgmise tsitaadi:

Some people walk in the rain, others just get wet.
Roger Miller

Täna ma elasin selles tsitaadis.
Jalutada rahulikult mööda tänavat, võtta isegi jakk palavuse tõttu seljast, nautida vihma ning lihtsalt omaette naeratada. Ilmselt paistsin ma igati veidrik, kõndides korralikus sajus, lahtiste kingadega läbi vihmaveeloikude tatsates, nagu lapsepõlves, ning aeg-ajalt taevasse vaadates muiata või lausa naeratada, endal jakk ühes ja vihmavari teises käes. Kõigest hoolimata tundus aga mulle, et minu pisikest rõõmu nähes läks ka vastutulevatel mornidel, kössis ja vihmavarjude alla peituvatel inimestel tunne kuidagi natukene kergemaks ja hoiak sirgemaks. Vägagi võimalik, et ma kujutan seda ainult ette. Aga isegi kui see on ainult ettekujutus ja nendel inimestel ei hakanud mitte kriipsuvõrdki parem, siis vähemalt tegi see ettekujutus minu enda enesetunde veeeeelgi mõnusamaks. :)

Täna ma olen see inimene, kes kõnnib vihmas!

Kuigi sadu on lakanud ja mina ise olen katuseall, on mu tuju ning olemine sama minus ning maailmarahu meenutav.
Istun konvendis ja limpsin oma rummikokteili. Mul ei ole mitte ühtegi kohustust ega ühtegi ülesannet. Ainult mina ja mu üüratu rahulolu.


Kusjuures see kõik on üsna veider, sest mul ei ole ühtegi põhjust selliseks rahuloluks, küll aga vähemalt 4 põhjust täielikuks rahulolematuseks. Samas, ma olen endale selgeks mõelnud, et tihtipeale on minu puhul ebatavaline just nimelt tavaline.