Natukene vähem tige

Head inimesed ei ole veel päris väljasurnud. Üks on vähemalt veel täiesti olemas. Ma ei suutnud oma õnne uskuda kui kuulsin, et ma tõepoolest pääsen. Suuuuur aitäh! Huvitav kuidas ma selle eest tasuda saan... Tuleb välja mõelda.

Naljakad inimesed on ka täitsa olemas. Vahel muutub nali aga tüütuks. Näiteks siis kui inimene seda täie enesekindlusega juba vähemalt seitsmendat korda järjest teeb, olles ise sealjuures enam kui kindel, et tegu alles esimesega. (Siinkohal aitab muidugi kaasa alkohol.) Ühel hetkel ma andsin alla ja tulin ära. Kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka.

Kahjuks on ka tüütud inimesi. Huvitav kui mitut moodi annab mõista väga ühemõtteliselt ja mitmekordselt esitatud "ei"d. Kas vastuse ignoreerimine tõepoolest aitab hoida habrast ego haiget saamast? Kui kaua võtab aega enne kui aru saadakse, et väljakutse ei ole tegelikult enam ammu väljakutse vaid nö. väljakutsutav on juba tükk aega tagasi seljatatud? Millal jõuab kohale, et kuigi vahel võib järjekindlus sihile viia, siis juhtub ka, et see võib lihtsalt äärmiselt tüütuks muutuda?
Vastused mis saavad loodetavasti varsti vastatud.

Ja siis on inimesi, kes tegelikult ei taha üldse nii pahad olla kui välja kukub aga miskipärast ei lähe nii nagu plaanitud. Mina kuulun selliste hulka. Siis kui situatsioon juba seljataga, annab asju ainult lappida, mitte olematuks muuta. Mul on kahju aga ma ei oska paremini. Vähemalt mitte veel praegu. Andke andeks!

Kiirustades teie...