Tuesday, November 05, 2013

Kustutatud võlg


Kusjuures jah, ma tean, et viimasest kirjutisest on üle kuu aja möödas. Aega ei olnud. Motivatsiooni samuti mitte, kui aus olla. Ma pole päris nii Muhv, et iseendale kirjutamine äge tunduks. Jah, see oli kivi teie kapsaaedadesse. ;)
Kuu aega...
Ma püüan enam-vähem asjade toimumise järjekorras neist ülevaadet anda.
Oktoobri esimesel laupäeval viiks üks mu siinne sõber mind kohalikku komöödiaklubisse. Tähtsaim kõigepealt, see kokteil mida ma seal jõin oli lihtsalt jumalik. Paraku mul pole halli aimugi mis seal sees oli ja millises vahekorras. Ainus mida ma tean oli see, et seal oli alkoholi. Vähemalt natukene.
Komöödiaklubi ise oli igati vahva. Koomikuid oli kaks ja kumbki oma stiiliga. Naljad olid muhedad ja enamuses mulle täiesti arusaadavad, paari üksiku erandiga. Ühtlasi selgus, et tegu on tütarlaste õhtu ja muude tähistamiste jaoks populaarse kohaga. Üks sünnipäeva tähistav peamiselt meesterahvastest koosnev seltskond istus kohe lava ees ja oli väga purjus. Nende kulul tehti kõvasti nalja. Vaheajal kutsuti lavale aga ka neli tulevast pruuti. Lisaks koomikutele käis laval alguses, lõpus ja vahepeal üks hiigelsuur mees, kes põhimõtteliselt oli nagu õhtujuht, ent samas justkui ka koomik. Tema huumor ei olnud paraku aga päris minu maitse. Ja tulevane pruut poleks ma ka kohe kindlasti tahtnud seal olla. Nimelt teatas see Suurem-kui-mägi, et kõigi nende näitsikute teised pooles on parasjagu stripiklubis sületantsu saamas ja seega ei tohiks ka tütarlapsed millestki sellisest ilma jääda. Muusika pandi mängima ja hiiglane hakkas end võdistades lahti riietama, samal ajal end naisterahvaste süles hööritades ja end näiliselt nende vastu nühkides. Pärast umbes pooltteist minutit oli ta võhmal ja hingelda justkui hakkaks surema. Enamuse sellest ajast vaatasin ma pigem inimeste nägusid kui laval toimuvat, sest siiani ajab ainuüksi paari hetke, mida kahjuks nägema juhtusin, meenutamine nägu krimpsutama. Isegi see mida J tütarlasteõhtul nähtud sai, ei olnud pooltki nii hull. Öäk! Õhtu ise oli aga sellegi poolest väga äge. Kindlasti olen kogemuse, lausa mitme, võrra rikkam.
Sellest järgmine nädalavahetus oli kuulus pealinna-reis.
Jah, valitsus oli jätkuvalt iseenda korraldatud puhkusel aga sellest hoolimata jõudsin arusaamisele, et Washington D.C. mulle täitsa meeldib ja seal linnas oleksin ma isegi valmis elama (erinevalt Greensborost, mis mulle linnana aina vähem ja vähem meeldib). Suur osa sellest võib olla põhjustatud tõsiasjast, et ma tundsin seal teatavat Euroopalikkust, ent pigem jättis see linn mulle lihtsalt asjalikuma, harituma, suuremat vabadust võimaldama ja väärikama mulje. Tõsi, ma muidugi liikusin peamiselt vaid paremates kohtades, ent sellegi poolest...
Jah, suuremad muuseumid olid kõik kinni, ent lõpuks võibolla oligi see ka hea. Me ei olnud sunnitud valima, et kuhu minna ja kui kaua kusagil aega veeta. Saime lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja kõik olulisemad asjad väljastpoolt üle vaadata. Need paar muuseumit, mis erakapitalil elamise tõttu avatud olid, said uhkustada ka metsikute järjekordadega uste taga. Samas, võibolla oleks see niikuinii sedamoodi olnud, sest nagu ma juba varasemalt olen maininud, sabas seismine on siin põhimõttelselt rahvussport. Ühe küpsetiste poe ukse taga oli näiteks igal õhtul tänava pikkune saba. Tegin sellest ka pilti. (Mu facebooki konto albumite seas on üks, millest on väike valik siinsetest piltidest).
