Üllatus

Nonii, öeldi mulle enne näidendi proovi, et minu osaks jääb mängida ilusat poissi. Käsikirja kätte saades ja lugedes avastasin oma rolliks olevat "gaymees Gabriel'i". Nojah, mis seal's ikka. Juba klassiõedki ütlesid mulle kunagi, et minust "oleks niiiiii ilus poiss saanud" ja "kahju, et ma poisiks ei sündinud". Saab siis ära proovitud...

Ahjaa, saapad ostsin ära. :D Mõnuuuusss...
Mantel teeb ikka vee silma. Peaasi, et ta mulle truuks jääks kuni mul tema jaoks võimalusi peaks tekkima.

Homme pean küpsetama ahjuõunu mingile suuremale seltskonnale külalistele. Ma ei ole elus isegi ahjuõunte tegemist näinud. Saab vahva olema.

Kusjuures, mulle meeldivad linnad tuledes. Isegi Tallinn tuledes on talutav. Mitte päris öösel - siis on liiga vähe elu ja sära. Ainus, mis sügise ja talve talutavaks teeb ongi see, et vara läheb pimedaks ja igal pool süttivad tuled. Hästi palju säravaid neoonulesid, autotulesid, tänavalaernaid ja muud... Ning inimesed kes selle kõige keskel ikkagi ringi sagivad. See on ilus. Siis tekib selline suurlinnatunne, mis mulle meeldib. Valges paistab välja, et tegu ei ole suurlinnaga. Valges on Tartu lihtsalt mu Lemmik Linn tänu roheusele (peaaegu kirjutasin rohelisele) ja üliõpilastele. Tallinnas paistab aga valges isegi see välja, et tegu on lausa wannabe ja teesklejaga. Pimedas petab ära...minu vähemalt...
Samas, jõulude aegne tulevärk ei meeldi eriti, siis on sellel kõigel kuidagi võltsraha lõhn küljes. Ainult kuusk ja mõned kaunistused kesklinnas on jõulusümbolina ok. Poeaknad võiksid küll ennast kusagile mujale komandeerida. Õnneks on selleni veel aega. Enne jõuan korduvalt oma uusi saapaid ujuma õpetada.

Tahaks...midagi...kedagi...
Argh, Hel, ole vapper...ei taha midagi peale õppimise ja töö tegemise!
Just nii!

...mkm, ikkagi ei jäänud uskuma...