Kustutatud võlg
Kusjuures jah, ma tean, et viimasest kirjutisest on üle
kuu aja möödas. Aega ei olnud. Motivatsiooni samuti mitte, kui aus olla. Ma
pole päris nii Muhv, et iseendale kirjutamine äge tunduks. Jah, see oli kivi
teie kapsaaedadesse. ;)
Kuu aega...
Ma püüan enam-vähem asjade toimumise järjekorras neist
ülevaadet anda.
Oktoobri esimesel laupäeval viiks üks mu siinne sõber
mind kohalikku komöödiaklubisse. Tähtsaim kõigepealt, see kokteil mida ma seal
jõin oli lihtsalt jumalik. Paraku mul pole halli aimugi mis seal sees oli ja
millises vahekorras. Ainus mida ma tean oli see, et seal oli alkoholi. Vähemalt
natukene.
Komöödiaklubi ise oli igati vahva. Koomikuid oli kaks ja
kumbki oma stiiliga. Naljad olid muhedad ja enamuses mulle täiesti arusaadavad,
paari üksiku erandiga. Ühtlasi selgus, et tegu on tütarlaste õhtu ja muude
tähistamiste jaoks populaarse kohaga. Üks sünnipäeva tähistav peamiselt
meesterahvastest koosnev seltskond istus kohe lava ees ja oli väga purjus.
Nende kulul tehti kõvasti nalja. Vaheajal kutsuti lavale aga ka neli tulevast
pruuti. Lisaks koomikutele käis laval alguses, lõpus ja vahepeal üks hiigelsuur
mees, kes põhimõtteliselt oli nagu õhtujuht, ent samas justkui ka koomik. Tema
huumor ei olnud paraku aga päris minu maitse. Ja tulevane pruut poleks ma ka
kohe kindlasti tahtnud seal olla. Nimelt teatas see Suurem-kui-mägi, et kõigi
nende näitsikute teised pooles on parasjagu stripiklubis sületantsu saamas ja
seega ei tohiks ka tütarlapsed millestki sellisest ilma jääda. Muusika pandi
mängima ja hiiglane hakkas end võdistades lahti riietama, samal ajal end
naisterahvaste süles hööritades ja end näiliselt nende vastu nühkides. Pärast
umbes pooltteist minutit oli ta võhmal ja hingelda justkui hakkaks surema.
Enamuse sellest ajast vaatasin ma pigem inimeste nägusid kui laval toimuvat, sest
siiani ajab ainuüksi paari hetke, mida kahjuks nägema juhtusin, meenutamine
nägu krimpsutama. Isegi see mida J tütarlasteõhtul nähtud sai, ei olnud pooltki
nii hull. Öäk! Õhtu ise oli aga sellegi poolest väga äge. Kindlasti olen
kogemuse, lausa mitme, võrra rikkam.
Sellest järgmine nädalavahetus oli kuulus pealinna-reis.
Jah, valitsus oli jätkuvalt iseenda korraldatud puhkusel
aga sellest hoolimata jõudsin arusaamisele, et Washington D.C. mulle täitsa
meeldib ja seal linnas oleksin ma isegi valmis elama (erinevalt Greensborost,
mis mulle linnana aina vähem ja vähem meeldib). Suur osa sellest võib olla
põhjustatud tõsiasjast, et ma tundsin seal teatavat Euroopalikkust, ent pigem
jättis see linn mulle lihtsalt asjalikuma, harituma, suuremat vabadust võimaldama
ja väärikama mulje. Tõsi, ma muidugi liikusin peamiselt vaid paremates
kohtades, ent sellegi poolest...
