Kollaaž. Jälle.
Minul mingit erilist koduigatsust ei ole. On
asju, mis on kodus palju paremad aga ma tean, et varsti olen selle kõige juures
niikuinii tagasi ja pigem on uus põnev. Ja mind saab siis lihtsalt nii palju
rohkem olema. Ausalt. Ma juba paisun! (Kuulake soundtrackiks SEDA lugu, eksole.)
Ameerikas on kõik suur!
Küll aga oli metsik koduigatsus ühel noorel ja pisikesel
hiina tüdrukul, mu toanaabri sõbrannal, kes ükspäev meie toas istus ja lahinal
nuttis kui ma ‘koju’ jõudsin. Ma ei osanud temaga suurt midagi muud peale hakata
kui kukkusin rääkima. Kõigepealt rääkisin sellest, et kui ma väike olin ja mu
ema palju aega Oslos veetis, siis ma ühelt poolt metsikult tahtsin temaga juttu
ajada aga teisalt lõppesid meie telefonikõned minu suure igatsuse tõttu alati
minupoolsete tohutute krokodillipisaratega, mis ei olnud kummalegi osapoolele
kerged. Nii otsustas mu ema hakata mulle hoopis kirju saatma ja kirjutas mulle
osade kaupa trollimuinasjuttu. Mul on vähemalt osad neist kirjadest senimaani
alles. Sealt edasi hakkasin ma siis Duoduole (nii on tüdruku nimi) muinasjuttu
rääkima. Ühes kaugest-kaugest maast, mida valitsevad draakonid, kes igal aastal
ülemvõima pärast võitlust peavad ja selleks oma järgijad ja jüngrid kokku toovad...
Kirkamad siin saavad juba aru mida täpsemalt ma ümber jutustasin. Ma võin
vanduda, et seda lehma annab ikka nii mitmes suunas ja asendis lüpsta, et
lihtsalt võrratu. Kui keegi mulle kusagil kopiraidi annaks, võiksin vabalt
DF’ist ja selles maailmas toimuvast raamatu kirjutada. Igatahes lõpetas Duoduo
poole tunni jooksul nutmise ja isegi ei mäletanud enam päris täpselt, et miks
ta üldse meie tuppa oli tulnud, mina aga olin täiega kangelane ja ohtrate
erinevate tänu- ning kiiduavalduste pälvija kohe mitu päeva järjest. Andke
mulle veel üks koduigatsusest nuttev laps, palun.
Oma toanaabriga saan ma üldse päris hästi läbi. Meil on
igavesti huvitavad vestlused oma vastavate kultuuride eripäradest,
ajaloolistest tavadest, kommetest, tantsuliikumistes kasutatavate nüanssideni
välja. Ülimalt põnev. Kohati leiame, et meil on teineteisega rohkem ühist kui
kohalike ameeriklastega. See on ka vahva. Siis jälle oleme aga üüratult
erinevad. Ming on 24. Ta ei ole kunagi alkoholi joonud, ta on üks kord elus
klubis/baaris käinud ning teda ootab ees üsna suur tõenäosus minna mehele
noorehele, kelle tema suguvõsa ta jaoks välja valib. Ühtlasi, ja ma tean, et
see tuleb paljudele teie jaoks šokina, olen mina meist kahest see korralik.
Minu voodi on iga päev tehtud, tema oma mitte kunagi. Minu asjad on alati
rivis, tema omad mitte. Mis aga kõige tähtsam, minu üleliigsed juuksed on kõik
prügikastis, tema omad on põrandal. Või nii vähemalt paistab meie väga heledal
põrandal. :D Tegelikult on Ming ka igati korralik ja nunnu. Ta lihtsalt ei näe
ja ei märka teatud asju. Näiteks olin mina see, kes meie kummaliselt lõhnavasse
tuppa mingi lõhnapulgad orgunnis, kes meile tolmuimeja hankis, kes endale
voodikatteks lisateki ostis (mida ta siis minu eeskujul samuti tegi), kes
endale postri Monet’ päikeseloojangust Veneetsias seinale pani ja veel palju
palju muud tegi ja teeb. Mingi ema olevat talle korduvalt öelnud, et seesugune
asjade mitte märkamine ja oskamatus enda ümber kodu luua, on tema loomu väga,
lausa tohutult suurteks miinusteks. Niimoodi ei saavat ta kuidagi mehele. Mul on
päris hea meel, et minu ema mind ainult mõnevõrra liialt egoistlikuks peab. :)
Mis muud kodumajandust puudutab, siis tegelikult on
täitsa hea ja tore olla. Valmis toit on peaaegu alati olemas, vannituba ega tualetti
ise koristama ei pea ja alati on võimalik tuppa jahedasse või õue sooja minna.
