Hapu kurk ja selle möödumine
Oh Sina püha püss ja müristus... Kirjutad kolm korda
peaaegu regulaarselt ja kohe tekivad ümberringi ootused. Samas, mulle täitsa
meeldib kui minuga ühendust võetakse ja suheldakse, nii et võibolla peaks
tihedaminigi kirjutamisse pause jätma.
Tegelikult oli nii, et pärast oma suurepärast ookeniäärset
puhkust olin ma lõpuks kohe täitsa haige. See kohutav bussi konditsioneer, mida
eelmine kord mainisin, tegin oma töö ja teel tagasi Greensborosse köhisin ja
tatistasin ma nii mis kole. Asi ei läinu järgmise paari päevaga ka paremaks,
esialgu ainult hullemaks. See tähendas ühtlasi, et kõik ärkvelolekuminutid, mil
ma parasjagu elust loobumisest ei mõelnud, püüsin ma koolitöid teha ning seega
oli terve nädal üks korralik hapukurk ehk midagi ei tomunud ja kirjutamiseks ei
olnud ei jaksu ega materjali. Küll aga sain ma selle nädalaga niipalju terveks,
et nüüdseks äsja möödunud nädal oli juba palju asjalikum.
Praeguse seisuga olen nelja koolinädala jooksul esitanud
kuus kodutööd ja teinud ühe testi. Esialgu olen tagasi saanud vaid ühe kodutöö
ja selle tulemus ei olnud üldse paha (90%), järgmised tulemused peaksid siis
järgmise nädala jooksul saabuma.
Natukene kohalikku hõngu oli ka vahepeal. Ühel
järjekordsel ööl istusin üleval ja õppisin kui telefonile saabus sõnum kohaliku
politse/häirekeskuse hoiatussüsteemist. Minu ühika taguses (muinasjutu)pargis
oli keskööpaiku toimunud röövimine. Tõsi, relvadeta. Andis ümbrisskonnale kohe
teise maigu. Vanemate rahustamiseks võin öelda, et ma olen niipalju tark küll,
et kui öisemal ajal kusagil liikuma pean, siis ainult suurtel ja valgustatud
tänavatel. Näiteks ühika ja raamatukogu vaheline tee on ka öösel piisavalt
valgustatud ja rahvastatud, et tunduda agorafoobikule hirmuäratav.
Kohalikust hõngust edasi rääkides, siis ma vist ei ole
veel maininud seda kui ehmatav oli minu jaoks esimene kord kraanivett maitsta.
Ühika oma siis. Lõhnas ja maitses nagu basseinivesi ehk tugevalt kloori järele.
Väljendasin hämmingut. Üks kohalik sõber väitis, et see on tõenäoliselt nii
seepärast, et sinna pannaksegi kloori. Üsna kiirelt leidsin endale poest
joogipudeli, millel on sisse ehitatud filter, ning kannu, millel on samuti
filter. Mõlemad lubavad, et vähendavad kloori lõhna ja maitset. Tegelikust
kloori vähendamisest, ammugi veel eemaldamisest, joogiveest ei räägi muidugi
keegi. Niisiis, kallis vennaraas, mis minuga juhtub kui ma neli kuud järjest
kloorivett joon? Ma lihtsalt ei jaksa poest käe otsas nii palju pudelivett koju
kanda, et seda basseinivett vältida. Rahakott ei peaks ka vastu.
Ühtlasi, kallid vanemad ja ülejäänud sõbrad, edaspidi
reageerin ma tõenäoliselt oma nimele ainult siis kui seda hääldatakse pika
“i”-ga. Ma juba tutvustan ka end siin niimoodi, sest muidu ei saa keegi aru mis
mu nimi olema peaks aga see tundub söödav variant olevat. Kõige äärmisematel
juhtudel käib ka lihtsalt “Helen”.
Oma ise õuduseks pean ära mainima, et ükspäev avastasin
end kerge ‘southern drawl’iga rääkimas. Tore, eksole. :) Siinkohal suunan teid
kõiki SELLE video juurde, et te ikka kõik oskaksite vaimu valmis panna selleks
kuidas ma tagasitulles kõnelen.
Mis viib mind selleni, et üks kohalik tuttav lubas, et
kui ma vähegi huvitatud olen, siis ta viib mind laskma. See on niikuinii
põhimõtteliselt rahvuslik sport ja meelelahutus siisn lõunas, nii et ma kaalun
seda üpris tõsiselt. Võibolla tõesti.
