Tunnustan, ei tunnusta... (laulvalt ;) )

Kus on piir selle vahel kui inimesi ei hinnata piisavalt ja kui inimesed ootavad ebamõistlikult palju tunnustust?

Rääkisin hiljuti ühe inimesega tema töökeskkonnast ja töökaaslastest. Muu jutu seas mainist ta ka, et paljud kurdavad, et neid ei hinnata piisavalt. Minu vestluspartner oli selgelt seisukohal, et keegi ei ole alahinnatud, lihtsalt miskipärast tahavad osad inimesed rohkem tunnustust kui keegi neile anda jõuab ning kohati ka rohkem kui nad väärt on. Samas ei välistanud ta ka võimalust, et selles konkreetses organisatsioonikultuuris ongi vähe tunnustamist ja päris palju nõudmisi ning kriitikat. Aga kust läheb piir nende ernevuste vahel?

Mul on töökogemust veel natukene liiga vähevõitu, et oma enda elu põhjal mingeid järeldusi teha. Küll aga olen ma läbi erinevate situatsioonide iseenda kohta seda õppinud, et tunnustatuse vajadus aina väheneb aja jooksul ja et see on aina enam ja enam hakanud asenduma isikliku saavutusvajaduse ning sõprade poolse toetusega. Ei, ära ei ole midagi kusagile kadunud. Loomulikult ma tahan jätkuvalt, et minu tööd ja vaeva märgataks ning hinnataks... aga see ei ole enam traagiline ja vaimu murdev kui nii ei lähe. Enesekindlust on juurde tulnud. Just seda eneses kindel olemist, et see mis ma teen on hea ja õige ka siis kui keegi teine seda mulle ei ütle. Ja tuleb tunnistada, et see on üks igavesti hea tunne kokkuvõttes...

Edasi uute võitude poole!