Jah, suuremad muuseumid olid kõik kinni, ent lõpuks
võibolla oligi see ka hea. Me ei olnud sunnitud valima, et kuhu minna ja kui
kaua kusagil aega veeta. Saime lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja kõik
olulisemad asjad väljastpoolt üle vaadata. Need paar muuseumit, mis
erakapitalil elamise tõttu avatud olid, said uhkustada ka metsikute
järjekordadega uste taga. Samas, võibolla oleks see niikuinii sedamoodi olnud,
sest nagu ma juba varasemalt olen maininud, sabas seismine on siin
põhimõttelselt rahvussport. Ühe küpsetiste poe ukse taga oli näiteks igal õhtul
tänava pikkune saba. Tegin sellest ka pilti. (Mu facebooki konto albumite seas
on üks, millest on väike valik siinsetest piltidest).
Originaalis olid nö kinni ka kõik suuremad monumendid.
Kuidas, te küsite? Lihtsalt. Barrikaadaiad olid ette ehitatud ja liivakotid
neid toetama pandud. Selleks ajaks aga kui meie esmaspäevasel päeval suuremate
ja tähtsmateni jõudsime, olid inimesed aga teisiti otsustanud. Kuulujutud
käisid, et mõned veteranid olid otsustanud, et ükski tähtis monument (nt.
Lincolni oma, WW II oma) ei tohiks rahvale suletud olla. Nii nad siis käisid ja
nokitsesid ketid lahti, tõstsid väravad veidi eemale ning nihutasid liivakotid
paigast. Ühte nägin isegi esmaspäeval veel tegutsemas. Inimesed poseerisid
uhkelt sisenemist keelavate siltide taga ja panid üheselt valitsuse jaburuse
paika.
Lisaks õnnestus mul näha ka piketeerijaid Kapitooliumi
ees, protesteerijaid Presidendi kodu ees ja suurt mussta autokolonni Valge Maja
tagant lahkumas, ent kõige vahvamad olid mustad mehed Valge Maja katusel. Suvel
võib neil seal päris palav olla.
D.C.’s liikusime peamiselt ringi ühe suurema grupiga,
kelle hulka kuulusid peale minu veel üks Uus Meremaa tüdruk, üks Inglismaa
tüdruk, üks Ameerika tüdruk ja kaks prantslast, noormees ja neiu. Meil oli
lihtsalt suurepärane kooslus. Võimalik, et see tundus mulle nii seepärast, et
mina tegin kõik meie plaanid ja sain minna kuhu tahtsin ning nemad lihtsalt
tulid koos minuga kaasa, sest ei osanud või tahtnud ise plaane teha, ent kõik
toimis meil kuidagi suurepäraselt ja nende endi sõnade kohaselt tajusid ja
nemad meie grupo sünergiat. Nalja sai ka. Esimesel õhtul läksime
mingisusgusesse Mehhiko toidu kohta õhtust sööma. Ameeriklannal oli kõht täis
aga me kõik ülejäänud võtsime ühe suure buriito. Mina haarasin kohe teadvalt ka
noa ja kahvli ning teisena lauda jõudes kommenteerisin eesootavale
ameeriklannale, et kohe näed kuidas naljakad eurooplased söövad. Ja nii oligi.
Mina sõin oma rulli algusest peale noa ja kahvliga. Inglanna proovis alguses
otsast närida, ent liigse töö tõttu loobus selest pärast kahte-kolme ampsu ja
võttis samuti noa ja kahvli appi. Prantslased püüdsid närida, ent umbes
kolmandiku peal võtsid kahvli appi sisu söömiseks, et siis kesta peale
hammustada. Ainult uusmeremaalane lähenes asjale nagu pärismaalane ja näris
seda näppude vahelt nagu üks ameeriklanegi seda teeks. Huumorit jagus pikemaks
ajaks.
Söömisharjumuste üle saime nalja kolmandalgi päeval, mil
leidsime lõunatamiseks võrratu vahemere toitude koha. Mina, inglanna ja
parntslanna võtsime salatid ning prantslane ja uusmeremaalanna võtsid täidetud
pita-leivad. Kõik õhkasime, et kui hea on vahelduseks täiesti värsket toitu
süüa ning kui ammu me pole päris ehedat salatit süüa saanud ja kui võrratu see
on. Ameeriklanna läks ja ostis nurgapealt hot-dogi ja paki krõpse. Kõik olid
rahul.