Lõunas viibimine ei mõju ainult mu keelele hästi. Ma olen
kergelt hakanud värvi vahetama. Sandaalid ja mingil määral ka lühikesed püksid
oleksid justkui jalga päevitanud. Aga kui te nüüd arvate, et mina, heleda naha
kunn, olen hakanud pruunimaks minema, siis te eksite. See ei ole pruun. See on
heleroosa vanem vend, tumeroosa. Ma olen nende nädalatega siin tumeroosa(ma)ks
läinud. Kas pole mitte kaunis? Kõik, kes on mind trenni tegemas näinud, teavad,
et ma lähen pärast kolme esimest liigutust näost kohe tumepunaseks. Täna
vaatasin, et saavutatud on uus tase. See ei olnud enam tumepunane, see oli suht
tumelilla. Vabandust, violetne. Tuleb vist riiete valmisielmust-valge
kombinatsiooni juurde jääda...
Minu möödunud nädala avastus oli see, et tõepoolest,
absoluutselt kõige jaoks on olemas app. Muidugi käin ma juba pikemat aega ringi
telefoniga, milles on lisaks kõigele muule ka Merriam-Websteri seletav
sõnaraamat ja Unit Converter, mis miile kilomeetriteks ja Fahrenheiti
Celsiuseks (ning põhimõtteliselt kõike muud igas suunas) arvutab. Täiskasvanute
psüühiliste häirete loengus sain aga teada, et ainuüksi 70 dollari eest on
võimalik soetada endale ka DSM-V app, milles on kõik diagnostilised
kriteeriumid paari sõrmeliigutuse kaugusel olemas. Võrratu!
Ja siis muidugi nädala staarsündmus. Käisin ööklubis.
Tegemist oli värvipeoga, mida oli juba nädal aega ette reklaamitud. Piletid
müüdi välja paar päeva enne pidu ennast ja sündmus pidi tulema korralik.
Otsustasime toanaabriga, et läheme siis ka ja vaatame selle asja üle.
Peobuss pidi tulema maja ette ja meid peale korjama.
Peobuss jäi tund aega hiljaks aga see-eest tuli neid kaks. Selleks hetkeks oli
maja ette kogunenud juba terve suur mass erinevas paljastuse astmes valgetes
särkides keskmiselt päris purjus noorukeid (enamus välistudengid). Mina ja Ming
paistsime ilmselgelt silma oma tumeda riietuse ja kainusega. Peobussis olid
diivanid ja keskel post, muusika möirgas, tuled vilkusid ja noormehed amelesid
eelpool mainitud postiga. Muusika, muuseas, ei olnud üldse halb. Jõudsime klubi
ette ja tegelesime kohe täitsa pikalt ameeriklaste lemmikala, järjekorras
seismisega. Kui lõpuks kluppi sisenesime, siis avastasin, et õhtu põnevaim osa
on nüüd läbi. Aga see-eest sai tegeleda antropoloogiliste ja zooloogiliste
vaatlustega. Alumisel korrusel oli lava diskoriga ja tantsupõrand ning baar.
Baari äärde jooki tellima ma ei julgenud minna, sest ma ei kuulnud seal
niikuinii midagi ja ei saanud kindel olla, et baarman kuuleb minu tellimust.
Tantsupõrandal olid inimesed nii tihedalt koos, et moodustasid sisuliselt ühise
massi. Polnud võimalik eristada ühte teisest, toimus kollektiivne (misasi see
ongi kui pisikesed osakesed moodustavad ühe suurema üksuse?)...asi... Aeg-ajalt
pritsiti inimesi lavalt veepüstolist veega, mis hiljem värvisegu(se vee) vastu
ümber vahetati, nii et lõpuks olid enamus vettinud ja oranžid. Ei, aitäh!
Nägin, et teisel korrusel on vist ruumi. Leidsin maja tagumisest otsast treppi
ning jõudsin teisele korrusele, kus oli juba vaikselt võimalik oma mõtteid
kuulda, baari ääres midagi tellida ja nö rõdult all toimuvat jälgida. Tellisin
oma tavapärase joogi – gin-tooniku. See oli maailma kõige halvem jook, mida ma
kunagi joonud olen. Tooniku asemel, ma kahtlustan, oli seal natukene mullivett,
siis paar jääkuubikut ja ülejäänu oli lihtsalt gin. Paraku mitte just kõige
kvaliteetsem gin. Samas oli see ilmselt kõige odavam nii kange jook mida ma
kunagi joonud olen. Ehk see aga pidigi nii olema, sest võibolla oleks muidu
rõdult alla vaadates avanev pilt veel kohutavam tundunud. Ülevalt oli paremini
näha seda üksteise vastu hõõrduvat massi, mis tundus ühises koordineerimata
krambihoos tõmblevat. Mõned paistsid isegi keset põrandat paarituda üritavat
ning ma ei saa väita, et see neil ei õnnestunud. Ühtlasi läks ühel hetkel ühes
nurgas ka kakluseks ning mul õnnestus näha kuidas turvamehed sellesse inimmassi
sisse ujusid, seal möllasid ja siis lõpuks pahalastega koos sealt välja ujusid.
