... tundus hea mõte olevat.

Oh neid suurepäraseid mõtteid, mis aeg-ajalt pähe tulevad. Ainult et mitte mulle vaid näiteks Vahurile.
Neljapäeval tuli talle näiteks pähe suurepärane idee tulla mulle valvesse külla. See oligi väga vahva mõte. Koos Raineri, paari pudeli veini ning põnevate seikluslike lugudega elust enesest (muuhulgas öistest lennusõitudest, Tallinna-tripist ja Efraeimist) - kogu komplekt oli tore. Ainult et mõni tund hiljem oli selge, et näiteks autoga koju sõitmine ei kuuluks heade mõtete hulka. Mis siis ikka, selle asemel, et koju minna läksin hoopi Wildesse. Nii sai veelgi kindlamaks, et auto jääb konvendi juurde ööseks. Aga kui siis kojumineku aeg ikkagi kätte jõudis, tuli välja, et õues on niiiii niiii külm, et jala küll koju minna ei taha. Autoga jälle ei tohi. Mis siis ikka, konvendi diivan on ka tore koht, kus mõned tunnid aega veeta. Koju sõitsin pool viis hommikul, väljas oli 25 kraadi külma aga vähemalt oli enesetunne ülihea - värske, väljapuhanud ning selline...eee...karge.
Ja siis eile õhtul näiteks tundus olevat suurepärane mõte minna ainult koooorraks McDonaldsisse. Sealt edasi oli väga hea idee väike vein teha. Ning aina suurepärasemaks ideed läksid Poole kuue hot-shotide ning Krooksu energiajoogiga. Hommikul, pärast kolmetunnist und, ärgates, meenus mulle, et ma ju tegelikult ei joo kohvi. Meenus ka, et miks ma kohvi ei joo. Tegelikult meenus see mulle juba öösel (loe: varahommikul) koju jõudes aga siis ei olnud aega selle peale eriti pikemalt mõelda, sest tuli tegeleda äärmiselt tugeva iiveldustundega hakkamasaamisega. Põhimõtteliselt sain ka. Omadel meetoditel. Aga jah, nüüd peaks jälle paariks aastaks selge olema, et ma tõepoolest ei joo kohvi, kohe üldse-üldse mitte ja et selle joomisega kaasnevad nukrad tagajärjed. Aga noh, õnneks ma ei kahetse ühtegi tehtud asja, need dringid olid head. Kõik kuus. Lihtsalt kordusele see ilmselt niipea ei tule, kahjuks. Või samas, mine tea millal see võib jälle hea mõttena tunduda... Äkki peaks endale kusagile tatoveerima, et "EI kohvile" või midagi...

Ma peaksin ikka oma enda heade mõtete juurde jääma nagu aialippide korjamine, mööda majade seinu ronimine või kiigehüpped selg ees. Mõjub tervisele paremini. :)

Varia

Ma ei ole vist mitte kunagi nii pikalt mesilase häälega rääkinud kui täna. Käisin nimelt õde vaatamas... ja nii me siis mängisimegi asjade leidmist. Tema asetas midagi tekile, minu mesilane leidis selle, arutles pikalt ja laialt teemal, et mis see siis ikkagi on, mille ta leidis, ja tassis selle siis koju vendadele vaatamiseks. Õe roll oli kilgata minu põnevate mesilassõnavõttude peale. Aga ikkagi on kurb teda pisikest selles suures haiglavoodis vaadata.

Algav kool ei tundu üldse reaalsena. Ei saagi aru päriselt miks.

Ja siis leidsin ma Nimekirja. Ehk siis Länka ja Tamka "Nimekiri Asjadest, Mida Nad Minult Kunagi Saanud Ei Ole". Selles nimekirjas on küll ainult esimesed pähe tulnud 150 asja aga naljakas on see juba sellegi poolest. Võime mängida mängu, et keegi ütleb numbri vahemikus 1-150 ja mina siis ütlen, et mis seal taga kirjas seisab. :)

EMT võiks need lõhnakõned juba kiiremini turule tuua, neile järgneks kindlasti ka maitsekõned ja siis ma saaksingi ka öösel pakutava tee vastu võtta. :)

Mis aga peamine: homme hakkan tubliks!

