Kollaaž. Jälle.

Minul mingit erilist koduigatsust ei ole. On asju, mis on kodus palju paremad aga ma tean, et varsti olen selle kõige juures niikuinii tagasi ja pigem on uus põnev. Ja mind saab siis lihtsalt nii palju rohkem olema. Ausalt. Ma juba paisun! (Kuulake soundtrackiks SEDA lugu, eksole.) Ameerikas on kõik suur!

Küll aga oli metsik koduigatsus ühel noorel ja pisikesel hiina tüdrukul, mu toanaabri sõbrannal, kes ükspäev meie toas istus ja lahinal nuttis kui ma ‘koju’ jõudsin. Ma ei osanud temaga suurt midagi muud peale hakata kui kukkusin rääkima. Kõigepealt rääkisin sellest, et kui ma väike olin ja mu ema palju aega Oslos veetis, siis ma ühelt poolt metsikult tahtsin temaga juttu ajada aga teisalt lõppesid meie telefonikõned minu suure igatsuse tõttu alati minupoolsete tohutute krokodillipisaratega, mis ei olnud kummalegi osapoolele kerged. Nii otsustas mu ema hakata mulle hoopis kirju saatma ja kirjutas mulle osade kaupa trollimuinasjuttu. Mul on vähemalt osad neist kirjadest senimaani alles. Sealt edasi hakkasin ma siis Duoduole (nii on tüdruku nimi) muinasjuttu rääkima. Ühes kaugest-kaugest maast, mida valitsevad draakonid, kes igal aastal ülemvõima pärast võitlust peavad ja selleks oma järgijad ja jüngrid kokku toovad... Kirkamad siin saavad juba aru mida täpsemalt ma ümber jutustasin. Ma võin vanduda, et seda lehma annab ikka nii mitmes suunas ja asendis lüpsta, et lihtsalt võrratu. Kui keegi mulle kusagil kopiraidi annaks, võiksin vabalt DF’ist ja selles maailmas toimuvast raamatu kirjutada. Igatahes lõpetas Duoduo poole tunni jooksul nutmise ja isegi ei mäletanud enam päris täpselt, et miks ta üldse meie tuppa oli tulnud, mina aga olin täiega kangelane ja ohtrate erinevate tänu- ning kiiduavalduste pälvija kohe mitu päeva järjest. Andke mulle veel üks koduigatsusest nuttev laps, palun.

Oma toanaabriga saan ma üldse päris hästi läbi. Meil on igavesti huvitavad vestlused oma vastavate kultuuride eripäradest, ajaloolistest tavadest, kommetest, tantsuliikumistes kasutatavate nüanssideni välja. Ülimalt põnev. Kohati leiame, et meil on teineteisega rohkem ühist kui kohalike ameeriklastega. See on ka vahva. Siis jälle oleme aga üüratult erinevad. Ming on 24. Ta ei ole kunagi alkoholi joonud, ta on üks kord elus klubis/baaris käinud ning teda ootab ees üsna suur tõenäosus minna mehele noorehele, kelle tema suguvõsa ta jaoks välja valib. Ühtlasi, ja ma tean, et see tuleb paljudele teie jaoks šokina, olen mina meist kahest see korralik. Minu voodi on iga päev tehtud, tema oma mitte kunagi. Minu asjad on alati rivis, tema omad mitte. Mis aga kõige tähtsam, minu üleliigsed juuksed on kõik prügikastis, tema omad on põrandal. Või nii vähemalt paistab meie väga heledal põrandal. :D Tegelikult on Ming ka igati korralik ja nunnu. Ta lihtsalt ei näe ja ei märka teatud asju. Näiteks olin mina see, kes meie kummaliselt lõhnavasse tuppa mingi lõhnapulgad orgunnis, kes meile tolmuimeja hankis, kes endale voodikatteks lisateki ostis (mida ta siis minu eeskujul samuti tegi), kes endale postri Monet’ päikeseloojangust Veneetsias seinale pani ja veel palju palju muud tegi ja teeb. Mingi ema olevat talle korduvalt öelnud, et seesugune asjade mitte märkamine ja oskamatus enda ümber kodu luua, on tema loomu väga, lausa tohutult suurteks miinusteks. Niimoodi ei saavat ta kuidagi mehele. Mul on päris hea meel, et minu ema mind ainult mõnevõrra liialt egoistlikuks peab. :)

