Peegelseintega labürint

Saturday, December 28, 2013

Kommersi puhul


Nädal pärast mu New Yorgi reisi oli amicadel Eestis kommerss. Ega minagi ei saanud seda ju tähistamata jätta. Ikka stiilselt, paari klaasi veiniga. Stripiklubis.
Kunagi septembri lõpus või oktoobri alguses tuli ühe siinse kohaliku sõbraga jutuks, et mis on need asjad, mida ma kunagi teinud ei olnud. Stripiklubis käimine kuulus nende sekka. Ta lubas, et püüab mulle erinevaid kogemusi organiseerida ja  ca poolteist kuud pärast lasketiirus käimist teatas ta, et uuris välja milline kohalik Härrasmeeste Klubi kõige viisakam peaks olema ja nüüd siis on aeg sinna minna.
Minu kõige üldisem kokkuvõte võiks kõlada umbes nii, et ma võiks teine kordki stripiklubisse minna, sest ma ei ole vist kunagi nii palju ilusaid komplimente saanud kui sealsetelt tüdrukutelt. :)
Sisse astudes nägi kõik üsna kena välja aga ma olin algusest peale seisukohal, et pime on seal ilmselt põhjusega ja enamus ilust oleks päeva valguse käes täiesti olematu. Leidsin laua, mis oli minu jaoks lavast piisavalt kaugel ja sain oma klaasi veini. Esimesed tütarlapsed laval nägid mõnevõrra õnnetud välja. Alustuseks olen ma üsna kindel, et nad saavad seal ise oma kostüümi valida ja no paraku pole mitte kõigile seda maitsemeelt antud. Teiseks oli see justkui vorm, et kõigil pidid olema tohutu kõrged platvormkingad jalas, millel neil oli aeg-ajalt raskusi püsti seismise ja kõndimisegagi, ammugi siis veel tantsimisega. Kõige tipuks oli esimene vahetus nii tuimade nägudega, et päris kurb oli kohe vaadata. Mõne aja pärast tuli aga teine vahetus ja see oli juba hoopis teine teema. Tütarlapsed olid saledad ja ilusad, kostüümid olid oluliselt maitsekamad, efektsemad ja paremini istuvad ning tantsus oli mingit emotsiooni ja esinemise juures nii olulist sära. Platvormkingad jäid, ent sel vahetusel tundus ka nendel liikumine kergemini sujuvat. Sellest punktist alates oli juba täitsa lõbus.
Igaks juhuks mainin ära ka, et kuna tegu on ikkagi konservatiivse ja kristliku osariigiga, siis täiesti paljaks ükski neiu end ei koorinud, teatud strateegilised pesuelemendid jäid ikka jalga. Väidetavalt pidi mõnel pool mujal, näitaks Miamis või Las Vegases, asi teistmoodi välja nägema ja korraldatud olema.
Kui ma olin oma esimese klaasi veini ära joonud, leidis mu sõber, et ma pean ikka täieliku kogemuse saama, mis tähendas, et järgmiseks tuli minna lava äärde neiudega suhtlema ja dollarilisi rahatähti püksikute vahele panema. Mõnel olid selleks lausa ekstra sukapaelad ümber kintsude. :) Üks täissale tütarlaps otsustas minuga väga lähedalt suhelda seal lava äärel, nii et mul ei jäänud suurt midagi muud üle kui kõvasti toolist kinni hoida, et naerust mitte maha kukkuda. Urises mulle kõrva, vehkis oma juustega üle minu ja tegi....muid asju... Tundsin, et olen igati täiskogemuse saanud, ent mu sõber arvas, et üks asi, sületants on veel puudu. Mul paluti tütarlaps välja valida. Mul oli küll üks lemmik seal, kes oli teistest säravam nii tantsija kui suhtlejana, ent enne kui tema kusagile lähedusse sattus, tuli meie juurde üks väga jõuline neiu, kes kõneles nii tugeva lõunaosariikide/maakate aktsendiga, et temast oli kohati pea võimatu aru saada, ent kes tegi nii head müügitööd, et ma lihtsalt ei saanud teda valimata jätta.
Oh Sa Püha Müristus! Teate, ta oli ikka kohe väga jõuline ja....hirmuäratav. Ma arvan, et selle konkreetse kogemusega on nii, et kes teada tahavad, võivad minu poole isiklikult pöörduda ja küsida, sest ma teiste inimeste säästmiseks ei hakka seda detailsemalt kirja panema. Isegi see teine klaas veini, mis mul tolleks hetkeks käes oli, ei teinud antud elamust vähem värvikaks. Pärast seda sületantsu (või õigemini lausa kahte) ütles mu sõber, et see oli nii hirmuäratav, et ta tahaks mingit malbemat kogemust enne lahkumist. Järgmise tütarlapse valis tema välja ja see oli tõepoolest oluliselt leebem ja tagasihoidlikum oma...ettevõtmistes. Sellega võis õhtu lõppenuks lugeda ja mina sain linnukese kirja panna – tehtud ja nähtud.
Selline kommerss siis sel korral. Ainulaadna, ma ütleks. :)