Originaalis olid nö kinni ka kõik suuremad monumendid. Kuidas, te küsite? Lihtsalt. Barrikaadaiad olid ette ehitatud ja liivakotid neid toetama pandud. Selleks ajaks aga kui meie esmaspäevasel päeval suuremate ja tähtsmateni jõudsime, olid inimesed aga teisiti otsustanud. Kuulujutud käisid, et mõned veteranid olid otsustanud, et ükski tähtis monument (nt. Lincolni oma, WW II oma) ei tohiks rahvale suletud olla. Nii nad siis käisid ja nokitsesid ketid lahti, tõstsid väravad veidi eemale ning nihutasid liivakotid paigast. Ühte nägin isegi esmaspäeval veel tegutsemas. Inimesed poseerisid uhkelt sisenemist keelavate siltide taga ja panid üheselt valitsuse jaburuse paika.
Lisaks õnnestus mul näha ka piketeerijaid Kapitooliumi ees, protesteerijaid Presidendi kodu ees ja suurt mussta autokolonni Valge Maja tagant lahkumas, ent kõige vahvamad olid mustad mehed Valge Maja katusel. Suvel võib neil seal päris palav olla.
D.C.’s liikusime peamiselt ringi ühe suurema grupiga, kelle hulka kuulusid peale minu veel üks Uus Meremaa tüdruk, üks Inglismaa tüdruk, üks Ameerika tüdruk ja kaks prantslast, noormees ja neiu. Meil oli lihtsalt suurepärane kooslus. Võimalik, et see tundus mulle nii seepärast, et mina tegin kõik meie plaanid ja sain minna kuhu tahtsin ning nemad lihtsalt tulid koos minuga kaasa, sest ei osanud või tahtnud ise plaane teha, ent kõik toimis meil kuidagi suurepäraselt ja nende endi sõnade kohaselt tajusid ja nemad meie grupo sünergiat. Nalja sai ka. Esimesel õhtul läksime mingisusgusesse Mehhiko toidu kohta õhtust sööma. Ameeriklannal oli kõht täis aga me kõik ülejäänud võtsime ühe suure buriito. Mina haarasin kohe teadvalt ka noa ja kahvli ning teisena lauda jõudes kommenteerisin eesootavale ameeriklannale, et kohe näed kuidas naljakad eurooplased söövad. Ja nii oligi. Mina sõin oma rulli algusest peale noa ja kahvliga. Inglanna proovis alguses otsast närida, ent liigse töö tõttu loobus selest pärast kahte-kolme ampsu ja võttis samuti noa ja kahvli appi. Prantslased püüdsid närida, ent umbes kolmandiku peal võtsid kahvli appi sisu söömiseks, et siis kesta peale hammustada. Ainult uusmeremaalane lähenes asjale nagu pärismaalane ja näris seda näppude vahelt nagu üks ameeriklanegi seda teeks. Huumorit jagus pikemaks ajaks.
Söömisharjumuste üle saime nalja kolmandalgi päeval, mil leidsime lõunatamiseks võrratu vahemere toitude koha. Mina, inglanna ja parntslanna võtsime salatid ning prantslane ja uusmeremaalanna võtsid täidetud pita-leivad. Kõik õhkasime, et kui hea on vahelduseks täiesti värsket toitu süüa ning kui ammu me pole päris ehedat salatit süüa saanud ja kui võrratu see on. Ameeriklanna läks ja ostis nurgapealt hot-dogi ja paki krõpse. Kõik olid rahul.