Quassimodo - nii väliselt kui seesmiselt

Kõik oli hullult ilus ja tore kui ma hommikul kodust välja läksin. Väljas olles läks aina toredamaks. Mis sest et jalad mingil hetkel siiski läbimärjad olid, soe ja hea oli ikkagi olla.
Aina paremaks läks siis kui sõitsime Otepääle snõutuubima. Isegi siis kui avastasime, et vingemat rada enam ei eksisteeri ja tuleb ikkagi minna kesklinnas asuvasse kohta, oli kõik ülihästi, tore ja vahva.
Seda õnne ja rõõmu, mis mäest alla tuhisedes end peale pressis, ongi võimatu sõnadesse panna. Oh neid (teiste) kilkeid ja meie kõigi naeru, jutte kõhus ning adrenaliinirohket naudingut. Vahva oli!
Tegelikult ei olnud midagi väga halvasti ka siis kui üks mees endast sõltumatutel asjaoludel oma rajalt välja sõitis ning mind jalust niitis. Mõnevõrra vähem toredad olid need momedid mil ma hingata ei saanud ja kontrollisin, et kas jalad ikka veel liiguvad, sest pärast näoli maandumist oli kael väga vales asendis paar kerget raksu teinud.
Kui siis aga hingamine taastus, jalad täitsa liikusid ning mälestuseks olid vaid põrutatid selg, valutav pea ning mõnevõrra verine põsk, siis tundus kõik täitsa tore olevat jälle. Kui ma poleks oma suts katkise näoga lapsi hirmutanud, siis oleksin veelgi mäest alla lasknud.
Ka õhtul oli kõik hästi tore... Natuken valus ja uimane aga ikkagi rõõmus ja rahulolev.
...
Öösel hakkasid rõõm ja rahulolu kaduma. Kõigepealt ei olnud mul õhku, niisiis tuli aken lahti teha. Siis ahistasid mind riided, need tuli seljast võtta. Seejärel hakkas mul külm, tuli lisaks ühele tekile veel teinegi peale võtta. Siis tundusid mu jalad huugavat ja varbaküüned niiiii pikad olevat, et see tunne ei lasknud magama jääda. Avastasin, et jalad ongi paistes. jahutasin neid. Küüned ei olnud pikad aga öörahu huvides said need veelgi lühemaks tehtud. Siis, juba teki all olles, saabus vedelikupuudus. Tuterdasin alla ja tõin pudelitäie vett endale. Ja siis sai juba vaikselt hakata magama jäämisele mõtlema. Saabumas oli hommik. Asendi leidmine oli keeruline. Kramplikult tuli hoida tekki põsele sattumast, sest see oli metsikult valus. Samuti tuli jälgida, et ma end kogemata vasakule küljele ei keeraks, mis muide mängib minu magamisharjumuste juures üsna suurt rolli. Ja siis jõudis lõpuks ometi kohale ka teadmine, et valuvaigisti ei vähenda ei põse, selja ega ka peavalu.
...
Ja nii ma siis ärkasingi hommikul tigedana nagu porikärbes, sest magada sain vaid ~20 minuti kaupa ning igale uuele uinumisele oli eelnenud pikk üritamise protsess. Valu ei olnud hommikuks vähenenud. Oma õuduseks avastasin hoopis, et silm, vasak siis, ei avane enam üldse ja peegel teatas mulle, et pool näost on kohe määäärgatavalt suuremaks paisunud. Ühesõnaga, ma näen välja nagu haledalt peksasaanud tänavakakleja. Ja peavalu meenutab ka end aeg-ajalt. Ning kael, õlad ja käed on enda sundasendis hoidmisest niiiii väsinud. Ning see üks töötav silm ei jaksa midagi väga kaua järjest vaadata, mittetöötavast ma lugejate heaolu huvides ei hakka üldse rääkima.
Oma õest ka mitte, kes on neljane, põletadasaanud, haigals ja ootab kahe päeva pärast toimuvat operatsiooni.

Ühesõnaga, minu positivismivarud on nüüd mõneks ajaks üsna põhjalikult ammendunud.

Ahjaa, oma kaastunde võivad ka inimesed sinna sammusesse pista... Uskuge mind, sellest ei ole mitte kellelegi kasu!