Mis muud kodumajandust puudutab, siis tegelikult on täitsa hea ja tore olla. Valmis toit on peaaegu alati olemas, vannituba ega tualetti ise koristama ei pea ja alati on võimalik tuppa jahedasse või õue sooja minna. Ainult WC paber on neil siin nii õhuke, et mina pean küll terve kinda jagu rulli lahti kerima....aga harjutagem ameerikalikku konsumerismi. Ahjaa, toolid on siin ka kummalised. Need ühikatoa omad. Mäletate, kuidas õpetaja koolis ei lubanud kunagi tooliga kiikuda? Noh, siin seda lausa julgustatakse. Lisaks tooli tavapärasele asendile on võimalik istet ka kiiktoolina kasutada ja end teatav hulk kraade ette või tahapoole istuma kiigutada. Ma pean sellest insenertehnilisest šedöövrist pilti tegema. Minul põhjustab see ikka veel, ka pärast kahte nädalat, miniatakke iga kord kui end veidi ette- või tahapoole kallutama juhtun, ent küllp ma sellega ära harjun ja ka Eestis tagasi olles istumiseks alati kiiktooli nõuan. Kes mind edaspidi endale küll tahab kutsuda, hakaku parem heaga juba praegu mööblipoe poole liikuma.

Minu esimene koolipäev oli möödundud esmaspäeval. Esimese asjana pärast raamatukogust väljumist nägin tänaval aluspükstes poissi. Pusa oli seljas, saapad jalas, koolikott ka seljas...aga jalas olid midagi, mis oli no ikka nii väga aluspäkste moodi, et ei saanud midagi muud olla. Samas, talle näkku vaadates tekkis tunne, et see on vägagi taotluslik. Ilmselgelt ei olnud mina selle soo esindaja, kelle pilke antud riietus pidi püüdma. Järgmiseks nägin raamatukogu kõrval oleval tänaval, õigemini kiviplaatidest ja kergelt kaldu oleval jalgteel, üht kaljuronimise varustuses ja kiivriga poissi käpuli ja selg ees teed mööda laskumas. Absoluutselt loogiline, eksole.

Loengud on ägedad. Õppejõud on tohutu energiaga ja hästi avatud. Diskussioon on väga oluline osa loengutest/seminaridest. Igaks korraks on muidugi metsikult lugeda ning tudengilt ke eeldatakse, et see on tõesti läbi loetud. Kui ei ole, siis see jääb õppejõule meelde. Osalemine on osa lõpphindest. Mulle on vestluses osalemine kohasti hästi raske, sest ühelt poolt ma veel kohanen keelega, kõnelema hakkamine ei tule päris impulsiivselt, ma pean öeldavat lauset veidi oma peas ette valmistama ja see võtab aega, mida tegelikult ei ole. Teisalt on mul vahel väga raske kaasa rääkida, sest paljud arutelud on kultuurikonteksti ja kohalike sotsiaalpoliitiliste süsteemide põhised. Samas, ma olen saanud paaril korral oma praktilise kogemuse või rahvusvahelise võrdluse teemaliste kommentaaridega särada. Näiteks, kui siin arutati, et palju töötatakse latiinonoortega, kelle vahenemad on nad väiksena kodumaale maha jätnud ja nüüd siia, oma uue kodu, töö ja perekonna juurde toonud, oli mul vastukaaluks rääkida sellest, kuidas Eestis töötatakse koolis noortega, kelle vanemad on välismaale tööle läinud ja nad koju omapäi või vanavanemate kasvatada maha jätnud. Ühe fenomeni kaks otsa, võrdlemisi erinevates kultuurikontekstides. Põnev.

Üldiselt tegelen ma igal loengul eneseületamisega ja sunnin end suud lahti tegema, sest siin on see norm ning oluline osa kohalikust kultuurist. Tunnen, et arenen. Tajutavalt.

Rahvusvahelises seltskonnas on mul aga vahel raske endale suhtluskaaslasi leida, sest väga paljud on native-speaker’id. Suurem osa vahetustudengeid on Suurbritanniast ja Austraaliast, üks ka LAV’ist. Lisaks on see pinnapealne suhtlemine minu jaoks kuidagi tohutult energiakulukas ning vähe energiat vastu andev. Eks näis kas ja mis aja jooksul muutub.

Paarist kohalikust tavast ka.