Kui reisilt tagasi jõudsin, algas hullumaja. Kodutöid oli metsikult, tähtajad kukil. Esimese pooliku nädalaga sain kuidagi hakkama, ent mingi hetk olin üleväsinud ning kaotasin oskuse magama jääda. Pöördusin vana hea ravimeetodi juurde ehk kukkusin jooma. Panin dressid selga, filmi mängima ja võtsin pudeli veini ette. Toanaaber võttis ka pool topsikest ning muutus sellest õhetavaks, itsitavaks ja rõõmsatujuliseks (ma kahtlustan platseebot!). Mina jõin ülejäänud pudeli ära ja muutusin ainult uniseks. Õnneks! Eesmärk sai täidetud ja lõpuks, üle kahe nädala, sain ühe öö rahulikult magada. Siis aga läksid asjad eriti hulluks. Järjest olid suuuuuurte tööde tähtajad lisaks jooksvatele ülesannetele. Kaks eelmist nädalat olid karmid, eelmine kõige hullem. Mul oli nimelt eelmise nädala esmaspäevaks nelja hiigelsuure asja tähtaeg. Õigeks ajaks valmis sain neist sisuliselt ühe. Ma ei laiselnud eelnevalt. Ma lihtsalt ei kujutanud ette KUI palju aega nende tegemine tegelikult võtta võib. Kui õppejõud ütles, et koduse eksami kirjutamine võtab 2 tundi, siis ma arvestasin kolme-neljaga. Läks 8 aktiivset töötundi, pluss igasugu lehekeeramised ja materalide välja otsimiseks. Kui üks juba ettekande teinud tüterlaps ütles, et ette valmistamiseks läheb terve päev ehk umbes 6 aktiivset töötundi, siis mina arvestasin, et mul võib see minna kuskil 12. Läks 20. Ja nii edasi... Tulemus oli see, et eelmisel nädalal tegin mingeid magamatuse rekordeid pea nädala aja jooksul 2-4 tundi ööpäevas pikali olles (ehk magades sellest veidi vähem ja esimesel paari päeval peaaegu üldse mitte). Ühe ettekande sain õigeks ajaks valmis. Üheks vaheeksamiks jõudsin õigeks ajaks õpitud, ent lisatöö jäi tegemata, ühe ettekandega jäin hiljaks ehk ei jõudnud õppejõule ülevaatamiseks saata ja selle tulemusena oli kvaliteet ilmselgelt nõrk ning ühe vaheeksamiga jäin üle kahe päeva hiljaks. Aga vähemalt sain ma selle kõik lõpuks tehtud.
Neljapäeva õhtul oli Halloween. Kummalised asjad olid liikvel juba hommikul kell kaheksa, kui kohtasin gorillat, keskaegset aadlidaami, gruppi Walt Disney tegelasi ning ühte piraati. Ühtlasi oli mu täiskasvanute vaimsete häirete õppejõud vastavalt riietunud – mustad püksid ja erkoranž temaatiline pusa, kõrvitsakujulised kõrvarõngad ja kõrvitsakujulise ämbri täis komme meile jagamiseks. Tegemist on äärmiselt kõpses eas väärika daamiga, kes teatas, et kuna tema poja sünnipäev on Halloweeni ajal, siis ta paneb sel päeval kõik välja. Oli....värvikas...
Oma magamatuse tulemusel võtsin õhtut hästi rahulikult. Mingit kostüümi üllitama ei hakanud. Läksin sõbraga alguses niisama linnapeale jalutama ja hiljem ööklubisse. Peamiselt vaatasin kostüümides inimesi ja nende käitumist. Selles võtmes oli huvitav. Üks punamütsike näiteks käis ja põimis end erinevate meesolendite ümber. Eriti vahva oli vaadat kuidas ta seda ühe näost valge ülikonnas kutiga tegi, kes seisis paigal, oli ilmselgelt kohmetu ja ei osanud justkui kuidagi reageerida, silmnätahtavalt tahtes toimuvat nautida, aeg-ajalt tütarlapsele küsi külge pannest, ent hoides end miskipärast tagasi, lastes näil kätal jälle kõrvale kukkuda või neid justkui abitult sõprade poole laiutades. Minemata ta ka kõndinud. Minu teooria on, et tal oli kusagil oma neiu olemas, keda samas polnud peol. Sest kui punamütsime järgmise huviobjekti juurde liikus, võttis üks valge näoga kuti seltskonnas olnud tütarlaps ta ette ja tundus kuri olvat, ent samas ei olnud see tütarlaps ise noormehega lähedalt seotud. Ma ütlen, inimesed on põnevad. Ja maski kandes veel eriti põnevad.
