Peegelseintega labürint

Tuesday, January 30, 2007

Tervis tuli, mõistus läks

Tegelikult on mul igati äge elu. Tänu mulle endale loomulikult, kes ma kõik toredaks mõtlen ja siis muidugi tänu kõigile neile, kes mu totakate ideedega kaasa tulevad ja/või ise samaväärseid ning hullemaidki genereerivad.

Näiteks õpetar Ser Sirel, et armastust ei ole olemas, pärast armumist tuleb tolerants.
Seejärel selgus, et kevadel, nii märtsist alates võib julge enamik mu sõbrannadest loota pidu minu juures, mille üheks kõrghetkeks on kindlasti meesstrippar. Ma nimelt plaanin üht kihlvedu võita, mille auhinnaks see siis on. :)
Ja ees ootab kummijulla sees mäest alla kihutamine kilgete saatel (teiste kilgete, mina ei kilju!). Ning kesköine saun lumeinglitega.
Muuhulgas ei tohi ära unustada ka _kahte_ tüdrukuteõhtut, mis mõlemad juba kavandamisel.
Ja siis muidugi veel striptiisiklubi külastus... Esiteks on see mu ammune unistus, teiseks peab mu kihlveopartner nõksud enne märtsi selgeks saama. ;)
Ja see kõik on ainult osa kahe nädala plaanist. ;)

Elu on seiklus, raisk!

Kui kellelgi on veel vahvaid ideid ja/või muid pakkumisi, siis ma ootan suure huvi ja põnevusega. Vastutasuks kutsun Sindki järgmine kord kaasa kui linnapeale vandaalitsema või lauale tantsima ronin. :)

Sunday, January 14, 2007

Raport

Niisiis, kuidas mu plaanitäitmine eile õhtul ja täna varahommikul läks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et päris hästi.
Umbes pool kaksteist hakkasin Jaanika juurde jalutama. Teekonna skoor oli 7 kiirabiautot (neist kaks vilkuritega), 3 joodikut (neist üks jalgrattal), palju muda ning 1 alasti naine.
Jaanika juures alustasin - ...nagu Vahuri vanaema ütleb...
Kõigepealt siis 1/3 pudelit tequilat ja siis 1 pdl vahuveini. Üksi, sest Jaanika pidurdab 22. jaanuarini. Natukene nuttu ja hala ning seejärel Toomele lollusi tegema. :)
Kõigepealt püüdis mu tähelepanu tähetorn - sinna läheme! Jaanika oli nõus. Läksime siis värava juurde. Jaanika arvas selle lukus olevat aga pärast minu paari jõu ja ilu numbrit ning mõnd osavamat manöövrit see suur värav siiski avanes. Lükkasime selle ägisedes lahti (huvitav kas ikka õigele poole?) ning pugesime sisse. Siis avastas Jaanika, et kõrval olev jalgvärav oli muidugi täiesti lahti, lausa nii lahti, et me oleksime mahtunud sealt või kõrvuti läbi jalutama. Ja siis nägin mina, et teisel pool suurt väravat polnud üldse mingit väravat enam ollagi. Aga kuhu oleks kogu kangutamise rõõm jäänud kui meil oleks olnud mõistust ja taipu neid lihsamat ligipääsu võimaldavaid kohti märgata ja kasutada.
Nii...ja siis olime me tähetorni juures. Otsustasime, et teeme majale ringi peale. Kusagil maja taga leidsin ma kuuri, mis mulle tõeliselt-tõeliselt meeldis. Milline see täpselt välja nägi, ma enam eriti ei mäleta, sest ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Vaatasin rohkem detaile. Aga ma tean, et see meeldis mulle vähemalt öösel väga. Jaanika arvas, et just nüüd oleks hea aeg ja koht pildistamisteks ning helistas sõbrale. Tahaksin siinkohal ära mainida, et kell oli umbes kolmveerand neli öösel. Suur oli meie üllatus kui selgus, et Jaanika sõber magas ja ei olnud huvitatud välja tulemisest. :)
Niisiis, üllatuse allasurumiseks ja nukruse vältimiseks tuli loomulikult mööda seina hakata üles ronima, kasutades selleks vihmaveetoru ja mingit metallijuppi. Väga kõrgele ma ei jõundud aga üksjagu siiski. ;) Alt kostusid Jaanika hüüded: "Lollakas, tule alla, siin on kindlasti kaamerad. Kui Falk tuleb, siis mina ei hakka midagi selgitama." Ma olen endiselt täiesti veendunud, et seal ei olnud mingit kaamerat, rääkimata mitmusest.
Nii, seejärel ma otsustasin, et ei, meil siiski ei ole vaja ümber tähetorni jalutada vaid me ronime nüüd üle võrkaia, mis niikuinii oli kenakesti lömmis. Teisel pool seda aeda oli lihtsalt niiiiiiii ilus kalle mäest alla. Jaanika ägises ja protesteeris vist natukene, suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud, aga üle ta igatahes ronis! Ja tema järel mina ka. Huvitav kuidas mu riided pärast eilset ööd välja näevad? Ma ei ole veel vaadanud...
Igatahes, seejärel tuli minna traditsiooniliselt kiikuma. Mõned minu jaoks olulised mõtted ja veel natukene nuttu ja hala...aga siis läks taas lõbusaks, sest me hakkasime laulma. Ning meenus, et ega me tegelikult ikka ei oska eriti laule peast. St oskame küll....aga lünkadega, nii paari sõna või fraasi kaupa. :)
Ühel hetkel hakkas Jaanikal jahe ja nii oligi aeg koju minemiseks käes. Üks lõputu mudaväli laius mu ees...aga otsustasin siiski muda ja mitte takso kasuks, sest oli vaja värsket õhku ja avaruse tunnet, muidu oleks tulnud järjekordne paanikahoog.
Uuuu....ja koju jõudsin ma veerand kuus hommikul. Just kõige õigem ja parajam aeg hommikul koju jõudmiseks päev enne ülirasket eksamit. :)