Kõik kõnnivad siin metsikult aeglaselt. Ilma naljata. Mina ei ole kaugeltki mitte mingi kiirkõndija. Küsige Marjelt. Tema pidi alati end palju rahulikumaks sundima minuga kusagile koos kõndides. Siin ma olen aga nagu väike turbotigu (see multikas vist alles tuleb kinodesse?), kihutan kõigist mööda ja mudkui vabandan ette ja taha. Ma lihtsalt ei suuda nii aeglaselt liikuda. Mis toob mind järgmise punkti juurde. Kohalik spordiklubikultuur. Lihtsalt homeeriliselt naljakas. Kohalik üliõpilaste rekreatsioonikeskus on täiega viimasepeal ja superlahe koht. Siin on mitu erineva suunitlusega jõusaali, pallisaalid, squashisaal, spinningusaal, veel mingi asja saal, fitnes- ehk aeroobikasaal, sisevõimla, jooksurada, lõputu hulk jooksu, rattasõidu ja muid kardiotreeningu masinaid ning ka kaljuronimissein. Kõik ülikooli tudengitele ja töötajatele tasuta ning töö(kooli)päevadel avatud hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni. Riietusruum koos duššide ja infrapunasaunaga on ka. Mis toob mind homeerilise osani. Põhimõtteliselt pannakse siin trenniriided ühikatoas selga, kõnnitakse nendega, üliaeglaselt, spordiklubisse. Seal otsitakse endale kaks kõrvuti asetsevat kardiomasinat. Kõnnitakse või vändatakse nendel 20 minutit, rahulikus tempos, et mitte higistama hakata. Siis minnakse riietega ja seltskonnaga infrapunasauna. Istutakse seal teine 15-20 minutit ning kihistatakse naerda. Siis jalutatakse, üliaeglaselt, ühikatuppa tagasi. Panite tähele, et keegi ei vaheta kusagil kunagi kordagi riided ja duššid on ainult vaatamiseks? Mina olen ainus, kes seal riideid vahetab ja keda ma tean seal duši all käinud olevat. Soome tüdrukuga täna kohtudes naersime nende saunaskäimise harjumuste üle pisarateni. Nad ei tea. Nad lihtsalt ei tea.

Ahjaa, ja siis tuleb veel ära mainida tuletõrjehäire, mis on nii kohutav, et isegi kui sa üldse ei taha majast evakueeruda, siis sa muud moodi ei saa, sest majja jäädes ähvardab püsiv kurtus. Ning ma ei tee nalja. Pärast üsna kiirelt majast lahkumist, vilisesid kõrvad veel mõnda aega.

Täna lihtsalt enam ei jaksa aga tuletage mulle meelde, et ma järgmine kord erinevatest rassidest kirjutaksin. Täitsa on mida kirjutada. Näiteks tühjast politseiautost, jumestuskreemist ja aluspesust ning õhtusest tänavamängust, mida mängin.

PS. Kes lihtalt loeb ja üldse minuga kuidagi ei suhtle, on nõme. :P

Moodustage rivi

Kronoloogiliselt midagi kirja panna on väga raske, nii et teil tuleb leppida kildudega. Sel korral ei midagi humoorikat, lihtsalt kirjeldan üht-teist. Saage hakkama.

***

Koht

Mida rohkem ma siin olen, seda enam ma campust armastan ja ülejäänud ümbruskonda ei salli. Auto on tõepoolest ainus liiklemisvahend, sest põhimõtteliselt näeb Greensboro välja nagu ei ükski teine linn kus ma kunagi varem olnud olen. Ma isegi ei oska seda päriselt linnaks pidada. See on nagu hästi suure pindala peale pisikeste kobaratena asetatud hooned või pikemad kitsad hooneterivid, mida ühendavad omavahel mitmerealised sõiduteed ning kus ei ole mingeid jalakäijatele või jalgratturitele sobivad teid. Nende hoonetetäpikeste vahel on mets ja võsa ehk üsna ehe loodus, kust ka niisama lihtsalt läbi ei lähe. Sõiduteed on joonistatud üsna lõdva randmega ehk vonklevad (äge sõna, eksole) üsna jõuliselt. Vahemaad on pikad ja isegi kui otsustaks tavasid eirata ja kusagile rattaga minna, siis palavus hästi ei laseks.