Kui reisilt tagasi jõudsin, algas hullumaja. Kodutöid oli
metsikult, tähtajad kukil. Esimese pooliku nädalaga sain kuidagi hakkama, ent
mingi hetk olin üleväsinud ning kaotasin oskuse magama jääda. Pöördusin vana
hea ravimeetodi juurde ehk kukkusin jooma. Panin dressid selga, filmi mängima
ja võtsin pudeli veini ette. Toanaaber võttis ka pool topsikest ning muutus
sellest õhetavaks, itsitavaks ja rõõmsatujuliseks (ma kahtlustan platseebot!).
Mina jõin ülejäänud pudeli ära ja muutusin ainult uniseks. Õnneks! Eesmärk sai
täidetud ja lõpuks, üle kahe nädala, sain ühe öö rahulikult magada. Siis aga
läksid asjad eriti hulluks. Järjest olid suuuuuurte tööde tähtajad lisaks
jooksvatele ülesannetele. Kaks eelmist nädalat olid karmid, eelmine kõige
hullem. Mul oli nimelt eelmise nädala esmaspäevaks nelja hiigelsuure asja
tähtaeg. Õigeks ajaks valmis sain neist sisuliselt ühe. Ma ei laiselnud
eelnevalt. Ma lihtsalt ei kujutanud ette KUI palju aega nende tegemine
tegelikult võtta võib. Kui õppejõud ütles, et koduse eksami kirjutamine võtab 2
tundi, siis ma arvestasin kolme-neljaga. Läks 8 aktiivset töötundi, pluss
igasugu lehekeeramised ja materalide välja otsimiseks. Kui üks juba ettekande
teinud tüterlaps ütles, et ette valmistamiseks läheb terve päev ehk umbes 6
aktiivset töötundi, siis mina arvestasin, et mul võib see minna kuskil 12. Läks
20. Ja nii edasi... Tulemus oli see, et eelmisel nädalal tegin mingeid
magamatuse rekordeid pea nädala aja jooksul 2-4 tundi ööpäevas pikali olles
(ehk magades sellest veidi vähem ja esimesel paari päeval peaaegu üldse mitte).
Ühe ettekande sain õigeks ajaks valmis. Üheks vaheeksamiks jõudsin õigeks ajaks
õpitud, ent lisatöö jäi tegemata, ühe ettekandega jäin hiljaks ehk ei jõudnud
õppejõule ülevaatamiseks saata ja selle tulemusena oli kvaliteet ilmselgelt
nõrk ning ühe vaheeksamiga jäin üle kahe päeva hiljaks. Aga vähemalt sain ma
selle kõik lõpuks tehtud.
Neljapäeva õhtul oli Halloween. Kummalised asjad olid
liikvel juba hommikul kell kaheksa, kui kohtasin gorillat, keskaegset
aadlidaami, gruppi Walt Disney tegelasi ning ühte piraati. Ühtlasi oli mu
täiskasvanute vaimsete häirete õppejõud vastavalt riietunud – mustad püksid ja
erkoranž temaatiline pusa, kõrvitsakujulised kõrvarõngad ja kõrvitsakujulise
ämbri täis komme meile jagamiseks. Tegemist on äärmiselt kõpses eas väärika
daamiga, kes teatas, et kuna tema poja sünnipäev on Halloweeni ajal, siis ta
paneb sel päeval kõik välja. Oli....värvikas...
Oma magamatuse tulemusel võtsin õhtut hästi rahulikult.