Kinnitust leiab tõsiasi, et mida rohkem teha, seda vähem on aega mõtlemiseks.

PS. Sander, ma tõesti lootsin sinu peale aga sa vedasid mind alt. Reetur oled!

PPS. "Sa võid ju ka tulla."

Saturday, January 13, 2007

Moodswings

Meeleolu on veider. Ei liha ega kala.
Igapäevaselt ettetulevad sündmused on vahel naljakad. Ja siis vahel jälle ei ole ka.
Täna igatahes on mul üks kiirete otsuste tegemise ja vahetamise päev.
Kõigepealt otsustasin õppida. Seda ma ei teinud.
Siis otsustasin koristada. Seda tegin. Natukene.
Siis otsustasin õppida. Seda ei teinud ma endiselt.
Siis jätsin otsustamise vahele. Polnud millegi vahel valida, sest valikuid jäi vaid üks.
Siis otsustasin, et ei õpi. Sellega olen ma päris hästi hakkama saanud.
Ja just nüüd äsja otsustasin, et mul saab olema vinge õhtu, mis sisaldab kaktuseviina ning kaugushüppeid kiigelt, selg ees.

Homme jagan muljeid. Võibolla.

Peamine on see, et kui pidu toimub kusagil mujal, siis teen mina ise oma õhtu!
Minuga on alati pidu! ;)
Tahab keegi ühineda? Helistagu! ;)

Monday, January 08, 2007

Meeled...