Südaööks olin juba kodus ja voodis ning nautisin võrdlemisi pikka ja rahulikku ööd.
Möödunud nädalavahetus oli samuti võrdlemisi sündmusterohke.
Reedel pidin minema Charlotte’isse, Põhja-Carolina suurimasse linna, pooleteise-kahe tunni sõidu kaugusel Greensborost, NBA mängu vaatama. Charlotte Bobcats vs Cleveland Cavaliers. Pilet oli mul olemas juba septembrist. Kui piletit ostsin, oli ravusvaheliste tudengite seas juttu, et läheme ühe suurema grupina. Nädalapäevad enne mängu tuli siis jutuks, et kuidas minna. Selgus, et transporti polnud minul ja veel kahel noormehel. Alguses mõtlesime koos minna, ent noormehed said mingi suurema seltskonna liikmeteks. Kirjutasin samuti selle grupi organisaatorile, ent ma ei saanud mitte mingisugust vastust, isegi mitte lauset, et vabandust, aga kõik kohad on täis. Ei midagi. Niisiis, reede hommikul ärgates ei olnud mul veel aimugi, et kuidas Chralotte’isse saada ja kas ma üldse mängu vaatama jõuan. Paari tunniga tegin kindlaks, et rong läheb keset päeva, hankisin endale Greensboro ja Charlotte’i kaardid ning võtsin koti õlale ja hakkasin astuma. Pool tundi marssimist läbi korraliku vihma ja raudteejaamas ma olingi. Koht ise oli täitsa nunnu. Selline üles vuntsitud üle-eelmise sajandi ehitis puust (nüüdseks tühjade) telefoniputkade ja madalate ustega. Mis aga ei olnud tore, oli see, et vajaliku rongi saabumise ja väljumise aega lükati mudkui edasi ja edasi. Kaks tundi pärast lubatud väljumisaega, pärast sama rongi samal põhjusel oodanud kahe prantslannaga kohtumist, saime tänu neile teada, et rongi mootor on katki, seda vahetatakse parasjagu, ja keegi tegelikult ei tea, et millal ja kas üldse see rongi tulemas on. Kuna meil oli kiire, otsustasin nad, et rendime auto. Otsustasin kampa lüüa. Lõpuks selgus, et auto rentisin mina, sest olles üle 25 aasta vana oli see mulle väga palju lihtsam kui neile. Odavaimaks autoks osutus rendifirmas Dodge Avenger. Seiklus jätkus.
Jõudsime mängule ilusti umbestäpselt alguses kohale ja kõik oli super. Mul oli väga hea koht ning see mulje ja elamus, mille sealt sain, oli igati võrratu. See mäng on ikk tohutu kahe poole tunnine show koos igasugu kellade ja viledega. See kuidas koduvõistkonda kõllide, muusika ja hüüdlausete ning rütmimängudega toetatakse, kuidas ajamahavõtmisi ja pause show ning esinejatega täidetakse, publikule mingeid võiduvõimalusi jagatakse, jne jne jne. Nägin ära, miks seal nii palju raha ringi liigub. Aga vahva oli. Ainus, mis sila jäi, oli et tantsutüdrukud oldi närga võitu. Tartu korvpalli ja võrkpalli meeskondade tantsutüdrukud on nii palju efektsemad, professionaalsemad ja paremad.