Campus on aga just nagu minu jaoks loodud ehk täis imeilusaid punastest tellistest hooneid ning pisikesi ja väga maalilisi radu ja teekesi. Ma armastan punastest tellistest muju, kirglikult! Minu ühikas asub suht metsa sees ehk kahe pargi vahel – ühte suunda jääb spordiväljakute juurde kuuluv nö jooksurada (asfaldiga) ning teisele poole täiesti ehe looduspark. Park on imeilusti korda tehtud ning näeb välja nagu muinasjutumets pisikeste sillakeste, pinkide ja kohatiste laternatega. Ära ei saa unustada ka oja ning mägisemat piirkonda. Ning jäneseid!!! Kõik räägivad, et siin on palju oravaid aga mina olen pargis näinud hoopis ohtralt jäneseid...või küülikuid.. Ma vahet ei tee. Minu kohta on isegi hea saavutus, et ma mingil jäneselisel ja oraval vahet teen.

Ma olen tegelikult paar pilti ka teinud ning teen veelgi aga ma isegi ei taha ühtegi neist siia üless panna, sest need pildid ei anna üldse seda õhkkonda edasi. Perspektiiv, õhustik ja võrdlusmomendid jäävad täiesti puudu. Ma olin ennegi nii Greensborot kui campust piltidelt näinud aga tegelikkus on ikkagi hoopis midagi muud.

***

Söök

Ohissandappi. Kust alustada...

Kõigepealt. Campuse söökla on tohutusuur ja metsikult laialdase valikuga. Mina võin põhimõtteliselt süüa nii palju kui jaksan...mida õnneks ei ole palju. Selle laialdase valikuga on aga nii, et enamus sellest on õlis praetud ja/või metsiku suhkrukogusega tehtud. Juua, näiteks, on võimalik saada nelja erisugust piima, sealhulgas šokolaadipiima, kaheksat erinevat limonaadi, kahte erinevat magustatud jääteed....ja minu õnneks ning rõõmuks ühest kohast ka vett. Kui ma mõne toidukorra valikute juurde läheksin, siis siia jääksingi... Samal ajal on minu toidukorrad üsna ühenäolised, sest salateid ja puuvilju on ainult ühte sorti kogu aeg ning kõik muu tilgub nii tugevast rasvast, et ma lihtsal ei suuda end seda rohkem kui paari ampsu jagu sööma sundida.

Kogused on tohutud. Enamikke asju müüakse ülisuurtes pakkides. Kui aga pakid ise ongi väikesed, siis ostetakse neid kohalike poolt hiigelsuurtes kogustes. Seda ilmselt peamiselt seepärast, et poodiminek ei ole lihtne ja igapäevane tegevus ning kogustega kaasnevad korralikud allahindlused. 

Tarbimisühiskonna kuldnäide. Tulemus, ma kujutan ette, on kahesugune – se kõik tarbitakse ära ja tapetakse oma tervist või süüakse mõistlikult, ent ära visatakse tohutult. Kõik eurooplased on totaalses hämmingus ning käivad ringi ja jagavad üksteisega salakohti kust ja kuidas normaalselt süüa saab. Mina näiteks käisin ükspäev ühes Mehhiko restoranis. Toit oli hea aga nii soolane, et pärast kaks päeva jõin non-stop vett. Ports oli nii suur, et ma sõin 2/5 sellest ära ja lasin ülejäänud kaasa pakkida, mille sain järgmisel päeval veel omakorda kaheks toidukorraks jagada endale. Põhimõtteliselt pean ma kõike tellime poole kaupa või pool nö hoiule panema. Ainult seal campuse sööklas, kus on iseteenindus, saan endale normaalsed portsud valida.

Muide, kõige muu miljoni valiku kõrval seal saab endale ka ise vahvleid küpsetada. Peale võib panna mitut sorti kreemi, siirupit, jäätist, jne. Selle ma pean vähemalt ühel hommikul, kui piisavalt näljane juhtun olema, ära proovima.