Mulle on alati meeldinud inimeste see omadus, mis laseb mõnel kindlal helil, erilisel lõhnal, kunagi nähtud pildil, teraval maitsel või mõnel muul aistingul olla niivõrd tähenduslik. Ma mäletan, et esimeses klassis keeldusin ma oma vesivärvikomplekstist üht kindlat pruunikaskollast tooni kasutamast, sest selle värvi toon meenutas mulle üht kunagi söödud ebameeldiva maitse ning lõhnaga kastet. Iga kord kui ma seda värvi vaatasin, siis lausa tundsin selle eriliselt vastiku kastme maitset. 14 aastat on möödas ja ma mäletan seda värvitooni, maitset, lõhna ja kõike sinnajuurdekuuluvat hämmastavalt selgelt.
Ja siis see kõhugripi fenomen. Mõelge, kas pole mitte nii, et viimane eriti tugev maitse või lõhnaelamus, mis teil oli enne mõnd ägedat kõhugripi või toidumürgituse juhtu, on pärast seda ebameeldivaks saanud/jäänud.

Juba kõrghariduse omandamise esimesel aastal õpetati meile, et kui katseloomal oli pärast söömist kiiritamise tõttu paha olla, siis ta omistas selle reaktsiooni hoopis enne söödud toidule mitte millelegi muule (nagu näiteks kiiritamisele, millest ta muidugi ka teadlik ei olnud). Mingi heli või valgusega aga seost ei tekkinud (ehk siis katseloom ei hakanud ei heli ega valgust vältima, oma halva enesetunde allikaks pidama).

Niisiis on täiesti loomulik, et viimane tugev maitse või lõhn seostub iiveldustundega kui potentsiaalne mürgi(stuse) allikas. Minule näiteks on eeltoodud põhjusel täiesti vastuvõetamatuteks kalapulgad ja vaniljeviin (või tegelikult enamik vanilje maitse- ja lõhnalisi asju), mõnel juhul ka friikartulid (oleneb valmistamisviisist ja rasva hangumise astmest).
Ning oh neid mälupilte, mis tekivad mõne vana võistlustantsuga seotud lemmikloo puhul. Nii mõnigi pala meenutab hetki võistlustelt, laagritest, olulistest sõpradest ja sõbrannadest.
Üks väga konkreetne lugu, mis meenub mulle aastavahetusest 4 aastat tagasi, toob mulle siiani naeratuse näole. Vana tuttav tabas minu meeleolu lihtsalt ideaalselt ära ning pühendas mulle ja ühele teisele inimesele loo: The Puddle of Mud - She f***ing hates me. Ma siiamaani kuulan seda lugu mälestustega, ainult vaatenurk mälestustele on aja jooksul muutunud, seda siiski paremuse poole.
Ma olen ka täiesti veendunud, et teatavat rolli organisatsiooni valikul mängis aastate pikkune eelistus värvi (tegelikult lausa kahe) osas. Need, kes on mu põhikooli lõpust pärit mantlit või viimast standardi kleiti (tegelikult üldse mu võistluskleite) näinud, saavad aru.
Ja siis on muidugi veel see: Juanes - La Camisa Negra -> selle loo taustal on mul silme-ees pilt suvisest, öisest Pirita teest ja mõnusast kiirusest mugavas autos. Jälle silmapilk, mis antud looga alati meenub.
See on hämmastav kuidas pisikesed, antud hetkel täiesti tähtsusetud detailid, osutuvad hiljem nii olulisteks ja suurteks.
Ja hetkel näiteks ajendas mind kirjutama see, et mul tuleb riideid vahetada, sest minu ümber heljuv ja riietest tulenev lõhn ei lase mul õppimisele keskenduda. Õppida on aga vaja. Hetkel käes kognitiivne psühholoogia - eks seegi oma teatavat rolli tänaste mõtete ning sissekannete juures.

Niisiis, riideid vahetama...ja muusika tuleb kinni panna ning tube õhutada, et ei oleks ühtegi segavat tegurit mingeid aastate taguseid või lähemaid sündmusi meenutamas.
Huvitav, kas see oleks lahendus minu kauaaegsele probleemile keskendumisega?