Peegelseintega labürint

Friday, July 28, 2006

Puhkusest põhjas

Varsti algab uus aga ma pole veel eelmisestki midagi kirjutaud. Nädalavahetusest siis.
Igatahes käisin ma Tallinnas puhkamas. Veider, eksole. Tegeleikult ei ole. Tallinnas käin ja vaatan inimesi, maju, ehitisi ning liiklust. Mõni asi meeldib ka aga üldjoontes lihtsalt naeratan omaette ning mõtlen, et küll on hea siin nö turistina käia. Inimesed on tegelikult toredad. Mõned vähemalt. Nende pärast tasubki ikka ja jälle minna. Inimesed kaaluvad tegelikult kõik muu üles. Olen omaette juba kunagi ammu otsustanud, et ainuüksi töö ei pruugi mind panna Tallinnasse kolima (kuigi võib) aga inimeste pärast võiksin seda teha küll. Samas, minu tööks oleks igal juhul inimesed, nii et mine võta nüüd kinni, eksole. Aga seepärast, et see meie pealinn mulle linnana meeldiks - mitte kunagi!
Puhkuse osa minu sõitudest põhja moodustab aga suvilas veedetud aeg. Tõeline sanatoorium nii kehale kui hingele. Nostalgia, lapsepõlvesõbrad ja -mängumaad, hoolitsevad vanavanemad, sõbralik koer, ei mingeid kohustusi, kaugus igapäevastest pingetest ning rutiinist, alati ootav hea söök ning ei mingeid linnalikke mugavusi kuid samas on kõik vajadused rahuldatud. Lihtsalt fantastiline! Ja ma lähen täna taas sinna!!!
Millega ma siis aga eelmisel nädalavahetusel hakkama sain.
Laupäeva hommikul käisin elus teist korda Plazas. Ma ei mäleta enam millal esimene kord oli ega isegi mitte seda mida ma siis vaatamas käisin. Polegi oluline. Seekord oli filmiks igatahes "Take the lead" ning staariks Antonio Banderas. Filmikunstilises mõttes ei olnud tegu just millegi erilisega. Isegi Banderas ei olnud minu jaoks filmi säravaim osa. Tants.... See on see mis mind Plazasse viis ning tänu millele ma vist terve filmi aja, lollakas naeratus näos, rahulolevalt ekraaniltoimuvat jälgisin. Võistlustants, eksootilisemad tantsud, hip-hop...kõik segamini, vaheldumisi ja kombineeritult. Mõnuuuuzzzz....
Seejärel sain Jonnaga kokku. Meeldiv chill&grill tema isa juures. Eriti meeldivaks tegi selle muidugi asjaolu, et Mart tegi salati (mis oli suurepärane) ning küpsetas liha (ka väga hea), lisaks jõudis vahepeale minuga isegi raamatutest rääkida. Ja oh, lihtsalt ümisema panevalt hea oli üle pika aja Jonnaga taas lihtsalt tunde rääkida, kõigest ning kõigist...ja ikka jäi nii palju asju rääkimata ning arutamata. Ootan juba kannatamatult järgmist taolist võimalust.
Õhtu teine pool jätkus vestluse, tee (sel teemal mind isegi hariti natukene) ning filmiga. Filmi nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud kuivõrd nägin seda vaid vilksamisi. Igatahes oli tegemist üsna keerulise teosega. Tunnistan ausalt, et nii mõnigi nüans jäi märkamata ning nii mõnigi keerdkäik hoopis arusaamatuks, kahe tegelase olemasolu ei suutnud ma üldse enda jaoks ära põhjendada. Eks oma osa mängis ka see, et ma ei jälginud filmi just kogu aeg ja täieliku tähelepanuga vaid tegelesin vahepeal ka muuga kuid ikkagi on üsna masendav tõdeda, et ma ei saagi alati ja kõigest aru ning vahepeal tekib ikka sellise rumala blondi tunne küll. Õnneks ma vist ei olnud tegelikult päris ainus kes 100% kõigest aru ei saanud.
Raamatu sain ka laenuks ning kolmveerand üks öösel olin taas suvilas. Avastasin üht-teist põnevat ka vanavanemate koera öiste harjumuste kohta aga neid ma siin mainima ei hakka. Perekonnasaladus! :P
Pühapäeva hommik kuulus täielikult mulle. Magasin nii kaua kui tahtsin, lugesin, sõin maailma parimat hommikusööki (meenutagem siinkohal, et tavaliselt ma hommikuti ei söö), vaatsin isegi telekat, sõin marju ja nautisin niisama suvehommikut suvilas.
Seejärel tuli loomaaed. Päris ehtne loomaaed! Ma poleks arvanudki, et mingisugused taga-kaukaasia mägikitsed ja kõik nende lähemad ja kuagemad sugulased, kes on muuhulgas kõik seltsingulised loomad, võiksid nii naljakad olla, või et roomajatemajas on koomiks tagurpidi kleebitud, või et Part on tegelikult Loomaaia Ristiisa...aga pole päris kindel kui kauaks veel, perekonnas on tunda hõõrumist ning Kajakad kindlustavad oma positsioone. Õige kogus teravat huumorit ja minu päev on täie ette läinud! :)
Õhtune Tartusse sõit rongis oli ka muidugi elamus omaette - mind ei ole varem kunagi seljataga istuv umbes nelja aastane vene tüdruk iga natukese aja tagant silitamas käinud. Kõik läks kaubaks...käed, õlad, juuksed. :) Aga ta oli armas tegelikult. :)