***

Inimesed

Karjalooma minust ei ole. No lihtsalt ei ole ja kõik. Mulle meeldib minna sööma siis kui see mu kõhule ja ajakavale parasjagu sobib, vetsu siis kui vaja ja peole või magama siis kui on vastav tunne. Ma olen kui mitte ainus, siis üks väheseid. Kõik teised käivad ringi kas grupiti või karjati. Tihti koos oma rahvuskaaslastega aga ka teistega. Seoses nende gruppide või karjadega on aga tekkinud väga selge klikistumine. On pisikeste ja tõmmude tüdrukute grupp, kuhu kuuluvad Prantsuse ja Hispaania tüdrukud ning veel mõnede riikide tõmmud ja eksootilised esindajad. On karjääritüdrukute grupp, mille tuumiu moodustavad üks Taani, üks Saksa ja üks Inglismaal õppiv Itaalia tüdruk ning nende ümber liiklevad teised noored. On pidutsejate grupp, keda juhivad Inglise-šoti-Lõuna-Aafrika tüdrukud ning siis on ilusate tüdrukute grupp, mis koosneb peamiselt pikkadest, saledatest, blondidest Sakslastest aga ka tunnustele vastavatest teiste rehvuste esindajatest. Poistel on mingi oma gäng, mille ainus ühisnimetaja paistab olevat sugu. Lisaks on siis veel selliseid pisikesi rahvuspõhiseid sõpruskondi, mis ülejäänute ümber satelliitidena rongi tiirutavad. Peale selle tõmmude grupi ning poiste gängi, olen ma põhimõtteliselt igal pool teretulnud, ent ei kuulu samas kusagile. Ma olen justkui piisavalt kena ja edukas ja ambitisoonikas ja valmis pidutsema... ent mitte defineerivalt. Jumal tänatud! Kuna mul see karjamentaliteet puudub, siis enamuse ajast liigun ühest punktist teise üksinda ning eineid naudin raamatu seltsis. Ei mingit privaatsuse puudumise või omaette olemise vähesuse probleemi. Ainult (ehedast) sõprusest tunnen puudust. Kohe täitsa päriselt. Minu läbisaamine ja sobitumine teiste gruppidesse on ääretult pinnapealne ning kuigi mind igal pool aktsepteeritakse, ei haarata mind kusagil endaga kaasa.

Muidu on kõik aga umbestäpselt nii nagu Ameerika filmides näidatakse. Veidi kõrgem keskmine vanus ja erinevad rahvuslikud päritolud ei paista lugevat, sa kas kuulud või mitte. :) Humoorikas. (:

***

Erisektsioon: tütarlaste rõõmuks (ja meesterahvaste õuduseks?) ;)

Inimestest rääkides tuleb kindlasti ära mainida ka jumalikult ilus Taani poiss Jim. Täitsalõpp. Pikk. Blond. Väga hoolitsetud välimusega. Imeilusate klassikaliste ja ideaalselt sümmetriliste näojoontega. Hea maitsega. Perfektse inglise keelega. Jõusaaliga heas sõpruses. Väljapeetud ja elegantne. Viisakas ja sõbralik. Lihtsalt lust on eemalt kuulata, vaadata ja imetleda. Simarõõmu peab jaguma. :)

***

Ahjaa

Frat party’l ehk korbipeol käisin ka. Ajasin nene presidendi ehk esimehega juttu. Tahtsin teada, et kelle või millena nad endid ja oma organisatsiooni näevad ning milliseid väärtusi oluliseks peavad. Kuigi maja oli veits urgas, beer bong möllas köögis, elutoas karjus rap-muusika ning tagaaias suitsetati kahtlasi substantse, olid need korbivennad, kellega kõnelesin, väga asjalikud ja kõlasid päris intelligentsete ning huvitavatena. Täitsa kenad olid ka. Ülikonna panevad aga selga maksimaalselt üks või kaks korda aastas.

Niiöelda all-linna pole a veel jõudnud aga homme päeval on plaanis teha üks jalutuskäik sinna. Seal pidi rohkem linna moodi välja nägema see asi. Iseasi, et kas plaanid teostuvad, sest ühtlasi lubatakse homseks ka ülitugevat vihma.

I am on an adventure!!!

Sissejuhatus.

Leidsin, et ei ole mõtet hakata päris uut lehekülge looma. Sama hästi võivad mu mõtted ka siin kirjas olla.

Disclaimer: Ma ei pretendeeri mitte mingisugusele poliitilisele korrektsusele. Ilmselt täiesti vastupidiselt, kavatsen kirjutada asjadest võimalikult väheste filtritega. Häiritud panevad akna kinni ja kitsarinnalised teevad suuga sama. :)

Ülejäänud on vägagi teretulnud oma kommentaarida ja mõtetega mu päevi elavdama ja kirjutamismotivatsiooni üleval hoidma.

