Tuesday, December 03, 2013

Miks kodus on parem...


Nii kord kuus kirjutamine tundub mulle praegu paras tempo olevat.
Tegelikult on praegu nädal aega eksameid ehk marukiire õppimise periood. Mis muidugi tähendab, et tegemist on ideaalse blogi kirjutamise, piltide sorteerimise, pesu pesemis jms ajaga. Nautige!
Oma märkmikku, kuhu ma kirjutamisideid kritseldan, vaadates, tuli nentida, et ma ei saa lubada, et kõigest ühekorraga räägitud saan. Hakkan otsast pihta ja vaatame, et kas ja kuhu välja jõuan...
Täiesti niisama otsustasin, et hakkan peale pesu pesemisest. Või õigemini sellele järgnevast. Pesumasin on siin lihtsalt suur ja võrdlemisi mõttetu ehk trenniriideid tuleb kaks korda pesta. Kuna aga toad on pisikesed, mööblit pole mõtet endale osta ja riidepuid on mul jaopärast, siis tuli kohe esimesel nädalal tutvust teha sellise masinaga nagu seda on kuivati. Tubli ida-eurooplasena polnud ma ühtegi sellist kunagi varem näinud, ammugi siis veel puutunud. Riideid kuivatatakse kas õues nööril või toas restil. Olles nüüd selle masinaga juba üsna lähedalt, tervelt peaaegu nelja kuu jagu (kauem kui mõni mu suhe kunagi keskkooli ajal kestis) tuttav olnud, võin ma täie kindlusega nentida, et jään hea meelega õues olevate nööride ja toas olevate restide juurde. Miks siis... mina ,kes ma armastan hodumasinaid, mis mu elu kergemaks teevad, niiiii väga... Sest see neetud masin ei tee mu elu eriti kergemaks, kohati hoopis keerulisemaks. Esiteks tuleb seda iga kord enne kasutamist puhastada ehk mingi resti pealt villa kokku kraapida, mis sinna eelmis(t)est kasutaja(te)st jäänud on. Teiseks on kõik naaaaatukenegi sünteetikat sisaldavad riided sealt välja tulles nii elektrit täis, et ma sõna otseses mõttes käin ringi nagu patarei. Särtsu saan nii oma voodilt, ukselingilt kui padjapüürilt ning käekarvad on pidevalt püsti. Väga emabameeldiv. Kui keegi nüüd arvas, et siinkohal on tegu kirjanduslike liialdustega, siis tuleb mul see väärarusaam ümber lükata ja täiesti ausalt, ühte kätt piiblil ja teist üleval hoides, öelda, et räägin tõtt ja ainult tõtt ja ei midagi muud peale tõe. Sel korral vähemalt. Aga hea küll, olgu selle elektriga siis kuidas on...sel masinal on veel üks, hirmatuma suur pahe. See teeb mu riided väiksemaks! Ma tean küll, et paljud naised väidavad seda oma pesumasinate kohta ja ülejäänud populatsioon muigab aga seekord on tegu objektiivse tõega. Isegi kui ma olen siin olles juurde võtnud, siis pikemaks pole ma ometi kasvanud (pigem viimase mõõtmise kohaselt olen pool sentimeetrit lühemaks jäänud :o ). Kui kuivatist tulnud pluusi selga panen, siis vähemalt laiusesse venib ta kohe taas jälle mu keha järgi välja, ent pikusesse paraku mitte. Ma ei teagi kas mul on rohkem kahju sellest, et mu kaks varasemalt maani kleiti ei ole enam teps mitte maani kleidid või sellest, et pärast mitmetunnist pükste alga proovimist ostsin ma lõpuks endale kaks paari teksaseid, mis pärast esimest pesu olid mõlemad kukekad. Tuli minna poodi järgmise kahe paari järele. Sel korral juba targemana, ostsin kohe heaga nii pikad püksid, et algselt pidin neid ikka korralikult üles rullima ja ka siis lohisesid need veel kergelt mööda maad. Pärast esimest pesu aga osutusid nad täpselt parajalt pikkadeks. Õnn ja rõõm. Kõige vahvam lugu on seotud aga pluusiga, mis meeldis mulle algselt just seepärast, et ta oli selline pikk, ulatudes üle puusakaare peaaegu et poolde reide. Nüüd on tegu nabakaga. Ausalt. Liialdamata. Ei teagi, et kas nutta või naerda, kuivateid ma aga ei salli. (Jah, ma tean, et tegu on kuivati süü ja mitte pesumasina omaga, sest ühest teise asju ümber tõstes saan nende pikkust kontrollida.)
Kui juba nutuks ja halaks läks, siis tuleb küllale veel juurde panna. Nimelt on mul siin veel kaks põhjust kurtmiseks. Esimene puudutab mu küüsi. Eestis kasvasid need kiirelt pikaks ja olid seal juures terved ning tugevad. Mingeid kunstküüsi ma kunagi ei vajanud ja ainult jaanuaris, veebruaris võis täheldad, et nad kippusid vahel murduma ja veidi rabedad olema. Siin aga pole ma pikki küüsi näinudki (endal, see tähendab). Nii kui natukene küünte moodi välja hakkavad minema, siis murduvad, kukutavad kihte küljes ära jms. Ma ei suuda oma peaga ka päris täpselt välja mõelda, et mis minu dideedis nii teistmoodi on. Kodus hakkan jälle iga klaveriõpetaja õudusunenäoks.
Teine õudukas on mu silmad. Need on juba nädalaid, kui mitte kuid, konstantselt punased ja aeg-ajalt kipitavad. Ma panen osa sellest metsiku arvutivaatamise ja lugemise koormuse arvele aga teine pool läheb kindlalt selle neetud kloorivee kontole. Ma ei saa Eestis nendes veekeskuste mullivannides ka käia, sest seal lenduvad minipritsmed oma klooriga teevad mu peaaegu pimedaks. Ühtlasi sain arsti juures käies teada, et mu parem silm on tugevam kui mu vasak silm ja kuigi ma aeg ajalt kurdan uduse nähemise üle, siis võrreldes tavainimesega pidavat mu nägemine superhea olema. Kui ainult see neetud valgus ei segaks! Õues käin jätkuvalt päikeseprillidega ja päiksekaid kannan ka pikemalt arvutit või projektoriekraani vms vaadates. Nii on vähem valus. Ma olen alati öelnud, et näen pimedas paremini kui väga valges ja taskulambid ning laternad on metsas kurjas. (Nii, mu fantaasiafännidest sõbrad, kelle see minust teeb?)
Ühtlasi tasub ära mainida, et kuigi mina käin väljas jätkuvalt päikeseprillidega ringi ning selle nädala lõpus lubatakse kuni ca 21 kraadi sooja (hetkel on ainult 13), siis vahepeal oli isegi siin mõni külm päev. Temperatuur langes alla nulli kohe mitmel järjestikusel päeval ja üks kord sadas isegi midagi lörtsilaadset (kuigi veidi rohkem siiski vihma poole....aga kohalikud nimetasid seda juba lumeks). Minu kallis toanaaber, kes on päris oluliselt soojemast kliimast kui mina, keeras ükspäev toa küttekeha nii kõrgele temperatuurile, et kui ma loengust koju tulin, oli ukselink käega katsumisel suht kuum. Mina sammusin seepeale tuima näoga akna juurde ja tegin selle lahti. Igaühele oma.
Praegu võtan väikse hingetõmbepausi ja jätkan järgmine kord. Nägeš!