Selline oli siis möödunud nädalavahetus, eks ma nädalapärast kirjutan sellest, mis täna alguse saab. :)

***

Vahepeal toimus aga veel niipalju, et ma avastasin uusi piire kui palju ma sööma olen võimeline, kohtusin Kärdiga ja kuulsin kõike (ma loodan) tema Europareisist ning käisin ühel vahval tüdrukuteõhtul. Oma kallist venda, kellega me tegelikult endiselt ühes majas elame, nägin ma viimati teisipäeval ning järgmine kord näen hea õnne korral homme päeval. Normaalne, eksole. Ja täna öösel magasin 11 tundi järjest - lihtsalt taevalik!
Aga nüüd asun taas tööd tegema!

Wednesday, July 19, 2006

Raport

Tegelikult oli kolm kaheksast laupäeval päris hea saavustus. Minu meelest oli igatahes mõnus...ja öösel rullusime kolmekesi trepist alla ehk peaks Awe ütlust modifitseerima - ka pall on vorm! :) Ülejääkidega oli aga nii, et need söödi mu näljase pere poolt järgmisel päeval ära ja puudugi tuli.

Vahepeal sain hakkama isegi mõne olulise asja kordaajamisega mis nüüd ootavad vaid teiste taga. Niisiis suudan ma kohati iseg itubli ja asjalik olla.

Eile aga käisin isaga kontserdil. Nagu härra professori puhul ikka, oli äärmiselt raske aru saada kas ja mil määral see talle üldse meeldis. Vähemalt sain ma süüa ja juua ning põhiline kommenteerija olin siiski mina. Aga plaati lubas ta vaadata, nii et ehk isegi meeldis.

Aga tegelikult ma elan ikka veel nädalavahetuses. Teate küll, selles mis algab reede õhtupoolikul ning lõppeb esmaspäeva hommikuks. Täpsemalt siis selles viimases. Juhtub harva, et saab nii palju plusse kirja panna - jäätis söödud, pahategu vist andeks saadud, heategu tehtud, heategu võlgu jäädud, oma tubades põrandad välja kaevatud, palju ja häid asju süüa tehtud ja ära söödud, oluliste inimestega koos aega veedetud ning Asjadest räägitud, mõnusaid raamatuid loetud ja isegi ema aidatud. Pärs edukas.

Monday, July 10, 2006

Ilm ja mõnda

TÜ psühholoogia osakonda viiva ukse link on kuum. Ära end just ei kõrveta seda kasutades aga palju puudu ka ei jää. Tegelikult võiks sinna mingi hoiatava sildi lausa panna...
Minul on praegu aga hea tuuline olla. Terve esimese poole päevast istusin ja kuumenesin siin oma kuudis aga viimaks hiivasin isa kabinetist ventilaatori ja praegu on lihtsalt võrreldamatult parem olla. Koosolekuruumis paistis külm vesi olevat otsa saanud aga lõunalt tagasi tulles ma juba nägin seda ballooniautot õuepeale sõitmas. Seniks on siin ruumides aga lausa mitu kraani. Iga kord tuleb muidugi natukene oodata enne kui kraanist voolav vesi tegelikult ka jahedamaks läheb aga juua siiski saab. Tegelikult oli mul siin vahepeal lausa torm. Kolm akent neljast olid võimalikult lahti...ning siis tõusis väljas tuul. Oh kus paberid lendasid ja ribikardinad lammutasid. Üht akent surusin kinni päris mitukümmend head sekundit ise sealjuures kogu keharaskust ning jõudu rakendades. Siiski, hakkama sain.