***

Et kõik ausalt ära rääkida...ja nii edasi. Kõik olete Agu Sihvka seiklusi lugenud...

Tegelikult ei olegi päris algusest suurt midagi kirjutada. Kõik läks kuidagi väga sujuvalt. Minu käsipagasi 0.4 kg-sele ülekaalule vaadati läbi sõrmede ning Oslo lennujaamas käis see ümberistumine kuidagi eriti kiirelt ja libedalt.

Üle ookeani lend oli üle ootuste meeldiv. Tõrvatilgaks oli varustajate poolt lennujaamale tuua unustatud kõrvaklapid, nii et mingit filmivaatamist ei olnud, eriti kaaslendajate hääleka nurina saatel (st väikeste laste väga hääleka nurina, kell elu mõte tol hetkel paistis olevat lennukis filmi vaadata...ja olgem ausad, ega neil muud seal tõepoolest silmapiiril suurt ei terendanud). Minu jaoks tähendas see tundide viisi lugemist, küll arvuti ekraani säras kui niisama lehti pöörates. Meeldivaks tegi reisi aga asjaolu, et min selja taga olev titt oli ärmiselt rahumeelne ja nunnu ning mõlemad kohad minu kõrval olid täiesti tühjad. Nii sain end üsna laiuti ja pikuti laiali laotada ning isegi tukkuda, kokku umbes kaks tundi (pausidega, muidugi). Sellegi poolest oli see esimene kord lennukis ja teine kord sõidukis toolil magada. Ükskõik kui lühidalt ja pealiskaudselt, uni on uni ning ma oskasin seda vääriliselt hunnata. Kohe nii vääriliselt, et õhtul Ameerikasse jõudes sain oma bioloogilist kella täielikult ignoreerida ja isegi korraks välja minna. Sellest aga veidi hiljem.

New Yorgi lennujaamas pani mind muigama esimese asjana näkki kriiskavad plakatid selle kohta kui auväärne amet on olla piirivalvur ning seejärel lisaks suurele lakke riputatud Ameerika lipule igalt nurgalt vastu vaatavad puna-valge-sinised satsid ja rosetid. Humoorikas.

Riiki sisenemine läks väga kiirelt ja valutult. Oluliselt lihtsamini kui eelmisel sügisel Kanadas käies. Ilmselt on selles süüdi minu tähtsad vahetusprogrammi tõendavad paberid, mis panevad mind vastuvõtva ülikooli minu siinviibimise eest vastutama. Ei ole mingi suvaline kahtlane ilma vastutajata turist nagu Kanadas käies olin.

Hoopis tüütum oli saada oma järgmisele ehk siselennule Greensborosse. Türvakontroll oli umbes seitsmele või kaheksale väravale, mis omakorda jagunesid kaheks või kolmeks alavärvakas, üks, mis tähendas, et saba oli metsik ja alguses töötas ainult üks liin. Hiljem pandi juurde teinegi ning veel hiljem ka kolmas. Aga nii mõnigi inimene, kelle lend oli kohe-kohe väljumas, sai korralikult närvikõdi.

Minul oli tänu lennu varajasemale jõudmisele ja riiki sisenemise kergusele aega ohtralt. Kui lõpuks oma väravani jõudsin, oli lennuni veel poolteist tundi aega. Kaalusin söömist aga igal pool rasva lõhna tundes leidsin, et kannatan need kolm-neli tundi ka Greensboroni ära. Lugeda ka enam ei jaksanud. Istusin ning vaatasin ja kuulasin inimesi.

Ma olen täiesti veendunud, et nägin Lindsay Lohan’i teisikut. Teda ennast näha oleks olnud ilmselt veidi liiga palju tahetud. Sellest palju põmevam oli aga üks eriti ehe kauboi, keda samuti kohtasin. Teksased, kauboisaapad, ära rebitud varukatega teksasjakk/vest ning kauboikaabu. Kõndis ka nagu oleks hobine jalgevahel. Kui ta ainult nii pisike ja kiitsakas poleks olnud...

Minu selja taga rääkisid kaks meest sellest kuidas üks naisolevus (she, her) olevat pildi peal väga kaunis välja näinud aga enne pühendumist tuleb arvestada sellega, et ta kasvab oluliselt suuremaks, sest tema ema järgi on näha kui suureks ta võib kasvada. Soovisin kogu südamest, et nad räägiksid loomadest. Vist läks täide, sest pärast rääkisid nad väga selgelt oma koertest ja kuigi mul jäi vahepealne jupp kuulmata, loodan, et need kaks olid tugevalt ühenduses.

