Kui mina veel noormaja olin...

Ses mõttes, et hea teada, et akadeemilisel maastikul ikka kõik veel hästi on...vms...

Kui meie esinaisega kohale jõudsime...

...oli pidu veel algusest kaugel. Küll aga oli suur minu rõõm selle üle, et armsad võõrustajad ei lasknud end külaliste saabumisest ja kohalolust häirida, igaüks tegeles edasi sellega mis hingele hea ja kosutav tundus.

Samuti oli tegemist äärmiselt hariva üritusega, milleks ma aga ei olnud piisavalt hästi ette valmistunud, ning seetõttu ei jõudnud õigeks hetkeks välja otsida oma pastakat ja märkmikku, et korraliku inimese kombel daamidele peetavat kõnet konspekteerida. Selle õnnetu juhtumi tõttu suudan ma hetkel peast tsiteerida tervest reast säravatest mõtteteradest vaid üht - "oleks tädil ***u, poleks onu vajagi". Samuti õppisin selle loengu raames, et lisaks prof. Mikelsaarele ja Marie Curie'le tuleb olla tänulik kõigile neile teistele arvukaile anonüümsetele naisleiutajatele, kes on välja mõelnud selle kuidas saada aru millal on sokid kandmiseks juba liiga mustad.

Iseenda kohta avastasin, et häda ajab härja kaevu ja minu rummi jooma ning et üritusest saab jätkuvalt pidu vaid siis kui saab tantsida. Elagu sakslased!

Õhtu lõppes hommikul ja minu usk inimkonda ning meestesse sai taastatud. Või noh, võibolla mitte just veel päris taastatud aga... ;)