Pärast mängu algas seiklemine tagasi. Auto, mille rentisin, jätsin prantslannadele pühapäeva õhtul tagasi toomiseks. Minul oli tarvis aga laupäeva hommikuks kindlasti Greensboris olla, sest ees ootasid juba järgmised plaanid. Taksoga sõitsin raudteejaama ja hea on, et seda otsustasin teha, sest erinevalt Greensborost oli Charlotte’i rongijaama piisavalt kahtlases kohas, et sinna mitte õhtul pimedas üksi jalutama hakata.
Pärast pileti ostimist oli mul umbes kolm kuni kolm pool tundi ootamisaega. Ma oleksin võinud istuda tühjale pingireale. Või sinna, kus keegi paistis magavat. Selle asemel aga otsustasin miskipärast, et kõige parem on istuda sinna pingile, kus teises otsas on kahtlaselt punaste silmadega veidi kodutu välimusega meesterahvas. Esimene tund aega lugesin rahulikult raamatut, mil punasilm mingi suure musta mehega juttu ajas. Kui suur mees aga tuttu jäi, hakkas see omapärane kuju minuga vestlema. Väga huvitav oli. Selgus, et tegu on kusagilt Lõuna-Carolina kolkast päris elektrikuga, kes otsustas paar päeva tagasi, et läheks mööda Ameerikat reisima. Võttis seljakoti ja sõbra kaasa ning hüppas rongile. Sõna otseses mõttes. Jah, täpselt nagu pätid filmides. Nii jõudsid nad Charlotte’i. Sealt edasi nad päriselt ka ostsid piletid Greensborosse. Meesterahvas oli teadmata ajaks ja teadmata viisil teel idaranniku põhjapoolsesse otsa, tal oli kaasas üks väike seljakott, ja see sisaldas jakki, hammastepesemise vahendeid ning kolme päris kopsakat raamatut. Ühe neist raamatutest kinkis ta mulle. Rääkisime pikalt ja põhjalikult tema huvidest reisimise ja ajaloo vastu. Hetkel näiteks on ta süvenenud nö alternatiivajalukku ehk teooriasse, et meie ajalugu ja leiutised on tugevalt seotud tulnukatega, kes mitmeid tuhandeid aastaid tagasi maal elasid. Ei, tegelikult oli ta täie mõistuse juures. Lihtsalt fantaseeris ja nautis. Religioonidest rääkisime ka. See tegelikult ühildus eelnevaga. Ja raamat, mille ta mulle kinkis, oli sci-fi hoopis energiakriisi ja tuleviku teemal. Kui reismisest juttu oli, siis ta mainis ka, et väga väga tahaks Euroopasse tulla, ent see pidavat praegu raske olema, arvestades, et tal on kuritgu kirjas ja 14-kuune vanglakaristus äsja seljataga (või oli see 18 kuud? Ma enam ei mäleta). Ühesõnaga, mul oli ääretult huvitav ja vahva päev.
Laupäeval viis üks mu siinsetest sõpradest mu toakaaslase ja minu mägedesse. Jalutasime paari rada mööda, vaatasime kuidas mööda graniiti alla voolav oja moodustab loodusliku veeliumäe, lõunatasime mäe otsas graniitseljandikul, külastasime Country Shop’i ning imetlesime vaateid. Selles poes, muide, müüdi võrratuid asju. Näiteks matkatoikaid. Päriselt. Me oleksime võinud suvel oma metsast leitud 10-feet-pole’i heaga juppeks saagida ja maha müüa. Seda nad siin teevad. Lisaks olid müügil sellised asjad nagu “maamatsi taskulamp” ja “maamatsi....switchblade” (ma ei tea kuidas seda viimast tõlkida). Täiesti erakordsed leiutised. Kui Eestisse jõuan, siis pean endale mõlemad ehitama, et teile demonstreerida. Põhimõttelsiselt on vaja jäätisepulki, pesulõkse, kummi, liimi, nuga/kääre ja tikutoosi ning mõlemad ehitised on tehtavad. Hämmastav! Ma peaksin neid Eestis turustama hakkama.
Sellega, mulle tundub, on viimased neli ja pool nädalat ehk kuu aega kokku võetud ja võlg kustutada.
Nüpd on teie kord toredad olla ja mitte minust Muhvi teha. Aitäh!

