Peaaegu unenägu

Ta kõndis mööda linna ringi. Kõrvaltvaatajale tundus tempokas samm ja kaugusesse suunatud pilk viitavat kindlale sihile, tegelikult ei olnud Tal aga aimugi kuhu Ta teel on või miks. Linn oli kevadiselt kaunis, päiseline ning värsket lõhna täis, niisiis nautis Ta lihtsalt ümbritsevat ning avanevat vaadet. Niipalju kui Ta muidugi üldse nägi, sest...

...Tema juures oli üht-teist kummalist. Näiteks kõndis Ta ringi vihmapilv peakohal. Või vähemalt nii näis. Aga ainult Tema pea kohal. Mujal säras päike ja inimesed naeratasid. Tegelikult naeratas Tema ka, sest Teda ümbritsev vihm ei puudutanud Teda, tal oli vari. See oli üks isemoodi vihmavari, mis ei kaitsnud vaid Ta pead vaid ümbritses Teda justkui maani ulatuv kuppel või kookon. Nii oli Ta vihma eest täielikult kaitstud. Kuna vari oli läbipaistvast materjalist, siis ei häirinud see eriti ka ümritseva jälgimist ning oma jalutuskäigu nautimist. Mida Ta aga ei teadnud oli see, et väljaspool seda varju paistsid kõik asjad tegelikult palju teravamalt ja selgemalt. Tema aga ei teadnud seda ja ei tahtnudki teada. Milleks? Tal oli nii hea küll.

Möödujad nägid vaid Tema kuju kuid mitte tema näojooni, sest väljastpoolt sissepoole oli läbi selle varju veelgi raskem selgelt näha kui vastupidi.

Inimkogud kulgesid mööda linnatänavaid edasi korraks abatavalise kuju poole pilke heites aga siis seda kui veidrat või ebamugavat nähtust oma mõtetes kõrvale tõrjudes ning taas oma päikeselise päeva peale mõeldes. Vaid mõnel üksikul korral sattus juhuslikult mööduv inimene Talle nii lähedale, et saada osa paarist varjult tagasi põrkuvast vihmatilgast ning seejärel tegid nad kiire hüppe kaugemale, tagasi kindlalt kuiva ja päikeselisse päeva.

Üks kord tekkis ühel möödujal huvi selgemini sissepoole näga aga ta torkas varju sisse kogemata augu nign vihm pääses sisse. Ja Temast sulas killuke ära.