Omaette olemisest
Ma teen päris tihti asju üksi. Käin kinos, jalutamas, trennis, hiljuti lisandusid veel üksi baaris ja ööklubis käimine, juurde on tulemas veel kontserdid ja võistluste/esinemiste vaatamine. Nii mõnedki on arvanud, et see on kummaline ja ma olen imelik. Tegelikult aga ei ole asi selles, et ma nii väga tahaksin neid asju üksi teha...ei taha. Loomulikult ma eelistaksin head seltskonda kellega hetki ja muljeid jagada. Aga ma lihtsalt ei jaksa kogu aeg endale kaaslasi otsida. On lihtsalt niiiiii väsitav ja energiat kulutav üle päeva enamikku oma sõpradest ja tuttavatest läbi helistada ainult selleks, et kuulda nende plaane selle kohta mida nad juba teevad või tegema hakkavad ning kuidas me kunagi kindlasti midagi koos teeme, lihtsalt mitte sel korral.
Ja teate mis on eriti masendav? Kui sul on kusagile kaks piletit...ja mitte kedagi kellele seda teist pakkuda...
posted by Hel | 15:08
4 Comments:
mulle sa pole pakkunud! :)
tegelikult on üksi käimises ka mingi võlu... kunagi mulle meeldis üksi kontserdil käia just seetõttu, et siis sai pärast rahus selle muusika lummuses minema jalutada ja ei olnud mingit kohustust kellegagi suhelda või rääkida "no kuidas meeldis siis?" jms juttu... aga see oli kunagi... kuigi ilmselt teeks head ka praegu vahel üksi käike ette võtta.
sa oled seest siiru viiruline, pealt kullakarvaline. liiga palju rolle on sul, tüdruk. seetõttu ka selle blogi palju sarnaseid sissekandeid.
Huvitav kes?
Aga avaldatud mõtete ühetaolisus tuleneb siinkohal ikka ja alati sellest, et vaid ühetaolised mõtted ronivad nii välja, kõik teised omavad teistsuguseid käitumisharjumusi.
Ütleme, et anonüüm.
Kui sind need mõtted ei sega, siis ei olegi vahet. Kui mõtled, et need on koormaks või segajaks, siis tuleks üht teist muuta.
Post a Comment
<< Home