10 Comments:

Blogger kärdu said...

tsau, muhv! tekkis kaks mõtet:
1) see, et monumendid olid DCs kinni, eeldusel, et nende avatuna hoidmiseks ei ole vaja tööjõudu, tundub puhtakujuline kius, ja ausalt öeldes sellist troplust poleks küll oodanud. ma ei tea, miks, aga see täiega ärritas mind, kui ma seda lugesin.
2) see, et sa käisid kossu vaatamas, on väga äge! mind on ka viimase aasta jooksul kossu vaatamises (nii telerist kui kohapeal) välja koolitatud ja ma olen õppinud seda nautima. muidugi tavaliselt näeb see välja nii, et siis, kui on põnev hetk, siis ma elan niimoodi kaasa, nagu endal oleks elu kaalul (ma ei oska vist teisiti) ja siis, kui ei ole põnev hetk, siis ma küsin silverilt igasugu küsimusi mängu ja mängijate kohta. aga siiani pole mul olnud kellegagi mehi kommenteerida, nii et kui sa tagasi tuled, siis võiksime minna koos mõnele mängule õhtut veetma. ;)

5/11/13 09:23  
Blogger Mari said...

Jeaaa, see on tõesti kummaline, et barrikadeeriti ära kujud, sambad vms, mis otseselt igapäevast inimtööjõu kohalolekut ju ei vaja. Või vähemalt saavad ilma selleta paar nädalat hakkama. Ja kui juba midagi barrikadeerida, siis peaks ju kuidagi veenduma, et need barrikaadid peavad ka. Kui kõik sealt lihtsalt läbi/üle/ümber ronivad, siis on see ju kokkuvõttes raisatud raha.

Switchblade peaks olema liigendnuga. See, mille getofilmides gängstad äkki taskust välja tõmbavad ja tera välkudes lahti löövad.

Puhtalt sellest magamatusemaratonist lugemine juba paneb mul pea valutama :D Sa oled metsikult tugev ikka :)

5/11/13 11:18  
Anonymous Hel said...

Kõik monumendid ei olnud pärs kinni. Ehk et kui oli lihtsalt sammas, siis kui see just ei olnud parasjagu remondis, siis sai sinna juurde astuda küll. Aga sellised suuremad, kus saab nö sees ringi liikuda, olid barrikadeeritud. Sellel päeval kui mina seal käisin ja terve mustmiljon teist inimest veel, olid nende kahe eelmainitud monumendi juures tegelikult ka turvatöötajad. USA't juba natukene tundes, kahtlustan, et need turvatöötajad on seal pigem harilik nähtus, mistõttu nende monumentide "kinni panek" ilmselt sisuliselt tähendaski nede 2-3 inimese koju saatmist. Esmaspäevasel päeval (enne valitsuse taas avamist) olid nad aga tööl. Huvitav kas vabast tahtest või hakati neid siis "essential empolyee"deks pidama.

Korvpall on ainus pallimäng mida ma kunagi huviga vaadanud olen. Jalgpalliga ei anna võrreldagi. Mäng on nii palju lühem, kiirem, intensiivsem ja selle võrra ka palju huvitavam. Aga tuleb tunnistada, et jalgpallurid näevad tihti mõnevõrra paremad välja. Prportsionaalsemad, koordineeritumad ja veidi atleetlikumad.