Mingit kostüümi üllitama ei hakanud. Läksin sõbraga alguses niisama linnapeale
jalutama ja hiljem ööklubisse. Peamiselt vaatasin kostüümides inimesi ja nende
käitumist. Selles võtmes oli huvitav. Üks punamütsike näiteks käis ja põimis
end erinevate meesolendite ümber. Eriti vahva oli vaadat kuidas ta seda ühe
näost valge ülikonnas kutiga tegi, kes seisis paigal, oli ilmselgelt kohmetu ja
ei osanud justkui kuidagi reageerida, silmnätahtavalt tahtes toimuvat nautida,
aeg-ajalt tütarlapsele küsi külge pannest, ent hoides end miskipärast tagasi,
lastes näil kätal jälle kõrvale kukkuda või neid justkui abitult sõprade poole
laiutades. Minemata ta ka kõndinud. Minu teooria on, et tal oli kusagil oma
neiu olemas, keda samas polnud peol. Sest kui punamütsime järgmise huviobjekti
juurde liikus, võttis üks valge näoga kuti seltskonnas olnud tütarlaps ta ette
ja tundus kuri olvat, ent samas ei olnud see tütarlaps ise noormehega lähedalt
seotud. Ma ütlen, inimesed on põnevad. Ja maski kandes veel eriti põnevad.
Südaööks olin juba kodus ja voodis ning nautisin
võrdlemisi pikka ja rahulikku ööd.
Möödunud nädalavahetus oli samuti võrdlemisi
sündmusterohke.
Reedel pidin minema Charlotte’isse, Põhja-Carolina
suurimasse linna, pooleteise-kahe tunni sõidu kaugusel Greensborost, NBA mängu
vaatama. Charlotte Bobcats vs Cleveland Cavaliers. Pilet oli mul olemas juba
septembrist. Kui piletit ostsin, oli ravusvaheliste tudengite seas juttu, et
läheme ühe suurema grupina. Nädalapäevad enne mängu tuli siis jutuks, et kuidas
minna. Selgus, et transporti polnud minul ja veel kahel noormehel. Alguses
mõtlesime koos minna, ent noormehed said mingi suurema seltskonna liikmeteks.
Kirjutasin samuti selle grupi organisaatorile, ent ma ei saanud mitte
mingisugust vastust, isegi mitte lauset, et vabandust, aga kõik kohad on täis.
Ei midagi. Niisiis, reede hommikul ärgates ei olnud mul veel aimugi, et kuidas
Chralotte’isse saada ja kas ma üldse mängu vaatama jõuan. Paari tunniga tegin
kindlaks, et rong läheb keset päeva, hankisin endale Greensboro ja Charlotte’i
kaardid ning võtsin koti õlale ja hakkasin astuma. Pool tundi marssimist läbi
korraliku vihma ja raudteejaamas ma olingi. Koht ise oli täitsa nunnu. Selline
üles vuntsitud üle-eelmise sajandi ehitis puust (nüüdseks tühjade)
telefoniputkade ja madalate ustega. Mis aga ei olnud tore, oli see, et vajaliku
rongi saabumise ja väljumise aega lükati mudkui edasi ja edasi. Kaks tundi
pärast lubatud väljumisaega, pärast sama rongi samal põhjusel oodanud kahe
prantslannaga kohtumist, saime tänu neile teada, et rongi mootor on katki, seda
vahetatakse parasjagu, ja keegi tegelikult ei tea, et millal ja kas üldse see
rongi tulemas on. Kuna meil oli kiire, otsustasin nad, et rendime auto.
Otsustasin kampa lüüa. Lõpuks selgus, et auto rentisin mina, sest olles üle 25
aasta vana oli see mulle väga palju lihtsam kui neile. Odavaimaks autoks osutus
rendifirmas Dodge Avenger. Seiklus jätkus.