Ainult WC paber on neil siin nii õhuke, et mina pean küll terve kinda jagu rulli
lahti kerima....aga harjutagem ameerikalikku konsumerismi. Ahjaa, toolid on
siin ka kummalised. Need ühikatoa omad. Mäletate, kuidas õpetaja koolis ei
lubanud kunagi tooliga kiikuda? Noh, siin seda lausa julgustatakse. Lisaks
tooli tavapärasele asendile on võimalik istet ka kiiktoolina kasutada ja end
teatav hulk kraade ette või tahapoole istuma kiigutada. Ma pean sellest
insenertehnilisest šedöövrist pilti tegema. Minul põhjustab see ikka veel, ka
pärast kahte nädalat, miniatakke iga kord kui end veidi ette- või tahapoole kallutama juhtun, ent küllp ma sellega ära harjun ja ka Eestis
tagasi olles istumiseks alati kiiktooli nõuan. Kes mind edaspidi endale küll
tahab kutsuda, hakaku parem heaga juba praegu mööblipoe poole liikuma.
Minu esimene koolipäev oli möödundud esmaspäeval. Esimese
asjana pärast raamatukogust väljumist nägin tänaval aluspükstes poissi. Pusa oli
seljas, saapad jalas, koolikott ka seljas...aga jalas olid midagi, mis oli no
ikka nii väga aluspäkste moodi, et ei saanud midagi muud olla. Samas, talle
näkku vaadates tekkis tunne, et see on vägagi taotluslik. Ilmselgelt ei olnud
mina selle soo esindaja, kelle pilke antud riietus pidi püüdma. Järgmiseks nägin
raamatukogu kõrval oleval tänaval, õigemini kiviplaatidest ja kergelt kaldu
oleval jalgteel, üht kaljuronimise varustuses ja kiivriga poissi käpuli ja selg
ees teed mööda laskumas. Absoluutselt loogiline, eksole.
Loengud on ägedad. Õppejõud on tohutu energiaga ja hästi
avatud. Diskussioon on väga oluline osa loengutest/seminaridest. Igaks korraks
on muidugi metsikult lugeda ning tudengilt ke eeldatakse, et see on tõesti läbi
loetud. Kui ei ole, siis see jääb õppejõule meelde. Osalemine on osa
lõpphindest. Mulle on vestluses osalemine kohasti hästi raske, sest ühelt poolt
ma veel kohanen keelega, kõnelema hakkamine ei tule päris impulsiivselt, ma
pean öeldavat lauset veidi oma peas ette valmistama ja see võtab aega, mida
tegelikult ei ole. Teisalt on mul vahel väga raske kaasa rääkida, sest paljud
arutelud on kultuurikonteksti ja kohalike sotsiaalpoliitiliste süsteemide
põhised. Samas, ma olen saanud paaril korral oma praktilise kogemuse või
rahvusvahelise võrdluse teemaliste kommentaaridega särada. Näiteks, kui siin
arutati, et palju töötatakse latiinonoortega, kelle vahenemad on nad väiksena
kodumaale maha jätnud ja nüüd siia, oma uue kodu, töö ja perekonna juurde
toonud, oli mul vastukaaluks rääkida sellest, kuidas Eestis töötatakse koolis
noortega, kelle vanemad on välismaale tööle läinud ja nad koju omapäi või
vanavanemate kasvatada maha jätnud. Ühe fenomeni kaks otsa, võrdlemisi
erinevates kultuurikontekstides. Põnev.