Möödunud nädalavahetus pani mind aga mõtlema, et olgu see kontoritöö mis ta on, ikkagi meeldib see mulle ilmastikuolusid silmas pidades rohkem kui välitööd. Konditsioneer või ventilaatorid, külm vesi ja lahtised aknad aitavad kuuma vastu, radiaatorid ning soojad riided aga külma puhul. Väljas olles aga ollakse üsnagi julmalt nii päikese, vihma kui tuule meelevallas.

Aga et siis nädalavahetusest...
Nooh, mõnda aega ei saa ma näiteks ühtegi lühikest seelikut ega pükse kanda. Nii katkised ja sinised jalad lihtsalt peavad natukene aega varjatult paranema. Ehk siis...
"Lugu sellest kuidas Printsess Hel-neteral jalgrattamatkal käis"
Haa...kes lugu kuulda tahab võib ise küsida. Narratiivi kui niisugust sel korral väga ei olnudki. Küll aga ei oska ma vastata küsimusele, et kas/kuidas mulle see retk meeldis. Pole halli aimugi. Ma tean ainult, et nende umbes 32 tunni jooksul käis mul peast läbi väga palju mõtteid alustades sellest, et "ma ei lähe enam elus jalgrattamatkale" või "ma ei istu enam iial sadulasse" kuni selleni, et "see on üks parimaid hetki mis mul kunagi olnud on". Ma uskusin, et suudan kogu üritusest selgema pildi kujundada endale umbes tänaseks aga seni pole veel õnnestunud.
Ootustest, lootustest ja tegelikkusest.
Ma kartsin seda matka väga ja eeskätt just oma õnnetute põlvede tõttu. Phäh! Põlved pidasid suurepäraselt vastu. Teine hirm oli, et kas ma ikka füüsiliselt jaksan üldse teistega sammu pidada. Ka see hirm oli selline mitte eriti mõttekas. Tagantjärgi ütlen, et jaksasin küll. Etteotsa ma just ei jõudnud, õnneks polnud ambitsioonigi aga tegelikult ma siiski nii kehv ka ei ole kui esialgu endale ja kõigile teistele mulje jäi. Nimelt oli see mis mul vastu ei pidanud hoopis midagi seni arvestamatut. Käed! Esimesel päeval peaaegu kogu tee ja teisel ka päris hea jupp maad mööda väga treppisõidetud kruusateid mööda vändata on minu jaoks edaspidi suhteliselt välistatud. Nii halba elamust ei jäta mulle just paljud asjad. Käed on siiamaani valusad, peopesadest nahk mahahõõrdunud ning randmed ära põrutatud. Kätele toetamine on näiteks täiesti välistatud. Seda oli lausa nukker vaadata kuidas muidu sõitsin täitsa enam-vähem teisega koos...ja nii kui tee muutus raputavaks olin kohe kõige viimane, nii kaugel teistest, et peaaegu ei näinudki neid, saateauto kuklasse hingamas ja närvilisust tekitamas, samal ajal tõi iga uus rataste alla jäänud kivike, lohk või küngas tulise valu kätesse, kibeda maigu suhu ning kurjad/nukrad mõtted pähe.
Maanteel oli aga hoopis teine tunne. Niisiis hakkasin ma sõitu nautima alles reisi viimases osas. Nukker natukene aga kindlasti olen ma kogemuse võrra rikkam.
See-eest oli rattasõidust erinevaid asju, mis olid kindlasti meeldejäävad ning meeli ülendavad. Ilmselt jäin ma nii mõnelegi meelde kui See-hull-tüdruk-kes-kogu-aeg-riietega-ujumas-käis. Aga vesijahutus oli oluline! Miskipärast tundus mulle, et kuumus ei mõjunud teistele nii laastavalt kui minu blondile (küll rätikusse mähitud aga siiski!) peakesele. Lisaks sain ma elus esimest korda laukas ujumas käidud. Terava elamuse jättis ka üsna ekstreemse matsarajakese ratastel läbimine ning rippsilla ületamine, mis mulle täitsa meeldis. Lisaks rataste transport üle rabas oleva laudtee ning paatidega jõe teisele kaldale vedamine. Oh, ja muidugi ei saa unustada sauna, mis kellegi sõnutsi oli "see suur kilekott jõe ääres" aga sellegi poolest vapustav (heas mõttes) ning vettehüpped tornist ja mujalt mida ma oleksin võinud tegema jäädagi kui mitte ühel hetkel väsimus õlale poleks koputama hakanud.
Niisiis, nagu öeldud, segased mõtted ja emotsioonid seoses selle üritusega.
Kui ma aga järgmisel aastal juhtun mingil segasel põhjusel taas soovi avaldama osa võtta, siis kõigepealt meenutage mulle palun minu sissekannet, seejärel soovitage kätekõverdusi teha, siis käskige korralik ratas ning varustus kusagilt välja võluda ning jalgrattakinnasteta ei tohi mind mitte mingil juhul minna lasta! Aitäh juba ette, sest ma tean, et sõbrad hoolitsevad selle eest, et ma lollusi ei teeks, eksole. :)