Jõudsime mängule ilusti umbestäpselt alguses kohale ja
kõik oli super. Mul oli väga hea koht ning see mulje ja elamus, mille sealt
sain, oli igati võrratu. See mäng on ikk tohutu kahe poole tunnine show koos
igasugu kellade ja viledega. See kuidas koduvõistkonda kõllide, muusika ja
hüüdlausete ning rütmimängudega toetatakse, kuidas ajamahavõtmisi ja pause show
ning esinejatega täidetakse, publikule mingeid võiduvõimalusi jagatakse, jne
jne jne. Nägin ära, miks seal nii palju raha ringi liigub. Aga vahva oli.
Ainus, mis sila jäi, oli et tantsutüdrukud oldi närga võitu. Tartu korvpalli ja
võrkpalli meeskondade tantsutüdrukud on nii palju efektsemad,
professionaalsemad ja paremad.
Pärast mängu algas seiklemine tagasi. Auto, mille
rentisin, jätsin prantslannadele pühapäeva õhtul tagasi toomiseks. Minul oli
tarvis aga laupäeva hommikuks kindlasti Greensboris olla, sest ees ootasid juba
järgmised plaanid. Taksoga sõitsin raudteejaama ja hea on, et seda otsustasin
teha, sest erinevalt Greensborost oli Charlotte’i rongijaama piisavalt
kahtlases kohas, et sinna mitte õhtul pimedas üksi jalutama hakata.
Pärast pileti ostimist oli mul umbes kolm kuni kolm pool
tundi ootamisaega. Ma oleksin võinud istuda tühjale pingireale. Või sinna, kus
keegi paistis magavat. Selle asemel aga otsustasin miskipärast, et kõige parem
on istuda sinna pingile, kus teises otsas on kahtlaselt punaste silmadega veidi
kodutu välimusega meesterahvas. Esimene tund aega lugesin rahulikult raamatut,
mil punasilm mingi suure musta mehega juttu ajas. Kui suur mees aga tuttu jäi,
hakkas see omapärane kuju minuga vestlema. Väga huvitav oli. Selgus, et tegu on
kusagilt Lõuna-Carolina kolkast päris elektrikuga, kes otsustas paar päeva
tagasi, et läheks mööda Ameerikat reisima. Võttis seljakoti ja sõbra kaasa ning
hüppas rongile. Sõna otseses mõttes. Jah, täpselt nagu pätid filmides. Nii
jõudsid nad Charlotte’i. Sealt edasi nad päriselt ka ostsid piletid
Greensborosse. Meesterahvas oli teadmata ajaks ja teadmata viisil teel
idaranniku põhjapoolsesse otsa, tal oli kaasas üks väike seljakott, ja see
sisaldas jakki, hammastepesemise vahendeid ning kolme päris kopsakat raamatut.
Ühe neist raamatutest kinkis ta mulle. Rääkisime pikalt ja põhjalikult tema
huvidest reisimise ja ajaloo vastu. Hetkel näiteks on ta süvenenud nö
alternatiivajalukku ehk teooriasse, et meie ajalugu ja leiutised on tugevalt
seotud tulnukatega, kes mitmeid tuhandeid aastaid tagasi maal elasid. Ei,
tegelikult oli ta täie mõistuse juures. Lihtsalt fantaseeris ja nautis.
Religioonidest rääkisime ka. See tegelikult ühildus eelnevaga. Ja raamat, mille
ta mulle kinkis, oli sci-fi hoopis energiakriisi ja tuleviku teemal. Kui
reismisest juttu oli, siis ta mainis ka, et väga väga tahaks Euroopasse tulla,
ent see pidavat praegu raske olema, arvestades, et tal on kuritgu kirjas ja
14-kuune vanglakaristus äsja seljataga (või oli see 18 kuud? Ma enam ei
mäleta). Ühesõnaga, mul oli ääretult huvitav ja vahva päev.