Üldiselt tegelen ma igal loengul eneseületamisega ja
sunnin end suud lahti tegema, sest siin on see norm ning oluline osa kohalikust
kultuurist. Tunnen, et arenen. Tajutavalt.
Rahvusvahelises seltskonnas on mul aga vahel raske endale
suhtluskaaslasi leida, sest väga paljud on native-speaker’id. Suurem osa
vahetustudengeid on Suurbritanniast ja Austraaliast, üks ka LAV’ist. Lisaks on
see pinnapealne suhtlemine minu jaoks kuidagi tohutult energiakulukas ning vähe
energiat vastu andev. Eks näis kas ja mis aja jooksul muutub.
Paarist kohalikust tavast ka.
Kõik kõnnivad siin metsikult aeglaselt. Ilma naljata.
Mina ei ole kaugeltki mitte mingi kiirkõndija. Küsige Marjelt. Tema pidi alati
end palju rahulikumaks sundima minuga kusagile koos kõndides. Siin ma olen aga
nagu väike turbotigu (see multikas vist alles tuleb kinodesse?), kihutan
kõigist mööda ja mudkui vabandan ette ja taha. Ma lihtsalt ei suuda nii
aeglaselt liikuda. Mis toob mind järgmise punkti juurde. Kohalik
spordiklubikultuur. Lihtsalt homeeriliselt naljakas. Kohalik üliõpilaste
rekreatsioonikeskus on täiega viimasepeal ja superlahe koht. Siin on mitu erineva
suunitlusega jõusaali, pallisaalid, squashisaal, spinningusaal, veel mingi asja
saal, fitnes- ehk aeroobikasaal, sisevõimla, jooksurada, lõputu hulk jooksu,
rattasõidu ja muid kardiotreeningu masinaid ning ka kaljuronimissein. Kõik
ülikooli tudengitele ja töötajatele tasuta ning töö(kooli)päevadel avatud hommikul
kuuest õhtul üheteistkümneni. Riietusruum koos duššide ja infrapunasaunaga on
ka. Mis toob mind homeerilise osani. Põhimõtteliselt pannakse siin trenniriided
ühikatoas selga, kõnnitakse nendega, üliaeglaselt, spordiklubisse. Seal
otsitakse endale kaks kõrvuti asetsevat kardiomasinat. Kõnnitakse või vändatakse
nendel 20 minutit, rahulikus tempos, et mitte higistama hakata. Siis minnakse
riietega ja seltskonnaga infrapunasauna. Istutakse seal teine 15-20 minutit
ning kihistatakse naerda. Siis jalutatakse, üliaeglaselt, ühikatuppa tagasi.
Panite tähele, et keegi ei vaheta kusagil kunagi kordagi riided ja duššid on
ainult vaatamiseks? Mina olen ainus, kes seal riideid vahetab ja keda ma tean
seal duši all käinud olevat. Soome tüdrukuga täna kohtudes naersime nende
saunaskäimise harjumuste üle pisarateni. Nad ei tea. Nad lihtsalt ei tea.
Ahjaa, ja siis tuleb veel ära mainida tuletõrjehäire, mis
on nii kohutav, et isegi kui sa üldse ei taha majast evakueeruda, siis sa
muud moodi ei saa, sest majja jäädes ähvardab püsiv kurtus. Ning ma ei tee
nalja. Pärast üsna kiirelt majast lahkumist, vilisesid kõrvad veel mõnda aega.
Täna lihtsalt enam ei jaksa aga tuletage mulle meelde, et
ma järgmine kord erinevatest rassidest kirjutaksin. Täitsa on mida kirjutada.
Näiteks tühjast politseiautost, jumestuskreemist ja aluspesust ning õhtusest
tänavamängust, mida mängin.
PS. Kes lihtalt loeb ja üldse minuga kuidagi ei suhtle, on nõme. :P