PS. Xel’i blogi lugenult ma lihtsalt pean mainima, et magasin sisuliselt palja maapeal (sest telgi põhi ju ei loe) magamiskotis ja seda pärast päev läbi rattaga sõitmist (kusjuures ma ei olnud enne ju aastaid rattaga sõitnud). Hommikul aga ei olnud ükski koht valus ega haige. Kui muidugi käed välja arvata, mis, nagu öeldud, olid eelmisest päevast juba põrutada saanud. Siit peaks vist järeldama, et ka mina ei ole veel vanaks jäänud. :PSiinkohal tervitan Helinit, kes on minust tubli paar-kolm kuud vanem. :)

Monday, July 03, 2006

Paradiisist tagasi

Einoh, ühel hetkel pidi see muidugi juhtuma, et tuli reaalsesse maailma tagasi tulla.
Terve eelmise nädala veetsin veel rõõmsalt mulli sees, peaaegu kordagi aia territooriumilt väljumata ja samas palju vahvat ning toredat tehes. Täielik puhkus, noh. Nädalavahetus oli ka veel omamaoodi täielik ebareaalsus. Gaudeamus oli nagu üks korralik laulupidu kunagi. Kummalgi esimesest kahest õhtust ei jõudnud koju enne kui kuupäev oli vahetunud, teisel õhtul oli vahepeal lausa täiesti valgeks läinud ning hingeõhk kippus väljas aurama. Ahjaa, ebareaalsuse tunnet süvendas veelgi üks printsessilik moment, kus kergelt ähvardavas situatsioonis sai end mõnuga naisena ehk kaitstult tunda.
Laulupidu ise möödus imekauni lõõsakava päikese all, rättide lehvides ja lipu ning muu üle nalja tehes. Täielik muinasjutt.

Aga siis saabus esmaspäeva hommik ning muinasjutt sai otsa. Ärgates andsid jalad end veel endiselt tunda ning ühegi soki, suka, kinga või muu jalanõu jalga panemine oli peaaegu et välistatud. Lisaks lihtsalt väsimusele suutisn ma ju jalad ka katki teha. Kokku on hetkel loetud kahe jala peale 5 plaastrit vajavat kohta.
Järgmiseks meenutas end päikese käes kannatanud nägu, mis praeguse hetkeni õhetab, on üsna punane ning ebamugavalt pingul naha all.
Noh, ja siin ma siis nüüd istun. Oma esimesel päeval töö. Väga vastandlikud muljed ja emotsioonid. Alustades sellest, et tegelikult on igati vahva ja omamoodi täiesti huvitav. Ma saan kohe üsna palju targemaks ning kui aus olla, siis rikkamaks ka. Aga jalad on paistes (täiesti niisama), minu tööruumis ventilatsiooni peaaegu ei ole, vett ei jaksa nii palju juua kui tahaks, väsimus on ning ülemus ehk isa on kuri. :D

Aga ma arvan, et märksa asjalikumad muljed tulevad siis kui on paar päeva juba asjaga tegeletud.