Laupäeval viis üks mu siinsetest sõpradest mu toakaaslase
ja minu mägedesse. Jalutasime paari rada mööda, vaatasime kuidas mööda graniiti
alla voolav oja moodustab loodusliku veeliumäe, lõunatasime mäe otsas
graniitseljandikul, külastasime Country Shop’i ning imetlesime vaateid. Selles
poes, muide, müüdi võrratuid asju. Näiteks matkatoikaid. Päriselt. Me oleksime
võinud suvel oma metsast leitud 10-feet-pole’i heaga juppeks saagida ja maha
müüa. Seda nad siin teevad. Lisaks olid müügil sellised asjad nagu “maamatsi
taskulamp” ja “maamatsi....switchblade” (ma ei tea kuidas seda viimast
tõlkida). Täiesti erakordsed leiutised. Kui Eestisse jõuan, siis pean endale
mõlemad ehitama, et teile demonstreerida. Põhimõttelsiselt on vaja
jäätisepulki, pesulõkse, kummi, liimi, nuga/kääre ja tikutoosi ning mõlemad
ehitised on tehtavad. Hämmastav! Ma peaksin neid Eestis turustama hakkama.
Sellega, mulle tundub, on viimased neli ja pool nädalat ehk
kuu aega kokku võetud ja võlg kustutada.
Nüpd
on teie kord toredad olla ja mitte minust Muhvi teha. Aitäh!
10 Comments:
tsau, muhv! tekkis kaks mõtet:
1) see, et monumendid olid DCs kinni, eeldusel, et nende avatuna hoidmiseks ei ole vaja tööjõudu, tundub puhtakujuline kius, ja ausalt öeldes sellist troplust poleks küll oodanud. ma ei tea, miks, aga see täiega ärritas mind, kui ma seda lugesin.
2) see, et sa käisid kossu vaatamas, on väga äge! mind on ka viimase aasta jooksul kossu vaatamises (nii telerist kui kohapeal) välja koolitatud ja ma olen õppinud seda nautima. muidugi tavaliselt näeb see välja nii, et siis, kui on põnev hetk, siis ma elan niimoodi kaasa, nagu endal oleks elu kaalul (ma ei oska vist teisiti) ja siis, kui ei ole põnev hetk, siis ma küsin silverilt igasugu küsimusi mängu ja mängijate kohta. aga siiani pole mul olnud kellegagi mehi kommenteerida, nii et kui sa tagasi tuled, siis võiksime minna koos mõnele mängule õhtut veetma. ;)
Jeaaa, see on tõesti kummaline, et barrikadeeriti ära kujud, sambad vms, mis otseselt igapäevast inimtööjõu kohalolekut ju ei vaja. Või vähemalt saavad ilma selleta paar nädalat hakkama. Ja kui juba midagi barrikadeerida, siis peaks ju kuidagi veenduma, et need barrikaadid peavad ka. Kui kõik sealt lihtsalt läbi/üle/ümber ronivad, siis on see ju kokkuvõttes raisatud raha.
Switchblade peaks olema liigendnuga. See, mille getofilmides gängstad äkki taskust välja tõmbavad ja tera välkudes lahti löövad.
Puhtalt sellest magamatusemaratonist lugemine juba paneb mul pea valutama :D Sa oled metsikult tugev ikka :)
Kõik monumendid ei olnud pärs kinni. Ehk et kui oli lihtsalt sammas, siis kui see just ei olnud parasjagu remondis, siis sai sinna juurde astuda küll. Aga sellised suuremad, kus saab nö sees ringi liikuda, olid barrikadeeritud. Sellel päeval kui mina seal käisin ja terve mustmiljon teist inimest veel, olid nende kahe eelmainitud monumendi juures tegelikult ka turvatöötajad. USA't juba natukene tundes, kahtlustan, et need turvatöötajad on seal pigem harilik nähtus, mistõttu nende monumentide "kinni panek" ilmselt sisuliselt tähendaski nede 2-3 inimese koju saatmist. Esmaspäevasel päeval (enne valitsuse taas avamist) olid nad aga tööl. Huvitav kas vabast tahtest või hakati neid siis "essential empolyee"deks pidama.