Sunday, December 15, 2013

Concrete jungle...


Üks õhtu otsustasin, et on tequila aeg. Lasin endale pudeli tuua ja enne kui arugi sain, olin juba nõustunud seltskonnaga latiinoklubisse minema. Üldse ei kahetse. Vahelduseks oli mõnus tantsida ja nauditava muusikaga kohas olla. Lisaks oli seltskond muhe (kaks soomlast, üks ungarlane, üks austrialane ja üks ameeriklane + muidugi mina). Klubis oli täitsa mitu sellist inimest, kelle tantsimist oli lihtsalt lust vaadata ja DJ käis aeg-ajalt puldi tagant väljas, võttis erinevaid tütarlapsi tantsima ja näitas, et kuidas seda kõike tegelikult tehakse. Ilus, lihtsalt ilus. Isegi mina sain kahel korral partneriga tantsida. Ühel korral soome posiga, kes kippus mind nagu kaltsunukku ringi sikutama ja raputama, ja teisel korral mingi kohaliku meesterahvaga, kes isegi teadis mida ta teeb. Igati tore oli.
***
Aga. Ma jõudsin vahepeal ka Greensborost välja.
Esimene mulje New Yorgist oli, et linna sisse saamine nõuab ikka tohutut kannatust ja Manhattan tundus lihtsalt igas suunas umbes olevat. Hiljem selgus, et mulje osutus igati õigeks ja õiglaseks hinnanguks.
Kohe hästi etteruttavalt ütlen ära, et mulle New York City, eeskätt Manhattan, suurt muljet ei avaldanud. Enamus linnast tundub olevat nagu hernehirmutis – kiht kihi otsas, parajalt räpane, igasuguse maitse ja stiilitunnetuseta. Lisaks on seal inimesi nii palju, et ruumi liikumiseks ja hingamiseks eriti ei ole. Rikaste ja ilusate linnaosa tundus aga lihtsalt mittemidagiütev ja veidi hall. Tõsi, kindlasti on sealt palju põnevat, elu keeb ja kunagi ei hakka igav. Aga meeldiv samuti mitte. Kui peaks võrdlema, siis minu isiklikule maitsele vastab Washington D.C. palju enam.
Nädalavahetus Suures Õunas oli aga siiski tore. Ütleme nii, et muljeid jagus. Kõigepeal suutsin ma metroos mõnda aega hämmingus olla. Seejärel avastasin, et minu üldse mitte odav “hotellituba” on ilma igasuguse liialduseta täpselt sama suur nagu Harry Potteri trepialune kunku ning ventilatsiooniava kaudu õnnestus mul naabri telefonivestlustest väga detailselt osa saada. Tegemist oli nimelt mehega, kes elab L.A.’s, töötab kahtlaste kujude heaks, aeg-ajalt teeb tööotsi NYC’s ning vallaliste kruiisireisidel ning omab tüdruksõpra nimega Nicole, kes elab koos oma tütrega kusagil NYC suhtelises läheduses. Ühtlasi oli selle mehe ja tema naisterahva vaheline kõnelus täielik manipueerimise meistriklass. Ma kohe tegin lausa märkmeid ja olin peaaegu valmis onu uksele pärast koputama ja praktilise ning näitliku õppetunni eest tasuma. Teema algas sellega, et tütarlaps soovis mehega vallaliste kruiisile kaasa minna, järgnes pikk mehepoolne monoloog sellest kui väga ta seda tahaks, ent kui kindel peab naine nende suhtes selleks olema, sest mees teeb seal ju ikkagi tööd, sellele omakorda järgnes naise poolne sõnavõtt, mida ma ei kuulnud, ning teema lõpetas mehe alandlik nentimine, et naisel on õigus nagu alati ja muidugi on temast (mehest) väga isekas ja enesekeskne naist sinna reisile kaasa tahta. Uskumatu!
