Inimesed rokivad taas. Täiega!

Hästi kaval on hoida endale midagi mille välja ütlemine teeks paljude elu nii palju kergemaks. 24 tunni jooksil seda 4-5 korda kohata tekitab minus üleküllastust.
Kas minul on midagi viga kui ma arvan, et probleemid, mis hõlmavad mitut inimest, saavad kõige paremini lahendatud neist rääkides? Ma olen vist juba liiga palju oma erialaga tegelenud, et uskuda mõtete lugemisse. Muidugi, inimesed tajuvad end ümbritsevaid meeleolusid ja väljaütlemata mõtteid aga seda kõike ainult teatud piirini. Rääkimine aitaks lahendada nii paljusid vääritimõistmisi. Aga ei, olgem ikka teatraalsed ja dramaatilised! Elagu!
Ja oh seda nostalgiat. Ikka puhas ja ehtne keskkooli tunne tuli peale. Üks oma sõpradega ühes nurgas, teine oma sõpradega teises nurgas. Ligi aasta pole ühtegi sõna omavahel vahetanud, paar aastat vestelnud, ja samas oleks kõik nii palju kergem kui saaks näiteks lihtsalt "tere"gi öeldud. Aga ei saa. Mõlemad teavad, et teine eksisteerib samas ajas ja kohas aga ignoreerivad seda teadmist mõnuga. Elagu puberteet! (Ühe sõnutsi pidada see elustiil olema. Mine tea, äkki ongi.)

*****

Ma ei saa aru miks ma ikka ja alati lähen isegi kui ma tean, et mulle tegelikult ei meeldi seal kuhu ma lähen. Iga kord loodaks nagu, et seekord on midagi teist moodi. Ja samas ei looda ka. Segane. Ütleks, et ma olen naiivne aga selleks olen ma tegelikult liiga küüniline. Vanuse lisandumisega on vähemalt nii palju muutunud, et mingi aeg enne lõplikku käegalöömist juhtub midagi, mis paneb ikkagi järgmine kord tagasi tulema lootuses, et ehk on selleks ajaks asjad veelgi muutunud.

Aga nüüd ma lähen sööma. Mis sest, et mul on veel hommikusöögist (mis oli 2 võileiba) kõht vägagi täis. Eile sõin terve päeva peale 2 võileiba ja üleeile piisas ühest banaanist. Laiskus rokib ka, koos inimestega!