Lend Greensborosse hilines veidi, sest NY lennujaama radariga oli mingi probleem ning kogu lennuliiklus peatati natukeseks ajaks. Seda hilinemist ei olnud aga eriti üle poole tunni, nii et keegi ei lasknud end sellest eriti häirida. Lisaks oli see lend mõnusalt hüplik ja võrratute vabalangemise hetkedega. Ma võiks siukseid otsi veel ja veel ja veel ja veel teha. Mulle täitsa meeldis see kahe ümberistumisega reisimine, mis tähendas, et ma sain kahe kolmandiku ööpäeva jooksul kuus korda õhku tõusta ja maanduda. Äge!

Lennujaamas olid mul tervitajad vastas, kes mulle takso organiseerisid ja meeldivalt tähelepanu pöörasid. Sõidul lennujaamast oma peatumispaika nägin seda tegelikkust mis vaatab vastu kui maad on ohtralt ning kütust ka. Siin on sisuliselt linnas ikka väga ohtralt loodust. Või siis on linn loodusesse roninud. Majad on tihti laiad ja madalad ning naabrite vahel võib vabalt mets olla. Mis iseenesest on ju igati äge...aga tõepoolest nõuab absoluutselt ja vaieldamatult mootorsõiduki, soovitavalt konditsioneeriga auto, olemasolu.

Minu ööbimispaik, sisuliselt väike hotell, oli igati armas. Asus suure tee ääres ja mitmete pisikeste kuuti meenutavate ja erinevaid teenuseid pakkuvate asutuste kõrval/vastas. Mis toob ming järgmise elamuseni. Oma hotelli juurde jõudes märkasin, et üle tee asuvate hoonete seas on ka mulle palju kiidetud ja tutvustatud Geeksboro coffeehouse cinema. Loomulikult oli mul vaja see üle vaadata. Kiire dušš, riidevahetus ja... Kuidas kurat ma sinna peaksin saama? Näen maja, näen silti, otse üle tee. Kanterile heite kaugusel. Mulle aga kättesaamatus kauguses, sest vahepeal on 10 rida autosid ja raudteerööpad ning mingid kõrged autotee äärised. Hakkasin siis vaikselt lihtsalt ühte tee serva pidi minema lootes, et kauguses paistvad foorituled tähendavad ka minu jaoks võimalust üle tee saada. Hoolimata kõnnitee kohatisest olematusest sain väga positiivse üllatuse osaliseks kui selgus, et fooride juures on ka lausa jalakäijatele mõeldud signaal olemas. Võrratu! Ma ei lasknud end häirida sellest, et oli terve oma matka jooksul ainus jalakäija, keda näha oli ning ületasin need neli teed, iga kord vastavat foorituld oodates, suure uhkusega. Siis matkasin nö tuldud teed tagasi ja jõudsin lõpuks sihtkohani. Tee ületamine võttis kokku ainult umbes 20 minutit aega.

Mõelge nüüd kõik tagasi näiteks sellele Eddie Murphy filmile kus ta kõigi oma teiste rollide seas ka mingit eksootilist New Yorki sattuvat printsi mängib. Seal on stseen kuidas mustad vanamehed juuksuri/habemeajamissalongis juttu ajavad, jutlustavad, maailma ja poliitikat kiruvad ning niisama meeleolu tekitavad. Sellise elamuse osaliseks sain ka mina antud kohvikus oma hiigelsuure tassikoogi ehk muffiniga maha istudes. Minu kõrval lauas oli kirju seltskond, kellest kaks mängisid malet aga kõigil oli arvamus. Üks suur must mees rääkis pikalt, põhjalikult, hingestatult ja elavalt....kõigest. Ning vahepeale õnnestus tal isegi malemängus võita. Istusin üksinda sisuliselt keset ruumi, maadlesin oma suhkrpommiga – pool oleks ok olnud aga minu idaeuroopa kasvatus ei lasknud mul ka teist poolt ära visata, nii ma siis istusin seal ja iiveldusega võidu pressisin šokolaadiglasuuriga ja kreemitäidisega šokolaadimuffinit endale sisse – ning lihtsalt nautisin ümberringi toimuvat melu. Nagu oleksin kellegi teise ellu või filmi sisse jalutanud.