Paadisõidukauguselt nägin ära vabadusesamba, oma jalgadega tatsusin läbi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) ning lifti kaasabiga käisin ära Rockefeller Center’i katusel. Aitäh Taavile! :) Kunstiga on nii, et mulle jätkuvalt meeldivad ainult väga kindlat tüüpi maalid ja ülejäänud kipub hämmingusse ajama või mõistetamatuks jääma. Silmapiiri on tore vaadata kui ilm on ilus aga kannatlikkus pole kindlasti mu esimene ega mitte ka teine nimi. Vabadusesammast ise näpuga katsuma ei läinud, võibolla kunagi järgmine kord. Praamipealt tundus seda palju ilusam vaadata olevat.
Kõige rohkem meeldis mulle hoopis üks konkreetne tänav Brooklyn’is, kust me paraku vaid millalgi keset ööd kiirelt läbi tuhisesime...aga seal oli õhku ja ruumi ja isegi ilusad kodud (eriti ümbritseva kerge getomaiguga võrreldes). Ühtlasi olid selle tänava ääres olevad autod ka eranditult sellised korralikud keskmised pereautod. Kirjeldab olukorda päris hästi.
Kõrtsid olid vahvad. Muidugi, kui on ikka ehe kõrts, siis meeldib see mulle suht igal pool. Peaasi, et seal mingi ennast muusikuteks pidav grupp omavoliliselt lavale ei roniks ja mu kuulmismeelt ei kahjustaks (nagu ühes Brooklyni kõrtsis peaaegu juhtus...aga ma lahendasin olukorra tänavale minnes ja suvaka hiinaka ees oleval toolil raamatut lugedes...keset ööd). Kõige mõnusam on lihtsalt rõõmsate inimeste melu.
Times Square, muide, on kohutav, kole ja epileptikutele ohtlik. Lihtsalt et te teaksite. Ühesõnaga käidud, nähtud, meh.
***
Lisaks võiks mainida, et andsin siin osadele oma sõpradele ka kaks tantsutundi. Üks valsi ja teine rumba teemal (noorte endi valik). Valsi tunnis meeldis osalejatele lõpuks kõige enam perekonnavalss ja rumba inspireeris üht itaalia noormeest edaspidigi tantsuga tegelema. Võit!
***
Kõige tipuks tuli mulle meelde, et unustasin mainida üht unustamatut muljet. Lõpuks sain aru kuidas mu rollimäng võõrastele ja asjasse puutumatutele paista võib. Kõndisin mina rahulikult, oma mõtetesse uppunult, ühest campuse servast teise, kui järsku ehmatasin oma mullist välja selle peale, et mingi tütarlaps liikus ettevaatlikult ja pikemat sorti pehmis-nuga või lühemat mõõka käes hoides tema suunas NERF-relvi viibutavate ja sõjakalt karjuvate noorte grupi poole. Alles siis tuli meelde, et campuses toimus nädal aega kestev “Humans vs zombies” mäng. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks olnud päris äge osaleda, ent ma oleksin seda tahtnud teha heas seltskonas, üksi tundus natukene kurb. Lisaks oli mul pidevalt nii palju õppida sel ajal, et ilmselt oleks mängus osalemiseks aja leidmine keeruliseks osutunud. Need mälupildid jäävad aga pikemaks ajaks silme-ette ja mul on hea meel, et nii paljud seda ettevõtmist nautida said. Kes lõpuks võitis, seda ma ei teagi. Mäng, ma arvan.