5 Comments:

Blogger Dan said...

Pesukuivati on normaalselt maandamata. See on kogu emotsioon mis tekkis. Või siis mitte :)

3/12/13 22:10  
Blogger Kadri said...

Ee usukumatu! Mul miskit sellist ei esinenud - ei pesukuivatite, silmade ega küüntega. Ükski riideese ei tõmmanud kokku. Ainus asi, mulle tundus, et kuivati oma suurte jõuliste kuumade pööretega lõhub natuke riideid ja päris igat õrna asjakest sinna sisse ei maksa muidugi panna. Aga no teksadega ei olnud mingit nalja! Ja see pisuke puhastamine enne kuivati kasutamist võttis vaid paar sekundit...

Minu toidusedel oli vist aga küll seal samas omajagu isegi parem kui Eestis, võtsin pikkuses juurde 1,5 cm (olin 24 vms) ja kaalu sain normaalseks (enne oli alakaal). Küüned pragunevad nüüd Eestis, ent mitte kunagi seal. Päiksekad on omal kohal, sest UV on lõunas tiba teine ja selget ilma on seal ka talvisel ajal rohkem. Samas punasilmsust veest või millestki ei täheldanud mitte kellelgi, et oleks pidanud siseruumides ka päiksekaid kasutama vms.

Mul on tunne, et Sul on tiba koduigatsus :)

4/12/13 13:47  
Anonymous Hel said...

Kui ma väga pingutan ja püüan oma kirjutist teiste inimeste silmadega vaadata (mis hetkel on ilmselt paremad kui mu enda omad), siis ehk mõistan, et miks võib jääda mulje nagu ma kurdaksin. Kõik kriitilised punktid said ühte kokku pandud.
Tegelikult on kõik hästi. Kui rasvane toit, nõmedad masinad, kloorine vesi ja lollakas linnaplaneering välja arvata, siis millegi muu üle mul kurta ei olegi. Eestis võib juhtuda, et leiaks isegi rohkemat. :)

Koduigatsus on selline keeruline kontseptsioon. Mul ei ole otseselt veel tohutusuurt igatsust kodu või isegi oma inimeste järele. Pigem igatsen seda hetke mil saaks oma enda voodis end paariks päevaks täiesti täiesti lõdvaks lasta ja lihtsalt puhata. See on asi, mida ma kusagil mujal peale kodu teha ei oska ja neli kuud on pikk aeg korraliku puhkuse puudumiseks.

Muidu on kõik virsikud ja mannavaht! :)

4/12/13 16:38  
Blogger Mart said...

Näeb pimedas hästi ja laternaid ei salli...

Kääbik? :P

4/12/13 16:50  
Anonymous Hel said...

Ma arvan, Mart, et see on hea pakkumine. Kui nüüd ainult veel jalatalla alla karvad ka kasvaksid ja ikka nii, et jalanõudsid enam kandma ei pea, võiks sõrmusejahile minna...

4/12/13 21:42  

Post a comment

<< Home