Täitsa muljetavaldav.
Lõpuks sain aru, et majal on vähemalt üks korrus veel ja
see viis katusele. Seal oli lõpuks täiesti tore ja meeldiv. Isegi tantsupõrand
oli olemas, lisaks baarile, laudadele ja vaatele linnale. Ma oleksin hea
meelega seal isegi tantsinud ja puha aga kell oli juba nii palju, et mina ja
Ming, vanainimesed, muutusime mõnevõrra väsinuteks ning mis peamine,
näljasteks. Võtsime takso ja sõitsime pitsat sööma ning koju.
Mul on hea meel, et ma seal käisin ja seda kõike nägin
aga tagasi ma sinna ilmselt ei lähe.
Küll aga olen valmis tagasi minema seltskonda, kus
veetsin aega reede õhtul. Nimelt on siin mingi kohalik aktivistid grupp, kes
tegelevad välistudengite integreerimise ja tutvustamisega kohalikus kogukonnas.
Reedel oli neil lauamängude õhtu. Mulle tuldi järele ja viidi ühte kohalike
pensionäride koju, kuhu tuli kokku väga kirju seltskond ja terve hunnik mänge.
Mängima ma aga lõpuks ei jõudnudki, sest jäin hoopis ühe meesterahvaga
jutustama, kellel oli meeldivalt eluterve terav huumorimeel. Ühtlasi oli tal
ülim ettevaatlikus igasugu pisikute ja bakterite suhtes ning muud kiiksud aga huvitav
oli igal juhul. Pärast pensionäride kodust lahkumist läksime veel koos mu
autojuhi ja selle pisikukarturist humoristiga Stabucksi juttu ajama. Lõpuks
jõudsin koju vist alles pool üks öösel (toodi autoga maja ette ja juht ei
sõitnud enne minema kui nägi mind turvaliselt sisenemas). Väga vahva oli. Mu
sõidutaja nimi on Jenny ja ta lubas mind mulle sobival pühapäeval oma kirikusse
viia. Neil on nimelt Rock’n’Rolli kirik, nagu terav humorist seda kriitiliselt
nimetas (ise teise kirikusse kuuludes). Jenny pidavat harmoonikat mängima aga
trummid ja basskitarr on igal teenistusel omal kohal. Ma lihtsalt pean seda
nägema ja kui saan, siis jäädvustan midagi ka pildile. Ekstra Sulle, Triin. ;)
Üldiselt olen ma aru saanud, et siin on kõik padukristlased aga see näeb rohkem
niimoodi välja, et kirjelda mis moodi Sa uskuda ja Jumalat kummardada tahad ja
me leiame/loome Sulle selleks kiriku.
PS. Suhelge minuga!
13 Comments:
Hahhh, kui varem pole ööklubid mind kunagi eriti tõmmanud, siis eesmärgiga läbi viia väike antropoloogiline vaatlusretk, võiks seal isegi päris põnev olla :D
Kui ma nüüd seda videot ka vaatasin, siis mulle tundub, et minuga toimus sarnane asi Itaalias olles - kätega rääkimine nakkab samuti hämmastavalt kiiresti :P
hey y'all, heliina! :D see aktsent on ikka vinge! ma tahaks ise ka seda osata. igal juhul kui sa tagasi tuled, siis ma kindlasti palun sul seda imiteerida.
pärast kõiki neid antropo-psühho- zooloogilisi uurimusi oleks huvitav lugeda, milline on keskmine sinuvanune greensboro naine või siis üliõpilane (nii seest kui väljast). neid sinu tähelepanekuid ümbritseva kohta on ülipõnev lugeda.
See antropoloogia pool on ööklubide üks suuremaid tõmbenumbreid, Mari. Soovitan! Olen ma Sulle oma ornitoloogilistest vaatlustest rääkinud... Ükskord CT's jälgisin kodulindude paaritumistantsu. Põnev oli. Meenuta mulle, et ma seda Sinuga kunagi jagaksin.