Järgmise korrani, sõbrad. Ma pole veel kaugeltki lõppu jõudnud ja olevikule järele jõudmine võtab oma aja.

Tuesday, December 03, 2013

Miks kodus on parem...


Nii kord kuus kirjutamine tundub mulle praegu paras tempo olevat.
Tegelikult on praegu nädal aega eksameid ehk marukiire õppimise periood. Mis muidugi tähendab, et tegemist on ideaalse blogi kirjutamise, piltide sorteerimise, pesu pesemis jms ajaga. Nautige!
Oma märkmikku, kuhu ma kirjutamisideid kritseldan, vaadates, tuli nentida, et ma ei saa lubada, et kõigest ühekorraga räägitud saan. Hakkan otsast pihta ja vaatame, et kas ja kuhu välja jõuan...
Täiesti niisama otsustasin, et hakkan peale pesu pesemisest. Või õigemini sellele järgnevast. Pesumasin on siin lihtsalt suur ja võrdlemisi mõttetu ehk trenniriideid tuleb kaks korda pesta. Kuna aga toad on pisikesed, mööblit pole mõtet endale osta ja riidepuid on mul jaopärast, siis tuli kohe esimesel nädalal tutvust teha sellise masinaga nagu seda on kuivati. Tubli ida-eurooplasena polnud ma ühtegi sellist kunagi varem näinud, ammugi siis veel puutunud. Riideid kuivatatakse kas õues nööril või toas restil. Olles nüüd selle masinaga juba üsna lähedalt, tervelt peaaegu nelja kuu jagu (kauem kui mõni mu suhe kunagi keskkooli ajal kestis) tuttav olnud, võin ma täie kindlusega nentida, et jään hea meelega õues olevate nööride ja toas olevate restide juurde. Miks siis... mina ,kes ma armastan hodumasinaid, mis mu elu kergemaks teevad, niiiii väga... Sest see neetud masin ei tee mu elu eriti kergemaks, kohati hoopis keerulisemaks. Esiteks tuleb seda iga kord enne kasutamist puhastada ehk mingi resti pealt villa kokku kraapida, mis sinna eelmis(t)est kasutaja(te)st jäänud on. Teiseks on kõik naaaaatukenegi sünteetikat sisaldavad riided sealt välja tulles nii elektrit täis, et ma sõna otseses mõttes käin ringi nagu patarei. Särtsu saan nii oma voodilt, ukselingilt kui padjapüürilt ning käekarvad on pidevalt püsti. Väga emabameeldiv. Kui keegi nüüd arvas, et siinkohal on tegu kirjanduslike liialdustega, siis tuleb mul see väärarusaam ümber lükata ja täiesti ausalt, ühte kätt piiblil ja teist üleval hoides, öelda, et räägin tõtt ja ainult tõtt ja ei midagi muud peale tõe. Sel korral vähemalt. Aga hea küll, olgu selle elektriga siis kuidas on...sel masinal on veel üks, hirmatuma suur pahe. See teeb mu riided väiksemaks! Ma tean küll, et paljud naised väidavad seda oma pesumasinate kohta ja ülejäänud populatsioon muigab aga seekord on tegu objektiivse tõega. Isegi kui ma olen siin olles juurde võtnud, siis pikemaks pole ma ometi kasvanud (pigem viimase mõõtmise kohaselt olen pool sentimeetrit lühemaks jäänud :o ). Kui kuivatist tulnud pluusi selga panen, siis vähemalt laiusesse venib ta kohe taas jälle mu keha järgi välja, ent pikusesse paraku mitte. Ma ei teagi kas mul on rohkem kahju sellest, et mu kaks varasemalt maani kleiti ei ole enam teps mitte maani kleidid või sellest, et pärast mitmetunnist pükste alga proovimist ostsin ma lõpuks endale kaks paari teksaseid, mis pärast esimest pesu olid mõlemad