Korvpall on ainus pallimäng mida ma kunagi huviga vaadanud olen. Jalgpalliga ei anna võrreldagi. Mäng on nii palju lühem, kiirem, intensiivsem ja selle võrra ka palju huvitavam. Aga tuleb tunnistada, et jalgpallurid näevad tihti mõnevõrra paremad välja. Prportsionaalsemad, koordineeritumad ja veidi atleetlikumad.
Aitäh, Mari, tõlke eest. Siin kahe keele vahel olles esineb mul aeg-ajalt hetki kui on lihtsalt tühjus ja ei oska soovitud sõna enam kummaski keeles tuletada. Kujutan ette mida mõned kakskeelsed lapsed vahel tunda võivad.
Siin olles ja oma toakaaslast vaadates olen ühena paljudest asjadest õppinud seda, et ma tõepoolest pole mingi nõrguke. ok, üks kord olin päriselt haige oma külmetusega ja üleväsides olen pahur ja vaja alkoholi, ent ma ei vaevle pideva väsimusetunde, külmahoogude, kõhuvalude, iivelduste ja saja muu häda kallal, millega mu toanaaber rinda peab pistma. + mu koormus on paar korda suurem siin. :) Aga tõsi ta on, et kultuur on tema jaoks võõram ja keel raskem. Igaühele oma.
Tegelikult tahaks aga oma voodis magada. Selles päris enda omas. Peamiselt seepärast, et seal on vaikus. Nii akna taga (kui just naabrid parasjagu ei karju või seksi) kui ka toas ehk sireenid ei unda, kilgid ei karju ja voodi ei kägise. Ma ei mäleta millal ma viimati vaikuses olin...
Tore, et sul seal sõpru on :) No näed :))))) Ja sellised toredad-muhedad kohtumised rongijaamades a la kuritegu-on-kirjas-ajaloohuviliste-jne-tüüpidega on väga lahedad, selliseid asju ju Eestis ei juhtu.
Lihtsalt infoks, et üldjuhul vaatan Su blogi paar korda nädalas :)
Hullem kui J tütarlasteõhtu :D
Kirjutan siia lihtsalt sulle Prosit kommerss! Vaata, et sa siis ikka tähtsat päeva tähistad ka seal kaugel.
Hei! Informeerin, et mõni Sinu lähiajal ilmuv postitus teeks mind väga rõõmsaks ;).
Jah, ja mõni tüüp satub siia ca kord kuus või kahe kuu tagant. Töö juures on helendava ekraani vaatamisest nii kopp ees, et õhtuti ei jaksa sageli arvutit lahtigi teha. Täna aga jäin tõbisena töölt koju ja voila, lugesin kohe kaks postitust järjest. NII NII NII ÄGE! :) Ja Kärdu... sa ikka märkasid, et su kommentaarid ei kadunud ära, vaid sa lihtsalt kirjutasid nad eri postituste juurde? ;D
Jah, Kadri, eestis ma ei julgeks siukestega rääkima hakata. Raudselt kellegi tuttava tuttavad ja teavad, et kus ma elan.
Anu. Mul on hea meel, et Sa nii usin oled, ent ilmselgelt pole vaja. Mina nii usin ei ole. ;)
Triin, kommerrsi tähistasin värikalt. Stripiklubis. Sellest kirjutan näiteks järgmisel või ülejärgmisel korral.
Karoliine. Mul ei ole midagi öelda. Sinu kaotus. :)
Mis puudutab aga Kärdi topeltpostitust, siis me kõik oleme sellega väga kursis ja see, et üks neist on kustutamata, on puhtalt minu laiskuse süü. Kärt palus mul seda juba ammu-ammu teha. Kohe tegelen sellega.
Post a Comment
<< Home