Millest ma mõtlen kui peaksin tegelikult esseed kirjutama

Üks rääkis mulle toidust ja nüüd on mul vastupandamatu isu Pange magushapu kana järele. Aga...ma olen a) vaene ja b) vähese ajavaruga inimene. Vahel töötab variant, et minna näljase näoga isa juurde ja tema siis tellib aga seekord jääb seegi ära. Kallil esivanemal on teatavad tervislikud häired ja ta ei taha toidust kuuldagi. Kurb.

Inimesed rokivad endiselt. Eriti need, kes mitte ühestki oma lubadusest ei suuda kinni pidada. Ma tean hetkel vähemalt kaht sellist isikut. Teate, nii mõnelegi võib see minu puhul uskumatuna tunduda aga isegi mul on äärmiselt raske on olla kuri ja range inimesega, kes on ilmselgelt süüdimatu. Samas, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi. Ma usun, et see oli mulle väärt kogemus, mis sest, et ääretult raske.
See kõik meenutab mulle, et kuigi üks lubas (aga ta pole veel ühtegi mulle antud lubadust viimase 8-9 aasta jooksul pidanud) tulla, siis ma pean talle ikkagi ka potentsiaalse asendaja leidma.

Erieni kohapealt - paanikat ei ole aga mingi kahtlane lootusetuse tunne on sel korral. A 'la pettumus minu ja teiste jaoks. Kuidagi teistsugune tunne kui seni on olnud. Ei kujuta ette miks. Pühapäeval olen juba targem.

Huvitav kui suur on tõenäosus, et ma jõuan pühapäeval Erienilt tulles veel laulma ka? Väike, ma ütleks.