Kärdu, keskmine naine või üliõpilane nii seest kui väljast peaks olema pühademuna. Ausõna. Või siis porikarva laik. Oled ju näinud mis juhtub kui guaššikarbi kõik värvid omavahel kokku segad. Vot, see ongi keskmine. Naudi visuaali!
mingi hetk ma lugesin "häpu kurk". ja mõtlesin, et see oleks mingi huvitav kombinatsioon häpist ja hapust kurgist. et umbes selline tekiilajoomisjärgnenägu, et on tore aga hapu sidrun paneb haput nägu naeratuse vahele tegema.
lihtsalt, niisama.
:)
Ääääh... nüüd ma ju tahan tekiilat...aga aega ei ole. Oi kui ma tagasi tulen, siis...
Miskipärast tuli mul Sinu kirjeldus peale aga silme-ette hoopis see kuidas sidruni asemel on kurk ja see ei tundunud üldse tore. Jätame selle osa vahele, eks.
Ma mäletan, kuidas mulle kunagi seletati, et "y'all" on korrektne pöördumine ühe isiku poole ning mitme isiku poole pöördumine kõlab "all y'all". Lõunaosariigid on lahedad.
Palun ka tagasitulles väike Lõuna-stiilis etlus teha :D
Eeee.... siin pöördutakse "y'all"-iga ikka terve ruumi poole korraga. Aga see ei välista niimoodi ka ühe isiku kõnetamist. Siis tavaliselt mõeldakse küll seda, et ühe inimese käest küsitakse mingi suurema hulga isikute kohta või räägitakse neist. Päris ainult ühest inimesest niimoodi rääkimist ei ole veel kuulnud. Aga 'sugar' ja 'miss' olen ma küll päris tihti olnud ning parimatel puhkudel olen ka 'ma'm'.
Selle lõunaosariiklase moodi kõnelemisega on nii, et kui ma püüan seda teha, siis ei tule välja. See hakkab iseenesest tulema siis kui olen juba vähemalt kolm minutit mõne kohalikuga juttu ajanud. Aga eks näis mis seis jaanuaris on...
Yee! Sa käisid Heavenis (see klubi!) ja see on ju täitsa norm koht! Tantsustiil sex-on-the-dance-floor on ka täitsa ok, kui ise proovida. Vaadata pole jah suurem asi ;)
Kirikus käimine on täitsa fun seal, tervitan äraproovimise ideed. Mina sain samuti väga toredad muljed (jutluse ajal neid ümmargusi pontšikuid süües ja kohvi juues, laval rokkis kitarriga tegelane). Samas seal on palju ka selliseid padukristlasi noorte hulgas, kes on väga konservatiivsed. Nt mõned taolised tüdrukud tunneb ära selle järgi, et neil on sõrmes truth-ring ehk näitamaks maailmale, et nad pooldavad põhimõtet no sex before marriage ja kes tulevad ülikooli peamiselt ikkagi paremat partiid ja mitte teadmisi otsima. USAs on kõike seega - nii ultramoodsaid klubisid, kus algul tantsustiil pahviks lööb, kui ka pahviks löövat vanamoodsust. Igaühele midagi :)
Ei, see klubi kus käisin, oli nimega Green Street. Ma saan aru, et neid katuseterrassiga kohti on sii mitmeid aga ühel näiteks (nimeks Syn and Sky) pandi see katuse osa just kinni eelmisel nädalal.
Hel! Õpi vabalt võtma, klubikultuur on üks selle osa.
Omapärane kommentaar. Ilmselgelt mitte mõnelt lähedaselt sõbralt kes mind hästi tunneb.
Greenstreet oli siis juba ka tõesti. Minu lemmik see ka polnud, ent käis kah, maitse asi. Igatahes tore, et katsetad asju :) Mulle algul ei meeldinud paljud asjad, mis hiljem väga meeldima hakkasid. Ja see toimus endalegi ootamatult, tänu katsetamisele ja proovimisele. Väga palju asju tuli ümber hinnata :) Aga mõned asjad on sellised, mis sinna sobivad ja on lausa hädavajalikud osalemaks sealses elus, ent Eestis pole sellise lähenemisega jällegi midagi teha. Võtab aega :)Ja ühest semestrist jääb selleks võibolla väheks, ent aimdust saab ikka :)
Post a Comment
<< Home