kukekad. Tuli minna poodi järgmise kahe paari järele. Sel korral juba targemana, ostsin kohe heaga nii pikad püksid, et algselt pidin neid ikka korralikult üles rullima ja ka siis lohisesid need veel kergelt mööda maad. Pärast esimest pesu aga osutusid nad täpselt parajalt pikkadeks. Õnn ja rõõm. Kõige vahvam lugu on seotud aga pluusiga, mis meeldis mulle algselt just seepärast, et ta oli selline pikk, ulatudes üle puusakaare peaaegu et poolde reide. Nüüd on tegu nabakaga. Ausalt. Liialdamata. Ei teagi, et kas nutta või naerda, kuivateid ma aga ei salli. (Jah, ma tean, et tegu on kuivati süü ja mitte pesumasina omaga, sest ühest teise asju ümber tõstes saan nende pikkust kontrollida.)
Kui juba nutuks ja halaks läks, siis tuleb küllale veel juurde panna. Nimelt on mul siin veel kaks põhjust kurtmiseks. Esimene puudutab mu küüsi. Eestis kasvasid need kiirelt pikaks ja olid seal juures terved ning tugevad. Mingeid kunstküüsi ma kunagi ei vajanud ja ainult jaanuaris, veebruaris võis täheldad, et nad kippusid vahel murduma ja veidi rabedad olema. Siin aga pole ma pikki küüsi näinudki (endal, see tähendab). Nii kui natukene küünte moodi välja hakkavad minema, siis murduvad, kukutavad kihte küljes ära jms. Ma ei suuda oma peaga ka päris täpselt välja mõelda, et mis minu dideedis nii teistmoodi on. Kodus hakkan jälle iga klaveriõpetaja õudusunenäoks.
Teine õudukas on mu silmad. Need on juba nädalaid, kui mitte kuid, konstantselt punased ja aeg-ajalt kipitavad. Ma panen osa sellest metsiku arvutivaatamise ja lugemise koormuse arvele aga teine pool läheb kindlalt selle neetud kloorivee kontole. Ma ei saa Eestis nendes veekeskuste mullivannides ka käia, sest seal lenduvad minipritsmed oma klooriga teevad mu peaaegu pimedaks. Ühtlasi sain arsti juures käies teada, et mu parem silm on tugevam kui mu vasak silm ja kuigi ma aeg ajalt kurdan uduse nähemise üle, siis võrreldes tavainimesega pidavat mu nägemine superhea olema. Kui ainult see neetud valgus ei segaks! Õues käin jätkuvalt päikeseprillidega ja päiksekaid kannan ka pikemalt arvutit või projektoriekraani vms vaadates. Nii on vähem valus. Ma olen alati öelnud, et näen pimedas paremini kui väga valges ja taskulambid ning laternad on metsas kurjas. (Nii, mu fantaasiafännidest sõbrad, kelle see minust teeb?)
Ühtlasi tasub ära mainida, et kuigi mina käin väljas jätkuvalt päikeseprillidega ringi ning selle nädala lõpus lubatakse kuni ca 21 kraadi sooja (hetkel on ainult 13), siis vahepeal oli isegi siin mõni külm päev. Temperatuur langes alla nulli kohe mitmel järjestikusel päeval ja üks kord sadas isegi midagi lörtsilaadset (kuigi veidi rohkem siiski vihma poole....aga kohalikud nimetasid seda juba lumeks). Minu kallis toanaaber, kes on päris oluliselt soojemast kliimast kui mina, keeras ükspäev toa küttekeha nii kõrgele temperatuurile, et kui ma loengust koju tulin, oli ukselink käega katsumisel suht kuum. Mina sammusin seepeale tuima näoga akna juurde ja tegin selle lahti. Igaühele oma.
Praegu võtan väikse hingetõmbepausi ja jätkan järgmine kord. Nägeš!