Tuleb välisuksest sisse naisterahvas, küsib, et mis kell True Bloodi näitamine algab. Talle selgitatakse, et alles kahe ja poole tunni pärast, sest rahva nõudmisel näidatakse täna hoopis ühe teise sarja uue hooaja avaepisoodi. Naisterahvas läheb sõprade juurde, kes teda juba lauas ootavad, kirjeldab teatraalsel ja silmatorkavalt kui väga ta seda teist sarja ei salli ja kuidas ta sõitis 40 minutit, et True Bloodi vaatama tulla. Nagu stseen Sõpradest või HIMYM’ist. Ausalt.

Kui koogike sisse surutud ja magusa joogiga alla loputatud, leidsin, et kui ma ei soovi kohapeal iivelduse ning unega võidelda, oleks järgmine viisakas samm lahkuda anud asutusest. Seega alustasin matka tagasi. Kell oli napilt üheksa õhtul ja väljas oli täeisti pime. Mina olin jätkuvalt ainus jalakäia silmapiiril. Hotellis võtsin väikese ampsu soolast ja pudelitäie vett ning elu oli taas ilus.

***

Teise päeva hommikul kohtasin hotelli fuajees kahte taanlast – ühte neidu ja ühte noormeest – ning ühte briti tüdrukut. Ootasime kõik koos sama bussi, mis meid campusesse viiks. Meie suureks õnneks ja rõõmuks jäi buss oluliselt hiljaks, nii et kokku saime oodata üle 3,5 tunni. Sees oli külm ja väljas palav, nii me siis seal ringi siiberdasime ning oma lõuna vahele jätsime.

Minu ühikatuba on...hall. Ja pime. Väljas on täielik džungel ning see tähendab, et tohutut valgust just aknast sisse ei tule. Seinad ja põrand on hallid ning mööbel pruun. Siia on hädasti midagi vaja, mis natukene valgust ja värvi annaks. Proovin asja lähitulevikus parandada.

Jagan tuba Hiina tüdrukuga, kelle nimi on Ming. Tegemist on magistritaseme lingvistika tudengiga, kelle kodune põhieriala on Hiina keele õpetamine teise keelena. Ta kinkis mulle imeilusa punase Hiina sõlme ja pisikese kotikese tervistavat musta hiina teed, et siinse rasvase toiduga toime tulla ja end aeg-ajalt natukene nö puhastada. Tegemist on väga vaikse ja üsna tagasihoidliku tütarlapsega aga ta juba meeldib mulle. Samas, me kõik ju teame kui järjepidevad minu esimesed hinnangud on... (Eriti Karoliine, eksju ;). )

Pärast sissekolimist, esimesi paberimölle ning asjade lahti pakkimist, oli õhtul tervituspitsa ja olemine. Sattusin ühte lauda inimestega, kellest suurem osa olid nativ-speaker’id (kaks kanadalast, üks austraallane, kaks britti, üks ameeriklane) ja ülejäänud paar taanlast ja üks sakslane lihtsalt väga hea keeleoskusega. Mngi hetk tundsin, et selles tohutus lärmis ma ei suuda ja ei jaksa enam vestlusest osa saada. Sotsiaalfoobik nagu ma olen ei olnud ma võimeline ka ühegi veidigi vaiksema aga täiesti võõra seltskonnaga ühinema ja nii ma siis hoopis oma tuppa ära läksin. Juba kell 7 õhtul. Kaheksaks olin dušši all käinud ning voodis ja üheksa ajal jäin tuttu. Oleks, et see uni siis ka nii kaua kestnud oleks kui soovisin... Öö jooksul ärkasin korduvalt. Algselt selle peale, et külm oli. Panin oma TÜ dressika selga ja magasin edasi. Tuleb meelde jätta, et konditsioneer on öösel miskipärast võimsam ning enda liikumatus langetab temperatuuri veelgi, nii et paksudes dressides magamisest päästab ainult korralik tekk. Hankida!

Lõpuks andsin hommikul kella viie ajal alla ja tunnistasin end ärkvel olnud. Nüüdseks on kell pool seitse hommikul ja mina oma esialgse ülevaate andmise lõpetanud. Aeg minna varsti jalutama ja ümbrisega tutvuma, et oleks kus homme hommikul joosta vms.