Aitäh, Mari, tõlke eest. Siin kahe keele vahel olles esineb mul aeg-ajalt hetki kui on lihtsalt tühjus ja ei oska soovitud sõna enam kummaski keeles tuletada. Kujutan ette mida mõned kakskeelsed lapsed vahel tunda võivad.

Siin olles ja oma toakaaslast vaadates olen ühena paljudest asjadest õppinud seda, et ma tõepoolest pole mingi nõrguke. ok, üks kord olin päriselt haige oma külmetusega ja üleväsides olen pahur ja vaja alkoholi, ent ma ei vaevle pideva väsimusetunde, külmahoogude, kõhuvalude, iivelduste ja saja muu häda kallal, millega mu toanaaber rinda peab pistma. + mu koormus on paar korda suurem siin. :) Aga tõsi ta on, et kultuur on tema jaoks võõram ja keel raskem. Igaühele oma.

Tegelikult tahaks aga oma voodis magada. Selles päris enda omas. Peamiselt seepärast, et seal on vaikus. Nii akna taga (kui just naabrid parasjagu ei karju või seksi) kui ka toas ehk sireenid ei unda, kilgid ei karju ja voodi ei kägise. Ma ei mäleta millal ma viimati vaikuses olin...

5/11/13 15:27  
Blogger Kadri said...

Tore, et sul seal sõpru on :) No näed :))))) Ja sellised toredad-muhedad kohtumised rongijaamades a la kuritegu-on-kirjas-ajaloohuviliste-jne-tüüpidega on väga lahedad, selliseid asju ju Eestis ei juhtu.

5/11/13 17:09  
Blogger Unknown said...

Lihtsalt infoks, et üldjuhul vaatan Su blogi paar korda nädalas :)

6/11/13 01:29  
Blogger Mart said...

Hullem kui J tütarlasteõhtu :D

6/11/13 09:37  
Blogger Triin said...

Kirjutan siia lihtsalt sulle Prosit kommerss! Vaata, et sa siis ikka tähtsat päeva tähistad ka seal kaugel.

19/11/13 15:49  
Blogger Unknown said...

Hei! Informeerin, et mõni Sinu lähiajal ilmuv postitus teeks mind väga rõõmsaks ;).

21/11/13 22:02  
Blogger K said...

Jah, ja mõni tüüp satub siia ca kord kuus või kahe kuu tagant. Töö juures on helendava ekraani vaatamisest nii kopp ees, et õhtuti ei jaksa sageli arvutit lahtigi teha. Täna aga jäin tõbisena töölt koju ja voila, lugesin kohe kaks postitust järjest. NII NII NII ÄGE! :) Ja Kärdu... sa ikka märkasid, et su kommentaarid ei kadunud ära, vaid sa lihtsalt kirjutasid nad eri postituste juurde? ;D

28/11/13 14:50  
Blogger Hel said...

Jah, Kadri, eestis ma ei julgeks siukestega rääkima hakata. Raudselt kellegi tuttava tuttavad ja teavad, et kus ma elan.

Anu. Mul on hea meel, et Sa nii usin oled, ent ilmselgelt pole vaja. Mina nii usin ei ole. ;)

Triin, kommerrsi tähistasin värikalt. Stripiklubis. Sellest kirjutan näiteks järgmisel või ülejärgmisel korral.

Karoliine. Mul ei ole midagi öelda. Sinu kaotus. :)
Mis puudutab aga Kärdi topeltpostitust, siis me kõik oleme sellega väga kursis ja see, et üks neist on kustutamata, on puhtalt minu laiskuse süü. Kärt palus mul seda juba ammu-ammu teha. Kohe tegelen sellega.

3/12/13 21:40  

Post a comment

<< Home